Astmaravimite mõju suutervisele

Terje Altosaar, Tiiu Täht
22. veebr 2011


Bronhiaalastma on sageli esinev krooniline kopsuhaigus, mille ravimite kõrvaltoimeteks on kuiva suu kaaries, parodondi haigused ja suuõõne infektsioonid

Bronhiaalastma on sageli esinev krooniline kopsuhaigus, mida põevad nii lapsed kui täiskasvanud. Eesti Meditsiinistatistika Büroo andmeil põeb bronhiaalastmat umbes 0,5% siinsest rahvastikust. Tallinna ja Tartu koolilaste hulgas tehtud epidemioloogilise uuringu tulemusena selgus, et bronhiaalastmat on diagnoositud 2,9%-l lastest. Arsti diagnoositud astmat on leitud ligikaudu 5%-l uuritutest vanuses 20 – 44 aastat. Astmat peetakse jõuka ühiskonna üheks sagadasemaks krooniliseks haiguseks. (Jannus-Pruljan jt 2003.)

Bronhiaalastma kui polüetioloogilise ning keeruka patogeneesiga haiguse ravi peab olema kompleksne. Ravi korraldamisel tuleb arvestada võimalikke etioloogilisi tegureid, haiguse staadiumi ja faasi, kulu raskust, tüsistusi. Tuleb arvestada bronhiaalastmahaige individuaalseid iseärasusi - konstitutsiooni, sugu, iga, kaasuvaid haigusi. (Praks 1990.)

Astma ravi põhieesmärgiks on ennetada ägenemisi, hoida haige hingamisfunktsiooni näitajad normi lähedal, säilitada haige füüsiline aktiivsus, ära hioda ravimite kõrvalnähte, ennetada pöördumatu hingamisteede obstruktsiooni teket. (Jannus-Pruljan jt 1995.)

Astma raviks kasutatakse bronhide silelihaste spasmi lõõgastavaid ravimeid e. bronholõõgasteid ja glükokortikosteroide. Enamus astma ravimitest manustatakse inhalatsiooni teel, kuna nii satub ravim otse vajalikku toimekohta, efekti saab väikeste ravimite annustega, süsteemne toime on minimaalne. Kuna tegemist on peroraalse ravimite manustamisega, on oluline teada, kuidas see mõjutab astmahaige suutervist. Ravimite tõhus inhaleerimine hingamisteedesse on raske, bronhidesse jõuab parimal juhul ainult väike osa ravimist, ülejäänu jääb astmahaige suhu ja ülemistesse hingamisteedesse. Mistõttu inhaleeritavate astma ravimite manustamisel peab arvestama kõrvaltoimete tekkimisega. Kõrvaltoimed on individuaalsed, kuid mõned kõrvaltoimed on sellised, millel on üsna kaugele ulatuvad tagajärjed.

Viimastel aastakümnetel on sagenenud astmasse haigestumus kogu maailmas. Astma ravis kasutatakse bronhilõõgasteid ja inhaleeritavaid glükokortikosteroide. Nende ravimite toime on lühiajaline ja ravimeid tarvitatakse vastavalt astmahoo sagedusele. Sageli on tegemist peroraalse manustamisega ning seetõttu on tähtis teada, kuidas mõjutab ravi astmahaige suutervist. (Wardh jt 2000.)

Astmal kui haigusel ei ole kahjulikke toimeid suuõõne tervisele. Küll aga astmaravis kasutatavad ravimid soodustavad hamba- ja suuõõne haigusi, sest peaaegu kõik astmaravimid on suu kaudu inhaleeritavad ning inhalatsioonil jääb osa ravimist suu limaskestale. Sellest tulenevalt on olulisemad astmaravimite kõrvaltoimed kuiva suu tõttu kaariese oht, parodondi haigused ja suuõõne seeninfektsioonid. Tähtis on hammastest pärinevate infektsioonide vältimine, need omakorda halvendavad suuõõne haigusi.(Meurmann jt 1996.) Kortisooni sisaldavad ravimid (tabletid või pihustid) nõrgestavad organismi vastupanuvõimet ja seega ka suu limaskesta vastupanuvõimet infektsiooni vastu Kuigi halb suuõõne tervis üldiselt ei põhjusta vahetult haigust või ohtu elule, on selle tähendus kogu tervisesse oluline. Suuõõne seisund on osa patsiendi üldisest tervisest, mis suurendab heaolu. (Meurmann jt 1996, White 2000.)

Inhaleeritavate astmaravimite mõiste ja nende toime suutervisele.

Inhaleeritavad astmaravimid on ravimid, mida manustatakse otse toimekohta ning süsteemset toimet ei teki. Inhaleeritavad ravimid on saadaval pulber ja aerosool inhalaatorina, ravi teostatakse spetsiaalsete aerosoolaparaatide abil. Aerosooli osakeste läbimõõdust sõltub, millisesse hingamiselundite osasse aerosool välja jõuab. Suure pihustusastme ja hea hingamistehnika korral resorbeerub heal juhul isegi kuni pool inhaleeritavast ravimist. (Jannus Pruljan jt 1995.)

Astma ravis kasutatakse köha ja rögaerituse leevendamiseks köha kergendavaid ja rögaeritust vähendavaid ravimeid. Nende pikaajaline kasutamine ei ole astma ravis vajalik. Antibiootikume on ravis kasutatud vahelduvalt. Neid vajatakse astmale lisanduvate bakteriaalsete tüsistuste, mädase bronhiidi, ninakõrvalkoobaste ja keskkõrva põletiku korral. Antihistamiinikume kasutatakse astmale sageli liituvate nohu ja nahanähtude ravis. (Kinnula jt 1998.) Kortikosteroidid on üks enam kasutatav ravimrühm astma ravis kaasaegses meditsiinis. See tuleneb nende põletikuvastasest ja immuunsupressiivsest toimest. Nad võivad siiski vähendada peremeesorganismi vastust infektsioonile ja nii soodustada süsteemseid kui naha ja limaskestade seennakkusi. Kortikosteroide on astma ravis kasutatud aastaid. Kui kasutusele tulid kortikosteroide sisaldavad inhaleeritavad ravimvormid, on nende kasutamine oluliselt suurenenud ja eriti kerge astma ravis nii lastel kui täiskasvanutel. Nende ravimite kasutamise olulisem kõrvaltoime on suu ja neelu seeninfektsioon, hääle kähedus, kõri ärritus ja harvem keele suurenemine. (Samaranyake jt 1990, Steinbacher jt 2001.)

Dennis ja Itkin (1964) olid esimesed, kes panid tähele inhaleeritavate steroidide ja suuõõne seeninfektsioonide vahelist seost, uurides steroide kasutavaid astmahaigeid. Viiel haigel 25-st esines kandidoos. Erinevates uurimustes suu seeninfektsioonide esinemises inhaleeritavate steroidide kasutajatel on olnud 4-16% paljudest vaatlustest. Need hõlmasid üle saja haige, kes kasutasid inhaleeritavaid steroide pikemalt kui kuus kuud. Nii võib öelda, et inhaleeritavad kortikosteroidid suurendavad Candida (Candida albicans - suu seeninfektsiooni põhjustav pärmiseen) hulka suuõõnes, mis kliiniliselt väljendub atroofilise või pseudomembranoosse vormina. Muud olulised faktorid on, et soodumus seeninfektsioonile kasvab märkimisväärselt, kui haige on Candida kandja enne steroidravi, kahjustused asuvad tavaliselt inhalatsiooni suuna piirkonnas ning infektsiooni tugevus on oletatavasti sõltuv ravimi annusest ja kasutustihedusest. (Samaranayke jt 1999.) Haigetel, keda ravitakse kortikosteroididega on glükoosi sisaldus süljes ja igemetasku vedelikus märkimisväärselt kõrgem. See võib samuti soodustada Candida kasvu, prolifereerumist ja kinnitumist. Üldiselt on kahjustus pindmine ja ravitav seeninfektsiooni ravimitega. (Samaranayke jt 1990.)

Suuseeninfektsioonid

Suuõõne seeninfektsioonide kliiniline väljendus vaheldub suuresti. Kortikosteroidide põhjustatud vormid on tavaliselt atroofiline (äge / krooniline) ja pseudomembranoossne. Ilmuvad valged või hallid katud, mis on kergesti ära kraabitavad ja alt veritsevad. Suu limaskest on valulik. Ägeda atroofilise kandidoosi korral pseudomembraanid on irdunud ja limaskestadel on ühtlane või laiguline punetus (erütematoos). Üks haiguse vorm on kipitav keel (glossodynia). (Meurman jt 1997.)

Kroonilise atroofilise kandidoosi puhul on suu limaskestal difuusnne punetus ja üksikud ebakorrapärased punetavad laigud (Tyldesley 1989.) Tavaliselt haige kaebusteks on suuõõne limaskesta valu, põletustunne, veritsemine või “karvane” tunne suus ja maitsetunde muutumine. Seeninfektsiooni diagnoosimine põhineb täpsel anamneesil ja kliinilisel uurimisel. Ravi aluseks on soodustavate tegurite selgitamine ja likvideerimine või vähendamine. (Meurman jt 1997.) Proteesi kandjatel on vajalik suust ära võetavaid proteese keeta või nad välja vahetada. Astmahaigetel tuleks hoolikalt loputada suud veega steroidide inhalatsiooni järel, et lokaalne Candida kasvu soodustav toime suu limaskestal väheneks. Vajadusel kasutatakse vastavaid ravimeid. Kui soodustavaid faktoreid ei saa mõjustada, siis isegi ravimitega ei saavutata alati püsivat tulemust ja ravikuure tuleb sageli korrata. (Meurman jt 1997. ) On selgunud,et mõnede rühmade seeninfektsioonide korduvate ravikuuride, eriti atsoolirühma ravimite, vastuseks on arenenud resistentsed seente tüved (Ventä jt 2001).

Süljeerituse vähenemine / suukuivus

Kõrvuti hammaste pesemisega on meil kõigil kaitse mehhanism hambakahjustuste vastu see on – sülg. Sülg on suu elumahl. Küllaldane süljeeritus on eriti tähtis suuõõne tervisele. Sülg eritub suurtest ja väikestest süljenäärmetest. Suured süljenäärmed on parotis (kõrva-), submandibulaarne (alalõuaalune-) ja sublinguaalne (keelealune). Väikesi süljenäärmeid on väga palju, paiknedes kõikjal suu limaskestal, välja arvatud kõva suulae esiosas ja igemevallis. Täiskasvanul eritub sülge umbes 0,5-1,5 liitrit ööpäevas. Puhas sülg on põhiliselt vesi, mis sisaldab erilisi mitteorgaanilisi soolasid ja mõnevõrra proteiine ja lipiide. Kõikidel sülje koostisosadel on tähtsad ülesanded suuõõne tervise säilitamisel. (Meurman jt 1997 .) Sülje tähendus suuõõne tervise säilitajana põhineb tema baktereid uhtval toimel (voolukiirus), selles sisalduvatel kaitsvatel ainetel (immonoglobuliinid) ja remineralisatsioonil (mitteorgaanilised ained, kaltsium, fosfaat, floor). Sülg uhab hammaste pinnalt ja limaskestalt mikroobid ja eemaldab toidu jäägid suust. Ta niisutab suud, muudab hammaste ja limaskestade pinna libedaks ja takistab bakterite kinnitumist. Süljel on ka loomulik vastupanuvõime happelisuse suurenemise eest suuõõnes (puhverdusvõime). Lisaks sülg kergendab maitsetundmist ja vallandab toidu seedimise ning hõlbustab kõnelemist. (Keto jt 1995.)  

Uuringute kohaselt on inhaleeritavatel astma ravimitel toime sülje eritusele ja koostisele. Stimuleeritud süljeerituse vähenemine on umbes 24-26% sõltumata east või kasutatavast ravimist. Astmat põdevatel haigetel on parotissülje erituse kiirus vähenenud märkimisväärselt - 36% võrreldes tervetega. Inhaleeritaval astmaravimil on toime süljeerituse vähenemisele. (Lenader-Lumikari 2000.) Astmahaigetel võib olla muutunud sülje koostis ja eritumine, sest neil on tekkinud auto-antikehad b2-adrenergic retseptoritele. Neid retseptoreid mõjutab b-agonistide ravimite kasutamine. See on viinud tulemustele, et inhaleeritavate astmaravimite tõttu võivad astmahaiged olla kaariesele rohkem vastuvõtlikud. (Meldrum jt 2001.) Suud kaitsvate proteiinide hulk, nagu üldproteiini, amülaasi, sülje peroksüdaasi ja lüsosüümi kogus on madalamad astmahaigetel kui võrdlusrühmal. Süljesse erituvatel immuunoglobuliinides ei märgatud erinevusi. On võimalik, et sülje eritumise vähenemine ja kaariest põhjustsvate bakterite rohkus on astmaravimitest tekkinud paksendite pH languse põhjus. Ilmselt on pH languse põhjus mutant-streptokokkide poolt laktoosist toodetavad happed, sest pH vähenemine on otseselt võrreldav astma ravimis oleva laktoosi hulgaga. (Lenader-Lumikari 2000, Meldrum jt 2001.)

Vähenenud süljeerituse diagnoos põhineb anamnestilistele andmetele, kliinilistele uuringutele ja süljetestidele. Sülje kaitsva toime puudumine põhjustab ebamugavust ja mõjub suu tervisele. Tavaline on suu kuivustunne ja sellest tulenevad neelamis- ja kõnelemishäired. Tekib rohke vedeliku vajadus, eriti öösel, limaskestade hellus, punetus, keele valulikkus ja keele pinna lõhenemine või silenemine. Ka maitsetunne muutub, suus on metalli maitse, sülg on tihke ja suupõhi on kuiv. Süljenäärmed võivad palpeerides olla hellad või turses. Süle eritus on langenud allapoole piirmäära. Kuiva suuga haigel on kaariese risk suur. Kaaries esineb ebatüüpiliselt intsisiivide tipus, siledatel pindadel ja igemetaskutes. Proteeside kasutamine võib olla raske tekitades valu ja lamatisi. (Meurman jt 1997.) Süljeerituse vähenemist saab ravida sülje stimuleerimise meetoditega ning kuiva suu muude ravi meetoditega (Ventä jt 2001).

MIDA TEHA

  • Joo vett piisavalt sageli
  • kõva toidu närimine suurendab süljevoolust loomulikul viisil
  • Ksülitooli sisaldavate toodete (närimiskumm, pastillid) igapäevane tarbimine suurendab süljeeritust
  • süljeeritust suurendavate toodete kasutamine (Biotene)
  • Pese hambaid ja / või proteese iga päev 2 korda päevas. Oluline on ka bakterite eemaldamine hammastevahedest hambaniidi või vaheharjaga vähemalt 1-3 x nädalas
  • fluoriidi kasutamine tugevdab hambaemaili ja aitab vältida hambaaukude teket
    (peamine allikas on fluoriidi sisaldav hambapasta. Pesta hambaid kaks korda päevas F-hambapastaga. Vajaduse korral hambaarsti ettekirjutusel lisafluoriidi saamiseks võib kasutada fluoriidiga suuvett või imemistablette)
  • toitu korrapäraselt (4-6 korda päevas)
    Oluliseks on osutunud toiduaine suus viibimise aeg. Näiteks karastusjoogi vedeliku vormis suhkur eemaldub suust kolme minutiga (happerünnak siiski ca 20 min), samas on sama suure suhkrukoguse kliirens (kohvi)saiakese kujul umbes 20 minutit (happerünnak kuni 2 h). Eesmärgiks peaks olema mõistlik suhkru tarbimine, võimaluse korral sahharoosi asendamine vähem kariogeense suhkruvormiga ja piisav mälumiskoormus. Rikkalikult süsivesikuid sisaldavaid toiduained tuleks süüa põhisöögikordade ajal. Vältida tuleks magusaid põhisöögikordade vahelisi “näksimisi”, et ööpäevane “happerünnakute” arv viia miinimumini. Juba imiku peaks harjutama janu korral esimese võimalusena tarvitama (keedetud) vett.)
  • Kasuta regulaarselt ksülitool-närimiskummi söögikordade lõpetamiseks
    Ksülitooli kasulik efekt hammastele seisneb selles, et kariogeensed mikroobid ei suuda seda kasutada oma ainevahetuses, ega selle kaudu toota hamba kõvakudesid lahustavaid (piim)happeid. (Ksülitool)nätsu närimine lisab ka sülje eritumist, mis tõstab selle puhverduskapatsiteeti. Pikaaegne ksülitooli kasutamine vähendab S.mutansi hulka katus, kuigi süljes võib selle määr jääda endiselt kõrgeks. Ksülitooli kaariest ärahoidva efekti saavutamiseks tuleks seda närimist (või imemist) nõudval kujul kasutada umbes 1g suuruste annustena vähemalt kolm korda päevas, soovitatavalt (kaks nätsupatja) söögikordade lõpetamiseks. Nii lühendab see söögikorra järgset demineralisatsiooni ja kiirendab pH normaliseerumist, mis on remineralisatsiooniprotsessi eelduseks.)
  • Peale ravimite manustamist loputa suud veega. Vesi eemaldab ravimi suu limaskestadelt ja hammastelt.


Kasutatud kirjandus:

  • Jannus-Pruljan, L., Julge, K., Jõgi, R., Panov, M., Praks, L., Pruunsild, T., Putnik, U., Püttsepp, E., Sillastu, H., Vasar, M. (1995). Astmadiagnostika ja ravi.
  • Wardh, I., Hallberg, Lillemor, R.M., Berggren, U., Andersson, L., Sovnsen, S. (2000). Oral Health care- A low priority in nursing: In-depth interviews with nursing staff. Scandinavian Journal of Caring Sciences, Vol. 14 Issue 2.
  • Meurmann, J.H., Murtomaa, H., Yrsa, L.B., Autti, H., Luukkanen, M. (1996). Therapia odontologica. OY Forssa. 419-420, 501, 1070-1074.
    White,R.(2000). Nurse assessment of oral health: a review of practice and
    education.Vol.9 (5), p 260-266.
  • Jannus-Pruljan, L., Julge, K., Jõgi, R., Panov, M., Praks, L., Pruunsild, T., Putnik, U., Püttsepp, E., Sillastu, H., Vasar, M. (1995). Astmadiagnostika ja ravi.
  • Kinnula, V., Tukiainen, P., Laitinen, L. (1998) Keuhkosairaidet. Gummerus kirjapaino OY Jyväskylä
  • Samaranayake,Lakshman,P., MacFarlane,Wallace,T. (1990). Oral Candidosis.
  • Ventä, I., Paju, S., Nissalo, S., Hietanen, J. Konttinen,Y. (2001). Suun sieni-infektiot. Duodecim 117/01.
  • Leander – Lumikari, M. (2000). Astma ja suun terveys. Suomen hammaslääkärilehti 7/00
  • Meldrum,A.M., Thomson,W.M., Drummond,B.K., Sears,M.R. (2001) Is asthma a risk faktor for dental caries? Findings from a cohort study. Vol.35 (4), pp235-9, 
    PMID:11441832
  • Keto, A; Peussa, T. ;Murtomaa, H. (1996). Therapia Odontologica Suuhygienia, Academica Kustannus OY, Helsinki.

Vaata lisaks:

astma suukuivus