Täidismaterjalide liigid ja hamba ettevalmistus täidise asetamiseks

Marek Vink
17. okt 2002


Mida arvestada täidismaterjali valikul, millised on näidustused ja vastunäidustused, kuidas valmistada hammast ette erinevate täidiste asetamiseks...

Suus kõvastuvaid täidismaterjalid jaotatakse kolme eri rühma:

  1. klaasionomeertsemendid (Kl)
  2. komposiidid (K)
  3. amalgaamid (A).

Suhteliselt uued ionomeeri ja komposiiti sisaldavad hübriidsed materjalid jagatakse vastavalt komposiidi ja ionomeeri suhtele kas “valguskõvastuvateks monomeerideks” (Fuji II LC, Vitremer) või “kompomeerideks” (Dyract).

 

Täidismaterjali valikul arvestatakse materjali

  1. bioloogilisi omadusi
    • üldiselt tervisele ohutu
    • hambakudesid säästvad ja säilitavad omadused
    • kinnitumine hambakoele
    • “hambasõbralikkus” (dentiini ja pulbi tervis)
    • antikariogeensus
  2. keemilised omadused
  3. mehaanilised omadused (kestvus = pikaealisus).

Eelistada tuleks hambakoele kinnituvaid materjale (Kl, K). Amalgaami kasutatakse, kui Kl ja K on vastunäidustatud või patsient soovib võimalikult vastupidavat täidist. Hambaarst peab arvestama patsiendi soove, samas arvestama materjali bioloogilisi vastunäidustusi. Patsienti peab informeerima kõigi kasutuses olevate täidismaterjalide pluss- ja miinuspooltest. Dentiin korvatakse parimal juhul ionomeeriga ja email komposiidi või amalgaamiga. Mida aktiivsem kaaries, seda enam on näidustusi fluoriidi-vabastava ionomeertäidise kasutamiseks.

Klaasionomeeri ja komposiidi kasutamise vastunäidustused:

 

Hamba ettevalmistus täidise asetamiseks

Kaariese poolt kahjustatud dentiin eemaldatakse võimalikult hamba kõvakudesid säästes. Preparatsiooni lõppetapis kasutada ekskavaatorit ja vajaduse korral pehmendatakse dentiini keemiliselt. Sügavates kaviteetides võib dentiini desinfitseerida kaltsiumhüdroksiidi-lahusega ja dentiinikanalid (mikroperforatsioonid) sulgeda eristuskihiga, milleks on tavaliselt kõvastuv kaltsiumhüdroksiidalus.

Kaviteedid, mis täidetakse ionomeeriga, pestakse veega ja kuivatatakse ettevaatlikult, et säilitada dentiini loomulikku niiskust. Kui kaviteet on preparatsiooni järgselt kontamineerunud süljega, võiks dentiini puhastust tõhustada kasutades polüakrüülhapet (conditioner) enne vesipesu. (Fosforhappe kasutamine on lubamatu.)

Kaviteedis, mida hakatakse täitma komposiidiga, tuleks sügava kaviteedi korral pulbipoolsed seinad katta Ca(OH)2 alusega. Muu dentiin töödeldakse (emaili-)dentiinisidusainega.

Sügavad ja ka juuredentiinini ulatuvad kaviteedid täidetakse soovitavalt klaasionomeeriga. Emailiga liituv kaviteedi osa täidetakse vajadusel esteetilisema komposiidiga.

Amalgaamiga plombeerimine ei eelda mingit kaviteedi eritöötlust, kuid spetsiaalset (Copalite) lakki või komposiidi sidussüsteemi võib ääresulu paremaks tagamiseks kasutada. Sügavates kaviteetides peaks suurema osa dentiinist korvama klaasionomeerist alustäidisega.

 

Ajalooliselt on ekslikult levinud arvamus, et täidismaterjalid (silikaattsement, amalgaam, komposiit) on pulbile niivõrd toksilised, et kaviteedi isoleerimine alustäidisega on hädavajalik. Peamiselt 80ndatel avaldatud uurimustes aga näidati, et pulbi põletikuliste muutuste põhjustajaks on alati bakteriaalne infektsioon.

Niisiis ei pea kaasaegsete adhesiivsete materjalide puhul (kui kaviteet ei ulatu pulbi lähedusse) kaviteeti isoleerima alustäidisega. Äärelekke riski korral (suur mälumisrõhk, “suur” täidis) on aga isolatsioon alati näidustatud pulbikahjustuste vältimiseks. Kõige paremini sobib selleks klaasionomeerist alustäidis, mis seondub dentiiniga ja takistab bakterikasvu (F-vabastamine).