Ortodontilise ravi riskidest, ravi oodatavast kasust ja ravi hinnast mitterahalise poole pealt

Dr Pilleriin Arpo, Ortodontia Keskus
2. nov 2001


Ortodontilist ravi alustades tuleks arstil ja patsiendil üheskoos läbi vaadata patsiendi probleemid ja ka ootused. Arvestades võimalikke riske, tuleb endale selgeks teha ravi tagajärjel saadava kasu rahaline, psühholoogiline ja sotsiaalne hind.
Vaata lisaks:
Imemisharjumus rikub hambumust

Kasu

Mõnedel ravimeetoditel on võimalus tuua suurt kasu hoolimata sellest, et nad on lihtsad ja suhteliselt riskivabad. Teiste, keerukate, komplitseeritud ja kallite  ravimeetodite kasutamine tooks vaid vähesel määral parema tulemuse. Loomulikult tuleks eelistada esimest varianti. Sedalaadi mõtlemist rakendavad instinktiivselt nii arstid kui ka patsiendid, arvestades nii oodatud tulemuste saavutamise hinda kui ka riskifaktoreid. Antud kontekstis tuleb hinda vaadata palju laiemalt kui ainult majanduslikult. Hind - see ei ole ainult raha, see on ka hammaste liikuvus, valu, ebamugavus, ka piinlikkus ja teised sotsiaalsed tegurid. Risk - see on võimalus põhjustada rohkem valu kui kasu, luues sellega probleeme sinna, kus neid enne ei olnud. Alati tuleks analüüsida seda, kui hästi ravi lahendab patsiendi probleemid ja toob kaasa soovitud tulemuse. Olgu ravi milline tahes - kui see ei lahenda patsiendi põhiprobleeme, on kasu piiratud ja seda tuleb arvestada analüüsides hinna-riski kasupoolt.

Ortodontilise ravi peamised riskid

Peamised ortodontilise ravi riskid on:
  • Emailipinna kahjustused, mis on tingitud katu tekkimisest ortodontiliste aparaatide ümbrusesse. Katu kogunemise tagajärjel võib toimuda emailipinna dekaltsifikatsioon
  • Hambajuure resorptsioon ortodontilise ravi ajal on teine komplikatsioon, mida kindlasti peab mainima
  • Periodondi kahjustumine ravi ajal on vähem tõenäoline, kuid mitte võimatu

Kindlasti tuleb märkida, et emailipinna dekaltsifikatsioon on risk ainult ebapiisava suuhügieeniga patsientidele. Samuti on periodondi probleemid tugevalt seotud halva suuhügieeniga. Vilets hügieen on suuremaks probleemiks teismelistele ortodontilist ravi saavatele patsientidele. Täiskasvanud patsientide kõrgem motivatsioon tingib reeglina ka eeskujuliku suuhügieeni ravi ajal. Periodondi probleemide risk tõuseb tunduvalt patsientidel, kellel esineb mõni süsteemne haigus, mis ei ole piisava kontrolli all. Kui aga süsteemsed ja kohalikud faktorid on kontrolli all, siis on igemete ja hammaste kahjustumine ortodontilise ravi tõttu ebatõenäoline.

See ei kehti aga juureresorptsiooni kohta. Uuemad andmed näitavad, et ortodontilise ravi ajal esineb vähene juureresorptsioon peaaegu igal hambal, mis on aparaadist haaratud. Hammaste ortodontiline liigutamine sõltub hamba kõrval asuva luu ümberkujunemisest ja seda vastuseks ortodontilise aparaadi poolt tekitatud keskkonnale, mille loob nõrk, kuid pikaajaline surve. Kunagi arvati, et juure tsement on nii vastupidav resorbeerivate rakkude rünnakule, et juure struktuuri kadu tekib harva. Nüüd on selge, et kõik hambad teevad läbi samasuguse tsemendi ümberkujunemise nagu lõualuugi. Hamba liikumisel tekivad tsemendis resorptsioonikolded, mis võivad ulatuda ka dentiini sisse. Need kolded saavutavad harva märkimisväärse suuruse. Mööda juure külgi täidetakse need alad uue tsemendiga. Tavaliselt, peale aparaadi aktiveerimist, langevad jõu tasemed mõne päeva jooksul ja seejärel on kuni järgmise aktiveerimiseni suhteliselt passiivne periood. Selle aja jooksul toimubki tõenäoliselt tsemendi reparatsioon. Juuretipu resorptsioon toimub ainult ühel juhul - kui resorptsiooni kraatri serv laieneb ümber juure tipuava ning tekivad isoleeritud juure tükikesed. Neid isoleeritud tsemendi tükke ei asendata taastumisprotsessi käigus, kuid juure tippu jäänud kraater täidetakse. See viib hambajuurte lühenemisele, mis on umbkaudu proportsionaalne ravi kestvusega. Tüüpilise ravi ajal kaotab keskmine hammas oma juurepikkusest umbes 1 mm aastas. Seega, mida pikem on ravi kestvus, seda suurema ulatusega on juure lühenemine. Tavaliselt on see siiski kliiniliselt märkamatu ning pole märkimisväärne. Neid muutusi võib täheldada vaid hoolikal röntgenoloogilisel uuringul. Seetõttu ei tekita see olulist riski ega oma praktikas väga suurt tähendust. 

Vähestel patsientidel siiski on juureresorptsioon tunduvalt suurema ulatusega. Vähemalt ühe juure märgatav lühenemine ilmneb ehk 10%-l patsientidest. Mitu juurt kannatab 2-5% patsientidest ja pool või rohkem juurest kaob üksikutel juhtudel. Me ei tea veel miks see toimub. Kui kasutatakse suuri jõude, siis tundub tendents juure resorbeerumisele olema suurem. Juure struktuuri märgatav kadu suurte jõudude tulemusena ilmneb tõenäoliselt alles siis, kui jõud on ka kestev nii, et taastumisprotsess ei jõua toimuda. Kuigi ülemäärane ortodontilise jõu kasutamine on üks potensiaalseid mõjufaktoreid, pole see peamine kuna enamustel patsientidel, kellel on toimunud tugev resorptsioon, pole suuri jõude kasutatud. Samuti pole neil enamasti ka muid soodustavaid faktoreid esinenud (hormonaalse tasakaalu häired, ainevahetus haigused), mida on erinevatel aegadel esile toodud ja juure resorptsiooni tekkes oluliseks peetud. Mõnedel inimestel esineb spontaanne juure resorptsioon ka ilma ortodontilise ravita. Nemad on palju tundlikumad juure ulatuslikule lühenemisele ortodontilise ravi ajal. Seega patsientidele kellel on juba enne ravi esinenud juure resorptsioon, on kohane teha vaid minimaalset ortodontilist ravi.

Kannatuste hind

Ravi hind ei sisalda ainult raha, vaid kogu elu ümberkorraldamist ja kohandamist ortodontiliste aparaatide kandmisega. Ortodontilise ravi jaoks sisaldab mitterahaline hind  - sotsiaalset mõju seoses ortodontiliste aparaatide kandmisega suhteliselt pika aja jooksul ning ka raviga kaasnevat valu ja ebamugavust. Vaatamata sellele saab isegi enamus täiskasvanuid edukalt ortodontilise raviga kaasnevate probleemidega hästi hakkama.

Täiskasvanuna breketite kandmisest tingitud psühholoogilise stressi suurus sõltub väga palju patsiendi isikust ja suhtumisest. Mida enesekindlam on isik ja mida suurem on kasu, mida ta ravist saada loodab ja seda positiivsema suhtumise ta kujundab. Kuna teised reageerivad sellele, mida väljendatakse, siis mõjutab see ka sotsiaalset tagasisidet. Kasutades aparaati, mis paneb patsiendi ennast enesekindlamalt tundma (mõned inimesed vajavad seda rohkem kui teised), võime alandada ortodontilise ravi psühholoogilist hinda. Reeglina on inimestel, kes ise ortodontilist ravi otsivad, aparaatide psühholoogiline hind minimaalne seega pole ka vajadust arvestada aparaatide välimust võtmefaktorina ravi planeerimisel. Tavaliselt on nii, et mida suurem on deformatsioon, seda vähem hoolitakse aparaatide välimusest ja vastupidi. Teatud juhtudel on aparaatide nähtavus kasu poolel, mitte hinna poolel - eriti teismelistel, kuid just neil võivad seoses aparaatide nähtavusega esineda ka suured psühholoogilised probleemid.

Ortodontilise raviga kaasneb tavaliselt ka mõõdukas hammaste liikuvus. Mida suuremaid jõude kasutatakse, seda suurem on ka liikuvus. Hammaste liikuvus on aga mööduv nähtus ning kaob mõne aja möödudes, kui jõude enam ei rakendata.

Ortodontilise raviga kaasneb peaaegu alati ka mõningane valu - sellega peaks patsient kindlasti arvestama. Tavaliselt tekib valu mõni tund peale aparaadi aktiveerimist. Algul tunneb patsient kerget ebamugavustunnet, siis muutuvad hambad rõhu suhtes küllalt tundlikuks, nii et kõva konsistentsiga toidu närimine on valulik või isegi võimatu. Valu kestab tavaliselt 2-4 päeva, seejärel kaob kuni järgmise aktiveerimiseni. Tuleb aga arvestada, et valutundlikkus on inimestel äärmiselt erinev, seetõttu mõnele inimesele on ortodontiline ravi praktiliselt valutu, teisele aga suhteliselt piinarikas.

Kindlasti tuleks patsienti teavitada mõningatest ravi seisukohalt väga olulistest asjadest. Näiteks sellest, et kõigi riskifaktorite osatähtsus suureneb otsustavalt, kui patsient ei täida arsti korraldusi. Siia alla kuulub ka etteteatamata kokkulepitud visiidile mitte ilmumine, mis tähendab seda, et arsti nõusolekuta pikendatakse aktiveerimiste vaheaegu. Kui patsient korduvalt jätab õigeaegselt kohale ilmumata, võib arst isegi keelduda antud patsienti edasi ravimast, kuna arstil pole niiviisi võimalik ravi käiku täielikult enda kontrolli all hoida. Samuti pikeneb ravi kestvus ning tõusevad sellega seotud riskid.

Kokkuvõte

Ortodontilist ravi alustades tuleks arstil ja patsiendil üheskoos läbi vaadata patsiendi probleemid ja ka ootused, mis tal eesseisva ortodontilise ravi suhtes on. Arvestades riske, mida ortodontiline ravi endaga kaasas kannab, tuleb endale selgeks teha kas ravi tagajärjel saadav kasu on suurem kui ravi rahaline, psühholoogiline ja sotsiaalne hind. Kui vastus on jaatav, siis on kõik hästi!