Suuhügienisti erialast ja teenusest

Laili Lutsar suuhügienist
22. märts 2013


Kuigi suuhügienist on meil veel nii mõnegi jaoks võõras sõna, siis ometigi täitub sel erialal tänavu juba 100 aastat. Uurime seda eriala täpsemalt.

Kõik asjad arenevad. Laps kasvab täisealiseks ja mulda pistetud seemnest areneb silmailu pakkuv või vilju kandev taim. Evolutsiooniline areng, selle mõju ja muutuste tähendus tänapäeval tuntavale maailmale selgitatakse meile lahti juba varasetel kooliaastatel.

Samamoodi toimuvad muutused ühiskonnas, seda nii indiviidi kui sotsiaalse süsteemi tasemel, küll riigiti ja valdkonniti erinevatel aegadel ja kiirusega. Kõigil muutustel ja arengutel on mingi tähendus ja mõju- ja ikka kellegi jaoks.

Sõltuvalt vajadustest, võimalustest ja teadlikkusest, isegi kui need võivad olla meile olulise tähtsusega, teatakse nendest kohati siiski vähe.

Suu tervise nädala raames (18-24 märts 2013) ning suuhügienisti eriala 100. aastal on eriti sobilik tõsta fookusesse hambaravi ja selle areng, kitsamalt määratletuna siis suuhügienisti eriala, mille juured on 19 sajandis. Eriala, mis on teinud 100 aasta jooksul suuri edusamme, kuid Eestis vaatamata sellele, et peame endid maailmakodanikeks läänelikus mõttes ikkagi veel vähetuntud.

Ajalugu - 19. kuni 20. sajand

Juba 1819 a, mil ilmus Levi Spear Parmly (1790-1859) praktiline juhend hammaste hoidmisest, rõhutati selles igapäevase suuhügieeni tähtsust, et ennetada hammaste - ja igemehaiguste teket.

Peale seda, kui 1845 a. kritiseeriti Ameerika erialases väljaandes hambaarste, et nad on jätnud unarusse hambahaigusi ennetava töö, keskendudes selle asemel mehaanilisele ja kirurgilisele hambaravile, soovisid ja püüdsid paljud arstid pöörata ennetustegevusele suuremat tähelepanu. Kuid olles koormatud patsientidel juba tekkinud hambahaiguste ravimisega, milleks neid oli koolitatud, jagus selleks vaevu aega.


1906 a dr Alfred C. Fones, olles tunnistajaks ja osaline olukorrale, kus paljude hambahaiguste ainukeseks raviks oli hammaste eemaldamine, tuli ideele algatada ja töötada välja hambahaigusi ennetav programm ning koolitada selle teostamiseks spetsialistid. Seetõttu võib teda julgelt nimetada tänapäevaks väljakujunenud suuhügienisti eriala aluspanijaks.

Tema algatatus põhines veendumusel, et kõrvaldades hambakivi, tõhustades suuhügieeni ning selgitades inimestele toitumise seost hambahaigustega on võimalik vältida paljude hamba-ja igemehaiguste teket.
Maailmas, kus hamba välja tõmbamine oli peamine ravimeetod oli selline lähenemine vägagi innovaatiline.

Dr. Fones rõhutas, et ennetustööd ei saa kvaliteetselt teostada ravitööga ülekoormatud hambaarst ega ka teda abistav õde, kuna viimase puhul nõutava haridusega ei kaasne küllaldased suutervise alased ning ennetava ravitöö teostamiseks vajalikud teadmised. Tema nägemuses oli tulemuste saavutamiseks vaja koolitada laialdaste meditsiiniliste teadmistega erialaspetsialistid ning ta soovitas neid nimetada suuhügienistideks. Põhjendades selliselt eriala nimetamist inimestes tekitatava seosega - suuhügieen on oluline osa hamba - ja igemehaiguste ennetamisel ja omab juba tekkinud haiguse ravis, ravitulemuste saavutamisel ja nende hoidmisel määravat tähtsust!

Suuhügienisti eriala areng on selle algusajast saadik olnud “okkaline”.
1880 ndatel osutasid teatud profülaktilisi toiminguid hambaarsti abilised, keda oma töö kõrvalt olid koolitanud hambaarstid ise.

1910 Ohio kolledzis alustanud suuhügieeni koolitusprogramm ja oma abiliste ametlikule koolitusele suunamine ei olnud neile sugugi meeltmööda. Püüdmaks summutada õppe arengut ei võimaldatud ühelgi lõpetajal omandatud teadmisi iseseisvalt töötades rakendada.

Esimene ametlik suuhügienisti õpe avati dr. A. Fones’i kliiniku juures 1913 aastal.
Kolmekümmne kolmest õpinguid alustanust, 27 said suuhügienisti diplomi 1914 juunis.



Dr. Fonesi abilisele Irene Newman’ile, kes oli samuti esimeste tudengite hulgas, ulatati esimene diplom ja, kuna Connecticut oli esimene osariik, mis reguleeris suuhügienisti eriala, ka litsents numbriga 1.

Hiljem sai temast ka esimene Ameerika Suuhügienistide Assotsiatsiooni president ning teda võib pidada suuhügienisti eriala teerajajaks maailmas. 
Kui 1950 aastal temalt intervjuu käigus küsiti millisena näeb ta oma rolli suuhügienisti eriala arengus, vastas ta tagasihoidlikult, et " ta ei mõtle sellele. See oli midagi, mida oli vaja teha ja arendada, ja ta lihtsalt tegi seda."

Britannia Entsüklopeedia kinnitusel on suuhügieeni ja suuhügienisti eriala edendamine kõige olulisem areng hambaravi kutsealal 1911-1922 vahemikus.



Muutused ja arengud suuhügienisti eriala maastikul

Rääkides muutustest ja arengutest, siis nii nagu kogu hambaravis, on need toimunud loomulikult ka suuhügieeni ja suuhügienisti eriala valdkonnas. Nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt on need väga erinevad ja seda ikka ainult aeglasemalt muutustega kaasaminevate riikide elanikkonna kahjuks.

Kurb, kui areng pidurdub nii olulises valdkonnas, kui seda on meditsiin. Valdkonnas, kus olenemata nahavärvist ja räägitavast keelest on teenuse osutamise alustala ühene - vähendada suuhaiguste esinemissagedust ning seeläbi suurendada ja hoida üldtervist mis on inimese heaolu tagamise põhikriteeriumiks.

Vaatamata arengule, mille inimkond on tänaseks läbinud, vaatamata sellele et peame loomulikuks koguni kosmoselende, on ikka veel valitsev arusaam, et “kehvad hambad” on pärlikud ja ilma hambaaukudeta elada on paratamatult võimatu.
Müüt, mille kummutamine on üks osa suuhügienisti tööst ja seda esmalt patsiendi suutervise alase teadlikuse tõstmise kaudu.  Selgitades suuhaiguste tekkepõhjuseid, nakatumise viise, haiguse reaalseid tunnuseid (mis sugugi ei pea ilmnema isegi kui nakkus on saadud), selle kulgu ja kontrolli all hoidmise võimalikkust.

Inimeste tervise ja heaolu säilitamine ning suurendamine on peamised põhjused, millesse panustamise ja väärtustamise vajaduse usus on arenenud ja arendatud suuhügienisti eriala.

Tänaseks on juba paljud, riigi elanikest hoolivad institutsioonid ja valitsused, tunnistanud selle vajalikkust, reguleerides nii õpet kui ka tegevuslubade väljastamist ja suuhügienistid kuuluvad nendes riikides litsenseeritud tervishoiutöötajate nimistusse. Ja siinkohal ei ole põhjust tuua näiteid ainult kaugelt Ameerika mandrilt vaid võib vaadata üle lahe naaberriikide Soome, Rootsi, Norra ja Taani poole.

 

 

Suuhügienisti erialast Euroopas

Euroopas on suuhügienisti eriala juriidiliselt tunnustatud 22 riigis. 5 riiki on kohandanud-uuendanud kutsestandardid ja koolitusprogrammid ja viinud need vastavusse Euroopa ainepunktidesüsteemiga.

Jätkuvalt leidub kahjuks aga ka riike, kus suuhügienisti eriala ja selle reguleerimise osas ei ole toetust ei riigi ega ka kohalike stomatoloogiaühenduste poolt.
Suured erinevused õppe korraldamise aluseks olevates kutsestandardites, nii ennetava kui ka kliinilise ravitöö osas, muudavad keeruliseks suuhügienisti kutsealase pädevuse hindamise ja ametliku tunnustamise ning ei taga ka ühtlast teenuse taset ja kvaliteeti.

See on ka peamine põhjus, miks Euroopa direktiividega ei kuulu suuhügienisti eriala täna veel tervishoiutöötajate nimistusse ja eriala reguleerimise õigus on jäetud iga liikmesriigi omavastutusele.

Üleeuroopaliselt õppekavade ühtlustamiseks on vaja aga tõhustada koostööd mitmete pädevate asutuste, sealhulgas valitsuste, ülikoolide ja hambaravide ning suuhügienistide ja hambaarstide liitude, vahel.

Jõukamates liikmesriikides on jõutud äratundmisele, et suutervis on lahutamatu osa üldtervisest, millest omakorda sõltub elukvaliteet. Samuti arvestatakse kasvava nõudlusega ennetuse, esteetika ja heaolu osas, mis on tingitud rahva teadlikkuse kasvust suutervise tähtsuse osas. Loodud ja välja töötatud on regulatsioonid ja võimalused, mis vastaksid nii tekkinud nõudlusele ja vajadusele kui ka riigisisesele demograafilisele olukorrale.

Enamus Euroopa hinnanguliselt 30 000 suuhügienist töötab just nendes rahva tervist väärtustavates riikides ja sealt pärinevad ka tugevalt paranenud suutervise näitajad nii laste, täiskasvanute kui ka vanemaealise populatsiooni osas.

 

Suuhügienistina võõral maal

Nagu juba eelpool mainitud varieerub riigiti oluliselt suuhügienisti hariduse omandamiseks nõutav õppeaeg ja selle sisu, millest tulenevalt ka hariduse tase ning edaspidised töökohustused.

Seega võivad olla tööloa saamiseks ja teenuse osutamiseks sätestatud riigisisesed kriteeriumid, mis tuginevad riigis kehtivale kutsestandardile. Paljudes riikides, kus eriala- ja töötamisõigus on reguleeritud ei piisa suuhügienisti ametinimetuse kandmiseks vaid diplomist.

Erialast pädevust tuleb tõestada lisaks kas kutseeksamiga, kehtestatud võivad olla ka täiendõppe nõuded ja normid enne, kui välismaal hariduse omandanud suuhügienist kantakse tervsihoiutöötajate nimistusse ja talle väljastatakse tööluba.
Ja seda kõike ikka patsiendi tervise huvides ja kaitseks!

 

Suuhügienisti õpe ja hariduse tase

Teaduse ja tehnoloogia arenguga käsikäes on muutunud tulemuslikumaks, kuid samas ka keerulisemaks mitmed hambaravi protseduurid, mis omakorda seab ettekirjutused nende teostamiseks vajalikule meetodikale. Viimase sajandi algusest praktiseeritud “töö kõrvalt iseõpetamine” ei taga ammu enam spetsialisti pädevust.

2003 a. alates on järjest kasvamas riikide hulk, kus tööle asumise miinimum nõudeks on erialase bakalaureuse õppe läbimine täies mahus. Üldine eeltingimus on keskharidus, sätestatud võib olla ka eelnev hambaarsti abilise kvalifikatsiooni omandamise nõue. Veelkord mainin, et nõuded riigiti on erinevad ja on ka kahe aastaseid koolitusprogramme, kuid ka nende puhul on kehtestatnud minimaalsed nõuded õppe kestvusele 1000 tundi teooriat ja 600 tundi prekliinilist ja kliinilist tööd juhendaja otsese järelevalve all akrediteeritud õppeasutuses.

Mõnedes riikides nagu Rootsi, sisaldab koolitusprogramm ka käitumisteaduse aluseid. Olenevalt riigist on kas õppekavas või siis eraldi täiendkoolitusena nõutav kohalikku tuimastuse (infiltratsioonituimastus ja lokaalne tuimastus) tegemise õiguseks saadav tunnistus.

Paljudes riikides on lisaks diplomiõppele võimalik läbida ka kraadiõpe suuhügieeni teaduses ning nende riikide elanikkonna paranenud suutervise näitajad on põhjuslik kinnitus nii suuhügienisti eriala vajalikkusest kui ka tema kaasamisest erinevate asutuste töö, -terviseprogrammide ja õppe korraldamise valdkonnas.

 

Suuhügienisti tööpõld

Suuhügienisti elukutse on huvitav ja mitmekülgseid tööalaseid võimalusi ja väljakutseid pakkuv. Seda nii kliinilises töös, kui ka mitmes teises valdkonnas. 
Olenevalt nii omandatud hariduse tasemest, kui ka inimese soovidest ja ambitsioonikusest võimaldab see töötada nii kliinilist ravitööd praktiseeriva spetsialistina, suutervise nõustaja või koordinaatorina, lektorina, õppejõuna, hambaravitarvete/suuhooldustoodete müügiesindajana või tegeleda teadustööga.
Tänapäeval on need rollid isikupõhiselt sageli seotud.

Suuhaiguste ennetus, mis hõlmab mahuka osa erialasest väljaõppe programmist võimaldab kaasata suuhügienisti nii kohalikul- kui riiklikul tasandil terviseedendus programmidesse. Ta on spetsialist, kes peaks suutma oma kliinilise kogemuse ja teadusuuringute tulemuste põhjal ning nende vahel seoseid luues näha alternatiive ka tulevikuks.

Rutiini vältida, ambitsioonikust ja kirglikust hoida, nii valitud elukutse kui ka selle arendamise osas, võimaldab kuulumine erialaliitu/desse. Arvestades eelpool kirjeldatud olukorda õppe korraldamise ja töötamise seaduslikustamise maastikul võiks siinkohal öelda, et see on isegi väga oluline. Sest ühtsuses, üksteist toetavas, tulevikku vaatavas ja suuremat plaani nägevas pilgus ja hoiakus, peitub jõud! Seda eriti kutseala arendamisel ja reguleerimisel, kuid ka pideval enesetäiendamisel ja teadmiste jagamisel.

Omades kabineti seinal diplomit ei tohiks unustada, et see ei ole kinnitus mitte ainult enda vaimupingutustele, mis kooli aastate jooksul läbitud sai, vaid ka vastutus hoida au sees suuhüginisti eriala ja pidevalt teadmisi täiendada!

Nii nagu kogu meditisiin on ka hambaravi tänapäeval äri. Suuhügieeni põhi ja -abivahendid on selle äri oluliseks valdkonnaks ja läbimüük (kasumlikkus) tootjate poolne lõpptulemus soov. Apelleerides inimlikule kiirele ja kergesti saavutatavale lahenduse soovile on kaubanduses riiulid täis kirevas pakendis suuhooldusvahendeid. Kasumliku lõpptulemuse saavutamiseks on kindlaim viis kaasata reklaamides lubadustele kaalukuse lisamiseks kas sptetsialisti soovitus või värvata ta koguni müügiesindajana tööle.

Kuidas siis väljuda koos patsiendiga “võitjana” reklaami ja turundusgurude võrgust? Vastus on - säilitades kirge oma valitud eriala vastu, õppida, täiendada oma teadmisi, hinnata avatud kuid kriitilise meelega uuendusi ja keskenduda sellele, mis on oluline ja peamine. Ja selleks on iga patsient meie toolil, tema probleemid, nendele parimate lahenduse leidmine seejuures vastutades ja hoolides nende tervisest!

 

 

Suuhügienisti pakutavast teenusest ja töökohustustest

Käsitletud õppe ja haridustasemest lähtuvalt saavadki tuleneda suuhügienisti töökohustused ning seejuures ei tohi kannatata patsiendipõhine tervikliku raviplaani teostus, tulemus ja selle säilitamine. Seega, olles meekonna liige tuleb ka jagatud vastutuse usaldust pädevalt kanda ja õigustada.

Tänapäevane ja tulevikku vaatav hambaravi on kordades rohkem kui täidiste asetamine ja hammaste väljatõmbamine. Sellesse on nii patsientidel kui medistsiini personalil vaja suhtuda, suus esinevate probleemide kõrval lisaks ka, kui esmasesse üldtervise probleemide ennetamise ja diagnostika keskusesse ning kvalifitseeritud õppega suuhügienistil on selles väga oluline ja vastutusrikas roll.

Me räägime patsientidele, et suu on organismi peegel. Teaduspõhised tõendid kinnitavad üksühest seost igemehaiguste ja südamehaiguste vahel, kinnitust on leidnud suuinfektsioonide ja mitmete üldhaiguste vastastikkune mõju, seda nii haiguse ennetamise, kontrolli all hoidmise, kui ka võimalike põletikukollete ärahoidmiseks. Mitmete üldhaiguste esmased tundemärgid avalduvad suuõõnes enne veel kui haigus ise diagnoositakse.

Seega on suuhügienisti ülesanne vaadelda ja näha igat patsienti terviklikult, analüüsides tema elustiili, suuhügieeni harjumusi, toitumist, üldtervist ja tarvitatavaid ravimeid ja nende mõju suutervisele. Meie poolt kogutav ja regulaarsete visiitide käigus ilmnev ning järjepidevalt uuendatav informatsioon on olulise tähtsusega hambaarstile nii ravi planeerimiseks kui ka selle tulemuslikuks teostamiseks.

"Otsida ja näha" nii igemepõletike kui ka üldhaiguste esmaseid tunnuseid nõuab teistsugust mõtteviisi ja oskusi, kui lihtne ennetusmudel ja hammaste profülaktilise puhastuse teostamine. Esmalt nõuab see laialdasi (põhjalikke) meditsiinilisi teadmisi ja praktikat ning seejärel ka nende kombineerimise ja rakendamise oskust iseseisvalt igapäevases kliinilises ravitöös.

Esmane suuhügienisti visiit koosnebki suuremalt jaolt “otsimisest ja nägemisest”. Enne tegutsema asumist ja hambakivi eemaldamist on vaja koostada põhjalik suu -ja üldtervise anamnees. Teha kindlaks kas patsiendil esineb igemepõletik, diagnoosida selle vorm(aste) või on patsient terve ning teostada on vaja vaid rutiinsed profülaktilised menetlused: selgitada patsiendile kuidas ja miks suuinfektsioonid tekivad ja kuidas on võimalik neid ennetada. Kahjuks alustatakse liigagi sageli vastupidiselt, lootuses et patsiendi kaebustes või siis kiirel hammaskonna läbivaatusel esinenud veritsus taandub peale profülaktilist puhastust. Algava(kerge) igemepõletiku vormi korral võivad esinenud kaebused või igemepõletiku nähud järgmisel kontrollvisiidil tõesti kadunud olla. Kuid seda vaid asjatundmatul või hoolimatul vaatlusel! Tegelikkuses on need lihtsalt varjutatud ja põletik areneb “tõhustatud” suuhügieeni varjus vaikselt edasi.

Mõne aja möödudes, kui kaebused uuesti ilmnevad ja on tekkinud juba 5-6 mm igemetaskud, seistakse dilemma ees - kuidas öelda, et nüüd näete te igemepõletikku ja see oli tegelikult olemas juba esmasel visiidil, te lihtsalt ei pööranud sellele piisavalt tähelepanu?! Samuti võidakse patsiendil igemepõletik diagnoosida, kui ta pöördub mingil põhjusel hoopis teise hambaravisse.

Pole siis ime, et patsient, kes enda teada on vastutustundlikult regulaarselt kontrollidel käinud on segaduses ja hämmingus, millega võib kaasneda ka tõrksus koostööks, et teostada tõhusat, kuid kulukat raviplaani, mis kaugele arnenud igemepõletiku vormi puhul vajalikuks osutub. Lisaks kahjustab selline olukord usaldusväärsust ka kõigi teiste eriala esindajate suhtes.

Alljärgnevalt siis ülevaatlikult põhilised suuhügienisti poolt teostatavad kliinilised menetlused:

  • esmase haigusloo koostamine, hindamine ja selle põhjal esmase ravi planeerimine, (registreerida esinevad suu- ja üldhaigused, ebakorrapärasused, anomaaliad ning kasutatavad ravimid, hinnata tarvitatavate ravimite kõrvaltoimeid suutervisele)
  • võimalike kaasuvate süsteemsete terviseprobleemide/haiguste tuvastamine ja diferentsiaal diagnostika ning vajadusel õigeaegsele tervisekontrollile või uuringutele suunamine
  • röntgenülesvõtete tegemine ja nende tõlgendamine
  • hambumuse hindamine, jäljendite võtmine - ortodontlistele näidustustel, hambakapete valmistamiseks
  • igemepealse-ja igemealuse hambakivi eemaldamine
  • igemepõletikkude mittekirurgiline ravi
  • lokaal anesteesia
  • haavapuhastus
  • hammaste professionaalne mehaaniline puhastus,
  • paiksete fluoriid geelide, sielantide ja lakkide aplitseerimine,
  • hamba täidiste ülemäärade lihvimine- ja poleerimine,
  • suutervisega seotud toitumis alane dieedianalüüs ja sellekohane nõustamine
  • sülje- ja mikrobioloogiliste testide võtmine.

Suuhügienisti roll hambaravimeeskonnas on tegelikult ainulaadne. Me oleme uurijad, avastajad ja suunajad. Kohtudes oma patsiendiga kas ühe, kolme või kuue kuu tagant arendame me püsivat, usalduslikku suhet, mis on oluline raviplaani edukaks teostamiseks.

Regulaarsete järelkontrollide käigus järjepidevalt patsiendi teadlikust tõstes, motiveerides ja tema üldtervisliku seisundi ja selles võimalike muutuste osas esmast kontrolli omades ootavad patsiendid meilt järjest enam erapooletut informatsiooni oma hammaste tervisest. Sageli küsitakse meie käest selgitust hambaarsti soovitatud või juba sooritatud ravi osas ning nõuandeid suuhügieeni toodete osas. Läbi aastate kestev järjepidev suhtlus võimaldab meil näha ja hinnata erinevate elumuutustega kaasnevaid mõjusid inimese suutervisele. Patsiendid hindavad nende tervise suhtes ülesnäidatavad hoolt ja vastus sellele peegeldub loojalsuses nii hambaravi kliiniku kui selle personali osas.

Isehakanud “suuhügienistid” - oht patsientidele!

Kahjuks kohtab ka täna suhtumist, et suuhügienisti töö on vaid “kivi kraapimine” ja “hammaste pesemise õpetus”, mis ei nõua erilist väljaõpet ja teadmisi, peaasi et manuaalselt võimekas ollakse. Pinnase sellisele suhtumisele loob ühest küljest patsientide teadmatus suuhügienisti erialast ja töökohustustest ning teiselt poolt riigiti erinevad õppekavad ja haridustase ning ka arstide poolne suhtumine.
Mitmeaastase koolitee edukalt läbinud ja juba töötanud kolleegid ning usun, et ka teenuse kogemust omavad patsiendid, nõustuvad - suuhügienisti igapäevatöö ei ole kerge, seda ei füüsiliselt ega ka vaimselt. Kuid see on vaid medali üks külg.

Teadmatusest, vähesest teadlikusest või suisa oskamatusest heausksele patsiendile tekitatud kahju aeglane avaldumine on medali varjus pool!
Ning ka peamine põhjus miks nii suuhügienisti haridustase, tema pädevus ja ka töötamise õigus peaks olema riiklikult reguleeritud ja kontrollitav!

Siinkohal on sobilik meenutada dr. Fones’i 100 a. tagust tõdemust, et tulemuslikkuseks ei ole piisav, kui arst õpetab oma tööd tehes enda kõrval välja abilise, kes teatud “lihtsamad” ülesanded enda täita võtab.

Oskamatu instrumendi käsitlus, rääkimata puuduvatest teadmistest haiguste põhjuslikkusest, võivad tekitada suuremat kahju kui ravi puudumine. Ja kes siis vastutab? Kas inimene, kellel vastav haridus puudub, kuid kellel arst lubas nö.”omal vastustusel” tegutseda või arst, kes olles teadlik protseduuriga kaasneda võivatest võimalikest komplikatsioonidest ja ohtudest siiski sellise tööjaotuse võimaldas ja omavastutusega nõus oli?! Ja kas sellel ongi nii suurt tähtsust, sest kannataja pool on mõlemal juhul siiski patsient.

Seega kvalifikatsioonita ”suuhügienist” kujutab endast otsest ohtu heauskse patsiendi tervisele!

Kuna Eestis on eriala reguleerimata, siis kõige kindlam viis teile teenust osutava suuhügienisti kvalifikatsiooni kontrollida on külastada ESHL veebilehte, kus on toodud vaid nende suuhügienistide nimed, kes liidule teadaolevalt omavad erialast dipolmit, mis vastab Eestis kehtivale kutsestandardile või külastada Kutsekoja lehte ja uurida kas suuhügienistile on lisaks diplomile väljastatud ka riiklik kutsetunnistus!

Kutsetunnistuse omamine on küll vabatahtlik ja selle puudumine ei määra tänasel päeval töötamise õigust, kuid see kinnitab erialast pädevust ja pakub nö teenuse garantiid patsiendile.



Kokkuvõtteks ja lõpetuseks

Kaasaegne suuhügieen on teaduspõhine süntees faktidest, ideedest, kontseptsioonidest ja filosoofiatest - millest iga üksus on omakorda unikaalne ja hammaste ravimise teaduse kõrval ning sellega haakuvalt toimetav.

See on õpetus, kuidas teadliku käitumise ja valikute abil ennetada suuhaigusi, säilitada head suutervist ning tagada seeläbi maksimaalse omapoolse panusega hea üldtervis.

Seega nõuab suuhügienisti haridus laialdasi teadmisi ja oskusi ning nende rakendamist patsiendipõhiselt: uurides, diagnoosides, hinnates, ravides, suunavalt sekkudes ja kontrollides.

Ajal, mil hambaarstid on ühest küljest ülekoormatud ja teiselt poolt hõivatud taastava hambaravi valdkonnas toimuvate uuenduste ja muudatustega on just suuhügienist see meeskonna liige, kelle kanda jääb ennetustöö ning ka mittekirurgiline igemehaiguste ravi.

Mõtte-ja tegutsemiseviis kus valdavalt räägitakse ikka hammaste ravist, peaks tänapäevaste teadmiste, oskuste ja võimaluste juures muutuma - fookuses, mitte üksnes arstide vaid kõigi inimeste puhul, peaks olema haiguste ennetamine ja tervise säilitamine.

Sellise rahvaarvu juures nagu meid praeguseks maakeral elab on teenuse kvaliteedi säilitamiseks spetsialiseerumine vajalik. Arengud ja initsiatiivikus selles osas peaks tulema eelkõige valdkonna siseselt. Hoides kramplikult kinni iganenud mõttemallidest, suhtume me asjadesse väga kitsarinnaliselt.

Ja olemegi jõudnud tagasi muutuste ja arengute juurde - pikenenud on inimeste eluiga, muutunud on meie eluviis ja toitumine, rääkimata muutustest toiduks tarbitavate kultuuride, nende käsitlemise tehnoloogiate osas ja meie söögikordade sagedusest, mis hambahaiguste tekkel mängib kõrvuti suuhügieeniga väga olulist rolli.

Kui meie esivanemad toitusid peamiselt energia saamiseks ning nende toit sisaldas rohkelt kiudaineid, siis tänapäeval ollakse langenud kaubanduses pakutavate rasvase ja magusa kombinatsioonist tulenevate maitseelamuste lõksu. Kui lisada siia toimunud muutused suuõõne mikroobide osas ning pehme ja süsivesikute (suhkrute) rikka toidu eelistamine, sagedased söögikorrad ja gaseeritud joogid saamegi tulemuseks suurenenud kaariese ehk hambaaukude osakaalu.

Muutunud on ka inimestele nii loomuomane laiskuse ja mugavuse mõõde. Ja kahjuks mitte ravimise tööd vähendavas suunas. Kui võrrelda tänapäeva sajandeid taguse ajaga, peab taaskord tõdema, et suurenenud on nii südame-veresoonkonna haigused, rasvumine, diabeet. Ja seda mitte ainult pikenenud eluea vaid oluliselt suurenenud “heaolu ja mugavuse” astme tõttu.

Seega enne kui hakata “protestima”, et vanasti ei olnud hambaniite ja vaheharju, ei tehtud seda või teist ... jne., tuleks mõelda ka sellele mida vanasti veel ei olnud ja kuidas selle olemasolu meid nüüd mõjutab nii positiivses kui ka negatiivses võtmes.

Mitmed uuringud on näidanud hambahaiguste vähenemise tendentsi kehvemates ja keerulisemates eluoludes. Seega kaaries ja laiskusel põhinev puudulikust suuhügieenist tingitud igemehaigused on meie heaoluühiskonnas eelkõige eluviisihaigus.

Seega on arstide kõrvale, selleks et jagada suurenenud töökoormust, vajalikud pädevad abilised, kelleks hambaravis on oluliseks spetsialistiks erialase haridusega suuhügienist.