2. apr 2002
Hambad kinnituvad lõualuu külge juurte abil - esihammastel on 1 juur, tagumistel 2 või enam juurt. Juure tipu ehk apeksi kaudu sisenevad hambasse veresooned ja närvikanalid.
Apikotoomiat (ehk täpsemalt apikoektoomiat) võib vaja minna siis, kui juurekanalis areneb välja infektsioon või tekib see juurekanalite ravi järgselt. Juurekanali ravi käigus kanalid puhastatakse ning nakatunud närvikoed eemaldatakse. Kuna aga juurekanalite süsteem on väga keerukas ning igal inimesel veidi erinevalt kulgevate kõrvalharudega, siis võib juurekanalite ideaalne puhastamine ebaõnnestuda, mille tulemusel kanalisse jäänud nakatunud koetükid võivad tekitada uue põletiku. Kõige raskem on puhastada hambajuure tipuosa sinna kogunenud nakatunud koest. Apikotoomia käigus eemaldatakse hambajuure tipp (apeks) koos nakatunud koega ning retrograadse täidisega suletakse juurekanali 3-4 mm pikkune ots, mida juurekanalite ravi käigus ei õnnestunud ravida. Apikotoomiat nimetatakse mõnikord ka endodontiliseks kirurgiaks, kuna seda on soovitav teostada operatsioonimikroskoobi all.
Kuna juurekanalite infektsioon on hammaste tervisele väga ohtlik, siis kõigepealt püütakse infektsioonist lahti saada juurekanali raviga. Selle ebaõnnestumise korral korratakse kanaliravi enamasti 2-3 korda, enne kui otsustatakse apikotoomia kasuks. Kui ka apikotoomia ei aita, tuleb hammas eemaldada. Apikotoomiat ei tasu segi ajada juure resektsiooniga, mille korral eemaldatakse kogu hamba juur.
Kuidas protseduur toimub?
Kuigi apikotoomiaga saab enamasti hakkama ka tavaline hambaarst, on siiski parem pöörduda endodondi või suukirurgi poole.
Kui teie probleemsetest hammastest pole hiljuti tehtud röntgenpilti, siis nüüd kindlasti tehakse. Lisaks sellele lastakse teil enne kirurgilist operatsiooni loputada suud antibakteriaalse suuveega, põletikuvastase lahusega ja/või antibiootikumi lahusega. Kui teil on probleeme kõrge vererõhuga või teate, et olete tundlik epinefriini sisaldavate lokaalanesteetikumide suhtes, andke sellest kindlasti oma hambaarstile juba konsultatsiooni käigus teada. Apikotoomia käigus kasutatavas lokaalanesteetikumis on umbes 2 korda rohkem epinefriini kui neis lahustes, mida kasutatakse täidiste panemisel. Epinefriin ahendab veresooni operatsiooni piirkonnas, mille tulemusel väheneb verejooks - nii on hambajuure tipp kirurgile paremini nähtav. Pärast lokaalanesteetikumi doosi võite tunda pulsi sagenemist - see on keha vastureaktsioon epinefriinile - südamepekslemine peaks vähenema/mööduma paari minuti jooksul.
Pärast anesteetikumi mõjumist, lõikab kirurg igemesse hamba juuretipu kõrgusel väikse ava, et pääseda hambajuurele ligi. Seejärel eemaldatakse paari millimeetri pikkuselt juuretipp koos nakatunud koega. Sellele lisaks kasutatakse teatud värvainet, mis toob esile võimalikud hambajuure mõrad - olenevalt võimalike mõrade iseloomust võib apikotoomia asemel vaja minna hoopis hamba eemaldamist.
Apikotoomia lõpetamiseks puhastatakse ning täidetakse ülejäänud 3-4 mm hambajuurest. Puhastamist teostatakse sageli mikroskoobi all, kasutades spetsiaalseid ultraheli-instrumente. Paraku pole kõikjal siiski võimalik protseduuri mikroskoobi all teostada ning selle võrra hoolikam peab kirurg olema. Enne operatsiooniava sulgemist tehakse sellest alast veelkord röntgenpilt.
Enamasti kestab apikotoomiline protseduur 30-90 minutit, sõltuvalt probleemse hamba asukohast ning selle juurestruktuuri keerukusest. Esihammaste protseduurid on enamasti lühemad; alumiste purihammaste apikotoomia on aga pikaajaline.
Protseduurijärgne aeg
Postoperatiivsete ravimite ning toitumise kohta annab teile ülevaate teie arst. Pärast operatsiooni on soovitav sellele alale teha 10-12 tunni jooksul aeg-ajalt jääkompresse ning end mitte füüsiliselt pingutada. Operatsioonipiirkond läheb enamasti paiste ning on hell. Teisel päeval võib paistetus olla isegi suurem kui operatsioonipäeval. Valu leevendamiseks tuleb tarvitada mittesteroidseid ning põletikuvastaseid valuvaigisteid (nt Advil, Ibuprofen, Motrin vmt).
Operatsiooniala ei tohiks harjata, vaid õrnalt suuveega loputada. Vältida tuleks suitsetamist ning kõvasid toite. Ei maksa oma huult venitada, et opratsiooniala ise uurida, kuna see võib takistada vereklombi tekkimist.
Järgnevatel päevadel võib lõua antud piirkond olla tuim ning see on normaalne ja ei tähenda närvikahjustuse olemasolu. Kui tuimus pole ka paari nädala pärast vähenenud või möödunud, konsulteerige oma arstiga.
Haava kinniõmblemiseks kasutatud niidid eemaldatakse tavaliselt umbes 1 nädal pärast operatsiooni. 2 nädala pärast peaks olema möödunud ka paistetus ning tuimus. Kuigi apikotoomia puhul on tegu kirurgilise operatsiooniga, ütlevad paljud selle läbiteinud patsiendid, et sellele järgnev taastumine on kiirem ja mugavam kui tavalise juurekanaliravi järgne.
Riskid
Lisaks sellele, et pragunenud hambajuurte korral võib tekkida vajadus hamba eemaldamiseks, võib apikotoomia puhul esile kerkida ka teisi riske.
- Kui hammas asub ülalõualuus tagapool, võib infektsioon edasi kanduda siinustesse. Sellisel juhul kirjutab arst teile antibiootikumikuuri.
- Alalõualuu juured on aga sageli väga lähedal närvidele, mistõttu kirurgilise operatsiooni käigus on olemas väike risk närvikahjustuseks. Et närve mitte ohtu seada, saab seda riski adekvaatselt hinnata röntgenipildilt.
- Kui apikotoomia käigus ilmneb, et hammas on mõranenud, tuleb see eemaldada kas kohe või lähimal ajal, et infektsioon ei pääseks hamba pulbist lõualuu muudesse piirkondadesse.
Kui märkate, et operatsioonipiirkonnas on ige või keel muutunud hallikaks, tuleb sellest kindlasti oma arstile teatada. Eriti oluline on see juhul, kui ebanormaalse värvusega ala värvus ning suurus muutub (kasvab). Sellisel juhul saadab arst teid vastava spetsialisti juurde biopsia tegemiseks.