Hambaravitöö ergonoomia

Marek Vink
25. sept 2002


Arsti, abilise ja patsiendi õige kehaasend. Arsti ja abilise asend teineteise suhtes.
Vaata lisaks:

Ravipersonali individuaalne hügieen
Hügieen hambaravikabinetis

Ergonoomia tähendab eelkõige töömeetodite, -vahendite ja -keskkonna kohaldamist inimese bioloogilistele võimetele ja funktsioonidele sobivaiks. Konkreetsele töötajale tähendab see tööohutuse lisandumist, (hambaravis eelkõige luu-liigese aparaadi) tervise säilumist ja tootlikkuse suurenemist. International Organization for Standardisation on välja töötanud standardi (ISO 3246) hambaravitöö ergonomeerimiseks. Selle järgi on hambaarst ja õde(assistent) heas tööasendis, kui nad:

  • väldivad selgroo väändumist ja painutamist
  • hoiavad õlavöötme horisontaalasendis
  • hoiavad küünarnukke võimalikult keha lähedal
  • hoiavad sõrmed, randmed ja käed võimalikult lõdvestunuina.
ergo2.jpg (7892 bytes)Töötooli kõrgust ja seljatuge peab saama reguleerida istuja mõõtude järgi. Töötoolis tuleb sirge seljaga pidevalt toetuda umbes 15 cm kõrgusel kindlalt püsiva seljatoe vastu. Istumiskõrgus on õige, kui jalgade (täistaldade) toetudes maha moodustab põlveliigese nurk 90-100 kraadi.
ergo3.gif (1479 bytes)Lisaks õlavöötme, küünar- ja randmepiirkonna staatilise lihastöö minimeerimisele, tuleb tähelepanu pöörata ka liigeste võimalikult loomulikele tööliikumistele. Soovitatuim õlaliigese töönurk on 0-30 kraadi keha pikitelje suhtes.Küünarliigesele on parim 90-100 kraadine töönurk. Rannet koormab kõige vähem keskasend.

Patsiendi horisontaalne asend ravi ajal ei ole veel kõigile tuttav. Paljud patsiendid tunnevad sellise asendi ees alguses hirmu eelkõige kaitsetuse tunde tõttu. Hirmu võivad süvendada ka pimestav kohtvalgus ja varasemad ebameeldivad hambaraviprotseduuri kogemused. Seepärast tuleks visiidi alguses selgitada, mis patsienti ees ootab ja miks nii tehakse. Tumedad kaitseprillid kaitsevad ereda valguse eest.

ergo4.jpg (15167 bytes)

Ravitooli õige asend on füsioloogilise tööasendi eelduseks. Operatsioonivälja kaugus arsti ja õe silmadest on keskmiselt 30-40cm.

ergo5.jpg (11366 bytes)Põhi(horisontaal)asendile lisandub nägemisvälja täpsustamine ravitooli peatoe ja/või padja abil, millega üritatakse saada ravitav oklusaaltase võimalikult horisontaalseks. Praktikas tähendab see ülalõaluus töötades patsiendi ?pea kuklasse ajamist? ja alalõua hammaste korral ?lõua vastu rinda surumist?.

Ravi ajal viibib hambaarst ?kella 9 asendis? ja õde sümmeetriliselt vastas ?kella 3 asendis?, mille puhul on võimalik peeglit kasutamata otse näha suuremat osa hambapindadest. Kui suupeegli kasutamine on vältimatu (näit intsisiive ravides), peaks arst töötama kl 11-12 asendis ja õde vastavalt kl 4-5 asendis.

Patsiente, keda tervislikel põhjustel (raske hüpertoonia, südame-, hingamis-, liigeshaigus, ülekaalulisus, raseduse lõpp-periood) ei või lasta alla horisontaalasendisse, ravitakse seistes, sest nii on see vähem kurnav kui pidevalt ettepoole kummardudes (staatilises lihaspinges) töötamine. Ka seistes peaks säilitama hea rühi, keha sümmeetrilise asendi ja tasakaalu jaotumise kahele jalale.

ergo6.jpg (17740 bytes)

 

ergo7.jpg (9245 bytes)
Sit-down tehnikas
peab ka hambaarstiabistaja nägema operatsioonivälja ja samas säilitama füsioloogilise tööasendi. Ka õe jalad peavad mahtuma ravitooli peatoe alla. See eeldab arsti ja õe jalgade vaheliti asendit.

ergo8.jpg (8910 bytes)
“Neljal käel” töö
tähendab hambaarsti ja õe ühistööd. Hambaarsti abilise töö seisneb eelkõige imuri ja vee–õhu püstoli kasutamises ning tarvikute ja instrumentide kätte andmises ja vahetamises.

 

ergo9.jpg (26159 bytes)Imuriga tagame töökohal hea nähtavuse imedes vedelikke ja preparatsioonipuru ning samas hoides töökohast eemal põske, huult või keelt. Nii toimub ka pehmete kudede kaitsmine, vajadusel võib appi võtta ka peegli.

Instrumentide vahetuse eesmärgiks on teha ravitöö võimalikult sujuvaks. Abiline ulatab vasaku käega instrumente (võimalikult operatsioonikoha lähedal) nii, et arst ei peaks katkestama tööd. Hambaarst peab suutma säilitada pideva nägemis(vajadusel ka sõrm)kontakti operatsiooniväljaga. See eeldab, et õde tunneb ravitöö etappe ja konkreetse arsti töömeetodeid.

Vaata lisaks:

ergonoomia