Lahasproteesid - 2.osa

Viive Sarapuu, Dentes Hambalabori juhataja
27. veebr 2002


Artikli 2.osas kirjeldatakse ning võrreldakse lahasproteeside erinevaid valmistamismeetodeid ning käsitletake lahaprotesside hoolduse ja säilitamisega seotud küsimusi.

Loe 1.osa

Erinevad valmistamismeetodid

Me arvame, et oluline on seada proteesimaterjalile kõrged nõudmised. Põhjusi selleks on mitmeid. Me teame ka seda, et proteesi kantakse sageli üsna pikka aega ja ka seda, et protees saab sageli suure koormuse osaliseks seoses hammaste kiristamise ja kokku pressimisega.

Külmpolümeerplastmass, millel on halb vastupidavus ja mis on ebaühtlane, ei ole seetõttu sobiv materjal kui protees valmistatakse hambafüsioloogiliste näidustuste raviks. Külmpolümeerplastmassi võib siiski kasutada kui protees on mõeldud lühiajaliseks kasutamiseks, näiteks kui tahetakse saavutada ajutist oklusioonikõrguse suurendamist seoses ortodontilise raviga või kui seda kasutada traumas kannatada saanud hammaste paika panemiseks.

Proteesi, mida valmistatakse hambafüsioloogiliste näidustuste raviks, peaks tegema soojast polümeerplastmassist.

I stabiliseerimisprotees

Stabiliseerimisprotees või sile protees on see protees, millel on kõikidest proteesidest laialdasemad näidustused ja see on järelikult kõige sagedamini esinev tüüp. Natuke liialdatult võib öelda, et kui esineb näidustusi proteesiravil, siis ei ole peaaegu kunagi vale valida just seda tüüpi, isegi siis kui on juhtumeid, kus teised proteesid oleks olnud parem valik.

Paigaldamine: protees tuleks asetada sellele lõualuule, mis annab parima tulemuse hambumuse kaitsel, järelikult sellele lõualuule, millel on kõige rohkem hambakahjustusi. Kui sellest seisukohast on ükskõik, kumb lõualuu valitakse, siis me eelistame mugavuse mõttes ja normaalse lõualuude suhte korral asetada protees ülalõualuule. Sellisel juhul piiratakse vähem keele liikumisruumi.

Artikulatsiooni kujundamine: Tööküljel taotletakse ainult proteesi ja vastasasuva silmahamba kontakti või kontakti silmahamba, eespurihammaste (premolaarid) ja mõnel juhul ka tagumiste purihammastega (grupikontakt). Sageli on lihtsam ja kiirem kui kontrollida ja korrigeerida silmahambakaitse artikulatsiooni, sellepärast soovitame me tavalisel juhul selle väljavormimist. Balansipoolel (mediotrusioonipool) ei tohi esineda mingit artikulatsioonikontakti. Protrusiooni puhul taotletakse seda, et kontaktid tekiksid ainult esihammaste (intsisiivide) ja/või silmahammastega. Kogu võimalik aproksimaalne plastmass tuleb ära lihvida juba laboratooriumis. Retentsioon saavutatakse bukaalsest ja lingvaalsest plastmassist. Aproksimaalse plastmassiga on see risk, et see takistab proteesi sobitamist ja võib põhjustada ebameeldivat pingutustunnet kui protees on suus.

Leidub terve hulk erinevaid stabiliseerimisproteese, kus nende ühtne nimetus tuleneb oklusioonipinna väljavormimisest.

Purihammaste kaitseprotees:

Nagu juba nimest selgub, kasutatakse seda proteesi juhul kui on kaotatud purihambatugi ühes lõualuus, tavaliselt alalõualuus. Need põhilised näidustused esinevad patsientidel, kelle sümptomid on arvatavasti põhjustatud üliaktiivsusest või närimisaparaadi ebasoodsast koormatusest ja sellest kui ei ole esteetiliselt või funktsionaalselt võimalik kohe valmistada osalist sileproteesi.

Shoreplaat. Ka sellel proteesil on samasugune oklusaalne väljavormimine kui stabiliseerimisproteesil. Lisaks on sellel ka täielik plastmassist suulaeplaat ja aktiivsete retentsioonielementidena kasutatakse ka klambreid. Üldjuhul aitab kui üks klamber on mõlemal pool vastu mõnda purihammast. Shoreplaat vormitakse välja ilma hammastel asuva bukaalse plastmassita. See muudab proteesi kasutamise meeldivaks patsientidel, kes kasutavad seda päeval, kuna sellel ei ole esteetiliselt ebameeldivalt mõjuvat bukaalset plastmassi. Teiseks kasutavad seda patsiendid, kellel esineb keele parafunktsioon, kus keel pressib vastu suulage, kolmandaks patsiendid, kellel on sügav hammaskond. Viimati mainitud juhul võib oklusiooniala paigutada esiküljel pikemalt apikaalselt, sellega saab vältida oklusiooni kõrguse suurendamist.

 

II lõdvestusplaat

Seda proteesi nimetatakse vahel ka relaksatsiooni-, hawley või dessneri paadiks. See võib olla stabiliseerimisproteesi alternatiiviks selliste patsientide puhul, kellel esinevad peamiselt muskulaarsed sümptomid, järelikult siis, kui puuduvad kliinilised, subjektiivsed või röntgenoloogilised märgid lõualuuliigese ülestõmbumisest (angashemang). Kui esineb hambakaotusi, siis on parem kasutada stabiliseerimisproteesi, sest siis on sellest kasu ka lõualuude vahele jääval toetuspinnal.

Lõdvestusplaadi suur eelis stabiliseerimisproteesi ees on ajavõit mis tekib plaadi sobitamise ja lihvimise ajal, sest sellel on ainult oklusiooni- ja artikulatsioonikontaktid vastasasuvate silmahammaste ja intsisiivide vastu. See saavutatakse esikülje hambumusvalliga, mis ulatub ülalõualuus silmahambast silmahambani. Sarnaselt shoreplaadiga on ka sellel terve suulaeplaat ja see retineeritakse normaaljuhul kahe ühekordse klambriga.

Paljud uurimused on näidanud, et lõdvestusplaat annab positiivseid ravitulemusi, mis on sarnased stabiliseerimisproteesiga saadud tulemustele.

 

III liigese ortopeedilised proteesid

Isegi sellel proteesitüübil, mida sageli kutsutakse ka farrar-proteesiks, on mitmeid erinevaid variante. Meie piirdume sellega, et kirjeldame neist ühte. Liigese ortopeediliste proteeside toetajad soovitavad neid kasutada lõualiigese kõhre dislokatsiooni raviks. Proteesi püütakse välja vormida nii, et alalõualuu stabiliseerub asendis, kus säilub vajalik suhe lõualiigese erinevate komponentide vahel. Kuna kõhr on sageli eesmiselt valesti asetunud, siis vormitakse protees selliselt, et alalõualuu ulatub natuke väljapoole. Sageli nõutakse ka suuremat oklusioonikõrguse tõstmist kui traditsioonilise proteesravi korral selleks, et säilitada tugev side liigesepea ja kõhre vahel. Sellist tüüpi proteeside valmistamisel peaks hambaarst võtma funktsiooniindeksi, järelikult indeksi, mis näitab ära protrudeeritud ja kõrgendatud asendi, kus protees annab maksimaalse stabiilsuse.

Aktiivsed retentsioonitulemused

Tavapäraselt välja vormitud stabiliseerimisprotsess, mida eespool kirjeldati, saab oma retentsiooni bukaalselt ja linguaalselt plastmassist. Teist tüüpi proteeside ja stabiliseerimisproteesi erinevate variantide puhul võib vajalikuks osutuda retentsiooni täiendamine mingit sorti klambritega. Mugavuse mõttes eelistame me kasutada tavalisi painutatud klambreid, mida painutatakse roostevabast terastraadist. See eeldab, et on piisavalt alalõualuu sügavust retentsiooni saavutamiseks. Enamikel juhtudel jätkub ühest klambrist hammaskonna mõlemal poolel.

Kui arvatakse, et ei ole piisavalt alalõualuud, et kasutada painutatud klambrit (näiteks noortel, kelle hambad ei ole veel täielikult lõikunud), on adams klamber heaks asenduseks. Põhjus, miks me ei kasuta seda standardklambrina on see, et see võib vastu põske hõõrudes põhjustada ebamugavust. Vahel juhtub, et klamber mõlemal pool purihambapiirkonda ei anna piisavat retentsiooni. Sellistel juhtudel võib seda täiendada klambritega eespurihammaste piirkonnas.

Hooldus ja säilitamine

Vaatamata sellele, milline plastmassmaterjal ja valmistamismeetod valitakse, tuleb protees päeval puhastada, kõige paremini saab seda teha hambaharja ja tavalise hambapastaga. Kui proteesi ei kasutata, tuleb seda säilitada niiskelt.

Artikkel avaldatud ajakirjas "Hammas" nr 1/2002