Piimahammaste ekstraktsioonist

11. sept 2003


Artikkel annab ülevaate piimahammaste ekstraktsiooni näidustustest, komplikatsioonidest ja nende vältimise võimalustest.

Tõlkis: Diana Tull

SISSEJUHATUS

Piimahammaste eemaldumine kulgeb tavaliselt probleemideta füsioloogilise juureresorptsiooni tõttu. Sageli eemaldab laps ise liikuva piimahamba. Piimahamba ekstraktsiooni peetakse lihtsaks hambaarstlikuks protseduuriks. Mõnel juhul aga võib piimahamba ekstraktsioon ka raskendatud olla. Seda juhul, kui:


Joonis 1. Lutipudelikaaries 3- aastasel poisil on tugevalt kahjustunud ülemiste lõikehammaste ekstraktsiooni näidustuseks.


Joonis 2. Juureresorptsioon hambal 75 12- aastasel poisil. Ainult mesiaalne juur on resorbeerunud, distaalne fraktuuriga juur on osaliselt resorbeerumata.

  • esineb ulatuslik kaariesekahjustus või ortodontiline kõrvalekalle ja piimahammas tuleb enneaegselt eemaldada (Joonis 1);
  • kui piimahamba juur on fraktureerunud ja esineb oht normaalse juureresorptsiooni häirumiseks (Joonis 2);
  • kui piimahammas on topograafiliselt lähedas kontaktis jäävhamba algega ja piimahamba ekstraktsioon võib kahjustada hambaalget (Joonis 3).


Joonis 3. Oht kahjustada jäävhamba alget sügavalt kahjustunud piimahamba ekstraktsioonil (85) 5- aastasel tüdrukul. Hammastel 85 ja 84 esineb laialdane apikaalne ja interradikulaarne periodontiit, häiritud on 45 hambaalge mineralisatsioon.


Joonis 4a ja b.. Fistuliga hammas 85 5- aastasel poisil trepaneeriti ja jäeti avatuks (a). Laialdane apikaalne periodontiit- indikatsioon hamba 85 ekstraktsiooniks (b).

Piimahammaste ekstraktsiooni problemaatilisus on seotud ka sellega, kuidas saavutada lapsega hea koostöö ja lapse valmisolek lokaalanesteesia teostamiseks. Resorbeerunud juurega piimahamba eemaldamiseks pole röntgenpilt hädavajalik. Piisab lühikesest üldmeditsiinilisest anamneesist.

NÄIDUSTUSED

Sagedased põhjused piimahammaste eemaldamiseks on kaaries ja selle komplikatsioonidest tekitatud sügavad kahjustused, mille restauratsioon pole näidustatud või teostatav. Piimahamba trepanatsioon ja “avatuks jätmine” on ainult lühiajaline kompromisslahendus (Joonis 4a ja b) . Selline piimahammas on “hügieeniline katastroof” suuõõne miljööle ja võib põhjustada tähelepanuväärseid jäävhamba lõikumishäireid (Joonis 5). See varjab peale selle ohtu eksatserbatsioonile (Joonis 6) ja struktuurianomaaliate tekkimisele jäävhammastel (Joonis 7).


Joonis 5. Olukord pärast varajast ravimata kaariest 8- aastasel poisil. Ülemiste lõikehammaste lõikumise häire ja liiga vara lõikunud ning juba täidetud hammas 24.


Joonis 6. Olukord pärast intsisiooni hamba 64 alveolaarse abstsessi avamisel 3- aastasel tüdrukul.


Joonis 7. Emaili arenguhäire hammastel 34 ja 35 nn. “Turner`i hambad” 10- aastasel poisil. Anamneesis olid “väga halvad piimahambad”.


Joonis 8. Pulpotoomia ebaõnnestumine Ca(OH)2- ga alumisel teisel piimamolaaril. Mesiaalsel juurel esineb sisemine resorptsioon ja on nähtav ka interradikulaarne ostiit.

 
Joonis 9a ja b. Krooni- juure fraktuur hambal 51 2,5- aastasel tüdrukul (a). 51 hamba juurepulp on avatud - näidustus eemaldamiseks(b).

Pärast ebaõnnestunud endodontilist ravi peab vastava piimahamba igal juhul ekstrahheerima (Joonis 8).

Järgnevad ekstraktsiooni põhjused on trauma läbi kannatada saanud piimahambad (Joonis 9a ja b), samuti ka anküloosis piimahambad, mis takistavad jäävhammaste läbilõikumist või oma infrapositsiooni tõttu soodustavad naaberhammaste kaldumist (Joonis 10).


Joonis 10. Anküloos ja infrapositsioon hambal 85 9- aastasel tüdrukul. Naaberhambad kaldunud defekti suunas- näidustus 85 eemaldamiseks.


Joonis 11a ja b. 42 hammas lõikunud valesse kohta 9- aastasel poisil. Piimahammaste 82 ja 83 ekstraktsioon on näidustatud(a). 2 aastat varem tehtud röntgenpilt lubab arvata, et 42 lõikub valesse kohta kui piimahambaid ei eemaldata(b).

Normaalse hambumuse ja hammaste õige reastumise saavutamiseks jäävhammaskonnas on vajalik ka terved piimahambad õigeaegselt ekstrahheerida (Joonis 11a ja b).

Suhtelised vastunäidustused piimahammaste ekstraktsionile tulenevad lapse hetkelisest seisundist (üldhaigused, puuduv koostöövalmidus) või suuõõne vaatlusel avastatud leidudest (akuutsed põletikud). Piimahamba eemaldamine odontogeense põletiku ägedas staadiumis sõltub lähemast vaatlusest. Kui lapse üldine seisund lubab ja on oodata kerget ekstraktsiooni, on hamba eemaldamine soovitatav. Edasiarenenud apikaalset/interradikulaarset periodontiiti saab kergendada ekstraktsioonihaava kaudu.

PIIMAHAMMASTE EKSTRAKTSIOONI TEOSTAMINE

Probleemideta piimahamba ekstraktsiooni aluseks on kindel lokaalanesteesia ja adekvaatne lapse psühholoogiline ettevalmistus. Otstarbekas on ige enne lokaalanesteetikumi injektsiooni pinnaanesteetikumiga tuimastada. Selle läbi saab ka lapsele anesteetikumi mõju (“sipelgakõditust”) kirjeldada. Assistent hoiab süstalt väljaspool lapse silmapiiri. Sellisel viisil lasevad lapsed enamasti hästi lokaalanesteetikumi manustada. On ka soovitusi lapsele süstalt “hamba unerohuga” enne näidata, eriti kui laps seda ise soovib. Peab aga mõtlema selle peale, et kas liiga palju informatsiooni ei mõju negatiivselt edasisele toimingule.

Üldiselt on 5-6 aasta vanustel lastel alalõuas infiltratsioonanesteesia piisav. N. Alveolaris inferior´i juhtetuimastuse korral on oluline arvestada foramen mandibulae asukohta kasvaval alalõual. Anesteetikumidest ja piirdoosidest tasub lugeda kirjandust (1). Väikelaste, rahutute laste puhul ja piimahammaste operatiivsel eemaldamisel (Joonis 16a ja b) võib kasutada lokaalanesteesiat kombinatsioonis rahustitega või isegi intubatsiooninarkoosi.


Joonis 13a ja b. Piimamolaari ekstraktsioon. Kangutiga hamba 54 vabastamine (a). Tangid fikseeritakse ja järgneb luksatsiooniliigutus tangiga bukopalatinaalses suunas kuni hammas saab alveoolist eemaldatud (b).

Piimahammaste ekstraktsioonil tuleb kõigepealt (nagu ka jäävhammaste ekstraktsiooni puhul) mariginaalne gingiva sobiva instrumendiga (kangutiga, raspaatliga) hambast vabastada. Seejärel tuleb piimahammas (piimamolaar) kangutiga ettevaatlikult lukseerida (Joonis 13a ja b), sellega mesiaalsele ja distaalsele juurele survet avaldades. Seejuures tuleb kõrvalolevat hammast kaitsta pöidlasurvega. Kui selles paigas on lõikuvad naaberjäävhambad täielikult formeerumata juurega, on kangutiga töötamine vastunäidustatud (2). Pärast piimahamba kangutiga vabastamist tuleb vastav tang peale panna ja hammast lukseerida bukooraalses suunas ning aratõmbeliigutusega eemaldada. Kõige paremini sobiva luksatsioonisuuna tunnetab hambaarst ise ära. Ebaloomuliku luksatsiooniliigutuse ajal võivad resorbeeruvad peenikesed pikad juuretipud kergelt murduda. Tugevalt kõverdunud piimahamba juured vajavad ekstraktsiooni lõppfaasis rohkem ruumi; kasulik on hammas poolitada, sest murdumisoht on siin eriti suur (Joonis 18). Piimaintsisiivide ja premolaaride ekstraktsioon toimub samuti kui jäävhammaste puhul. Lukseerimisel on tähtis jälgida, et piimahamba juurt ei suruta vastu jäävhamba alget. Ekstraktsiooni lõppfaasis eemaldatakse piimahammas roteeriva liigutusega (Joonis 14a ja b). Alveooli seinu pole vaja komprimeerida kui jäävhammas on peagi lõikumas.


Joonis 14a ja b. Piimafronthammaste eemaldamine. Igeme vabastamine (a). Rotatsiooniliigutus tangidega(b).

Kui on vaja eemaldada rohkem kui kaks kõrvutiasetsevat piimahammast, soovitatakse haav õmblusega sulgeda. Haava kaitseks asetada peale steriilne haavakate.

Peale ekstraktsiooni tuleb ära hoida huuldehammustust (Joonis 15). Haavaparanemise häirumise ärahoidmiseks kehtivad samad põhimõtted, mis jäävhammaste puhul.


 

ANKÜLOOSIS PIIMAHAMBA EEMALDAMINE

Hambajuure ja alveolaarluu kokkukasvamist tuleb piimahammaskonnas suhteliselt tihti ette. Kliiniliselt väljendub see suuremas või vähemas vastava piimahamba infrapositsioonis, sest ainult seda piirav luu kasvab vertikaalsuunas (Joonis 10). Anküloosis piimahambad tuleb reeglipäraselt füsioloogilise vahetumise ajavahemikul eemaldada. Kui aga anküloosis piimahammas võib põhjustada jäävhamba ümberpaigutumise, tuleb piimahammas varem operatiivselt eemaldada (Joonis 16). Osalise anküloosi puhul kulgeb ekstraktsioon reeglipäraselt ilma suurte probleemideta. Kui aga ettevaatlikul lukseerimisel pole mingit liikumist, on oht juuremurrule (Joonis 17a-d). On mõtekas anküloosis piimahammas poolitada ja juured eraldi välja lukseerida.


Joonis 16a ja b. 7- aastasel poisil näiliselt puudub hammas 65. Anamnees ei anna mingit vihjet, et piimahammas oleks varem eemaldatud (a). Röntgenoloogiliselt on näha anküloosis hammas 65 ja jäävhamba alge on ümber paigutunud. Naaberhambad on kaldunud defekti suunas- näidustus hamba 65 operatiivseks eemaldamiseks (b).


Joonis 17a-d. 12- aastasel tüdrukul anküloosis hambad 75 ja 85; 35 ja 45 puuduvad. 75 ja 85 hamba ekstraktsioon ja ortodontiline aparaat vahe sulgemiseks. Hammast 85 sai kergesti lukseerida, hoolimata sellest murdus distaalne juur ekstraktsiooni lõppfaasis.

KOMPLIKATSIOONID

Oht piimahamba eemaldamisel juure murdumiseks sõltub nii anatoomilistest kõrvalekalletest (Joonis 18) kui ka resorptsiooni iseärasustest. Siia loetakse resorptsiooni (Joonis 2), kus on näha peened murdumisvalmis juuretipud. Piimahamba juure murdumist ei saa ka hoolika juuretipu inspektsiooni puhul alati resorptsioonist tingituna avastada. Murdumise krigin ekstraktsiooni ajal peaks äratama kahtlust juure murdumisele. Sellisel juhul aitab olukorda selgust tuua röntgenpilt. Kui murdunud juuretipp on infitseerunud, on vaja see tingimata eemaldada. See õnnestub osteolüütilise protsessi tõttu ümbritsevas luus tavalliselt probleemideta. Fraktureerunud juurejääki vitaalse piimahamba puhul ei ole vaja tingimata eemaldada, sest see resorbeerub reeglipäraselt mõne aja jooksul ise. Sellised juure jäänused võivad ka ümbritsetud olla skleroseerunud luust ja jäävhamba lõikumist või ortodontilist naaberhammaste lõikumist häirida. Sellisel juhul peab jäänukid operatiivselt eemaldama. Kui on ette näha sellist delikaatset situatsiooni, on parem hammas poolitada ja juured eraldi eemaldada. Eriti enneaegse ekstraktsiooni puhul on oht furkatsioonis asuva hambaalge kahjustamiseks tugeva piimahambaalveooli küreteerimisega (Joonis 19a ja b). Vähemineraliseerunud jäävhamba alge puhul võib selle isegi kogemata eemaldada (Joonis 3). Kui juhtub selline asi, tuleb jäävhamba alge kohe replanteerida ja haav õmblusega sulgeda. Lapse vanemaid tuleb juhtunust teavitada. Shansid hambaalge edasiarenguks on suhteliselt head.

Siin mainitud komplikatsioone võib siiski täpse diagnostika, töö planeerimise ja hoolika teostamisega ära hoida.


Joonis 18. Kõverdunud ja harali juurtega ülemine piimamolaar.


Joonis 19a ja b. Laialdane interradikulaarne ostiit hambal 75 4,5 aasta vanusel poisil(a). Ekstrahheeritud hammas 75 küljesoleva granulatsioonkoega(b). Juure resorptsioon on korrelatsioonis röntgenoloogilise leiuga.

Kirjandus

  1. Krämer, N., Krafft, T., Danzl, M.: Schmerzausschaltung und Sedierung. In: Einwag, J., Pieper, K. (Hrsg.): Kinderzahnheilkunde.2.Aufl. Urban und Fischer, München 2002, S. 225-240.
  2. Schmied-Meier, E., Stöckli, P.W.: Chirurgische Therapie. In: Stöckli, P.W., Ben-Zur, E.D. (Hrsg.): Zahnmedizin bei Kindern und Jugendlichen.3. Aufl. Thieme, Stuttgart 1994, S. 292-295.