Olulised aspektid kaasaegsete hambaravimaterjalide kasutamisel - 1. osa

Liina Lugus 3M Eesti tooteesindaja
2. nov 2001


Hambaravimaterjalide valik on viimastel aastatel oluliselt laienenud, loodud on täiesti uusi materjale kui ka modifikatsioone juba olemasolevatest materjalidest. Materjali valik sõltub konkreetsest juhtumist, patsiendi üldisest suuhügieeni tasemest ja tulemusest, mida tahetakse saavutada.
Vaata lisaks:

---
Filtek Flow voolav komposiittäidismaterjal
Filtek™ Flow Flowable Restorative on valguskõvastuv, röntgenkontrastne, voolav komposiit-täidismaterjal. Materjal on pakitud süstaldesse ning saadaval erinevates hamba värvi toonides.


---
Filtek Supreme nanokomposiit
3M ESPE poolt toodetud universaalne täidismaterjal FILTEK SUPREME on valguskõvastuv täidismaterjal, mis on mõeldud esi- ja tagahammaste taastamiseks.


---
Filtek Z250 komposiittäidismaterjal
3M ESPE™ Filtek™ Z250 on valguskõvastuv röntgenkontrastne komposiittäidismaterjal, mida soovitatakse kasutada nii esi- kui tagahammaste täidiste valmistamiseks.


---
Ketac Molar klaasionomeertäidis
KETAC MOLAR on käsitsi segatav klaasionomeerne täidismaterjal. Materjali hea keemiline adhesioon emaili ja dentiiniga võimaldab rakendada säästva preparatsiooni ja tagada väga hea täidise ääresulu.


---
Relyx Veneer laminaaditsement
3M ESPE RelyX Veneer on röntgenkontrastne, valguskõvastuv komposiittsement kasutamiseks portselan- või komposiitlaminaatide kinnitamisel. Süsteemi kuulub ka Relyx keraamika praimer.

Hambaravimaterjalide valik on viimastel aastatel oluliselt laienenud, loodud on täiesti uusi materjale kui ka modifikatsioone juba olemasolevatest materjalidest. Materjali valik sõltub konkreetsest juhtumist, patsiendi üldisest suuhügieeni tasemest ja tulemusest, mida tahetakse saavutada.

Millised aspektid on esmatähtsad - kas esteetika, vastupidavus, kaariesaktiivsuse pidurdamine või kõik korraga - selles peavad arst ja patsient kokkuleppele jõudma. Ei ole olemas materjali, mis toimiks ühtviisi ideaalselt igal patsiendil, samuti ei saa materjalidelt nõuda, et nad pakuksid võrdselt täiusliku lahenduse kõigis aspektides.

Uusi materjale tutvustatakse jätkuvalt ja nii sageli, et arstidel läheb iga päevaga järjest keerulisemaks orienteerumine selles külluses. Siiski on tänu tehnoloogiate kiirele arengule järjest hõlpsam leida materjale, mis paljudel nn lihtsamatel juhtudel tagavad nii ilu kui optimaalse kliinilise tulemuse. Keerukatel juhtudel on lahenduseks erinevate materjaligruppide omavaheline kombineerimine, kasutades ära parima igast materjalist. Pole sugugi ainult mugavuse küsimus, et oluliselt lihtsamaks on muutunud materjalide kasutusskeem.

Mida lihtsam on toodet kasutada, seda tõenäolisemalt välditakse kasutusvigu ja kindlustatakse ravi õnnestumine. Tootja ettekirjutuste järgimine uue materjali kasutusele võtmisel on alus edukale ravile. Seega kasutusjuhiste tähelepanelik lugemine on möödapääsmatu. On oluline teada, et ka sarnase otstarbega toodete kasutusskeem võib olla küllalt erinev (nt adhesiivid) sõltuvalt keemilistest komponentidest, mida materjal sisaldab.

Käesolev artikkel püüab tuua välja mõningad nüansid, millele võiks mõelda hambaravimaterjale valides ja nendega töötades. Eesmärk on meelde tuletada ja rõhutada asju, mida kõik praktiseerivad arstid on kindlasti korduvalt kuulnud loengutel ja täiendustel, aga mis igapäevakiiruses kipuvad teisejärguliseks ununema. Arvan ka, et kui nõuannetega kaasneb põhjalikum seletus, siis on materjalide kasutamise reegleid lihtsam meelde jätta ja järgida. Õnnestunud töö algab prepareeritud kaviteedi korrektsest isolatsioonist ning kontaminatsiooni vältimisest.

Puhastamine
“Tööpinna” korralik puhastamine ja isolatsioon enne täidise tegemise alustamist on õnnestunud täidise A ja O. Prepareeritav hammas ja külgnevad hambad puhastatakse pimsi ja vee seguga, et täielikult eemaldada katt. Vastasel juhul on näiteks matriitsi asetamisel värskelt söövitatud pinna saastumisoht suur, samuti võib bakterid instrumendiga puhastatud pinnale üle kanda. Ükskõik kui hoolikas te materjalide aplitseerimisel hiljem ei ole, söövitatud pinna saastumine loob eeldused mikrolekke tekkeks.

Alus
Aluse vajalikkuse või mittevajalikkuse teemal on väideldud lõputult. Nagu ikka, sõltub lõpptulemus materjalidest, mida kasutatakse ning töömeetoditest. Ühest reeglit (nagu meditsiinis üldiselt) ilmselt siiski ei ole, selles on vaidlejad üksmeelel. Peab pidama silmas, et prepareerimisel vigastatakse enamasti ka terve dentiini tuubuleid. Dentiinikanalite avamise tulemusel tekib kapillaarjõududest põhjustatud väljapoole suunduv vedelikevool, mis omakorda mõjutab kanalite retseptoreid, põhjustades valuaistingu. Tavaliselt kaitseb kaviteedi ja pulbi vahele jääv dentiinikiht pulpi efektiivselt välisärrituste eest.

Sügavates kaviteetides ja/või kui sekundaardentiini ei ole veel moodustunud, võib dentiinikiht jääda liiga õhukeseks, ühtlasi olla ka mikroperforatsioonidest kahjustatud. Sellisel juhul on mõttekas dentiini tugevdada õhukese alusekihiga. Erinevate alustäidiste eeliste vastavust soovitud tulemusele tuleb kaaluda enne ühe või teise materjali kasuks otsustamist.

Postoperatiivse tundlikkuse ilmnemine on ebamugav nii patsiendile kui arstile. Tundlikkuse kontrolliks on leiutatud erinevaid materjale (spetsiaalseid desensitiseerivaid kemikaale, praimereid) ning tehnikaid. Nagu juba eespool mainitud, on hambaravimaterjalid viimaste aastate jooksul hüppeliselt edasi arenenud ning lühikese ajavahemiku jooksul on välja vahetunud terved materjalide põlvkonnad. Sageli on hilisemate probleemide tekkepõhjused tingitud just teadmatusest, kuidas muutunud tooteid korrektselt kasutada. Postoperatiivse tundlikkuse ärahoidmisel on vaja võrdselt tähelepanu pöörata materjalivalikule, isolatsioonile kui ka täidise asetusele oklusioonis.

Kui rääkida materjalidest, siis üheks võimaluseks on ionomeeraluse aplikatsioon, mis hinnati Clinical Research Associates Newsletter andmetel kõige usaldusväärsemaks, enim kasutavaks ja lihtsamaks postoperatiivse tundlikkuse kontrollimeetodiks (uuringus osales 5000 hambaarsti ja 165 CRA eksperti).

Ionomeerne alustäitematerjal
Kui kasutate ionomeerset alustäitematerjali, siis töö mugavuse ja kiiruse seisukohalt on eelistatav valguskõvastuv klaasionomeer, mille saab koheselt kõvastada ja ei pea ootama täidismaterjali aplitseerimisega. Ükskõik millist alustäidist kasutatakse, peab see olema täielikult kõvastunud, enne kui paigaldatakse hape või täidismaterjal.

Seega ainult happelis-aluselisel reaktsioonil keemiliselt kõveneva ionomeeri kasutamine eeldab rohkem tööaega. Valguskõvastuv klaasionomeer (st vaiguga tugevdatud) ei ole ka nii tehnikatundlik, samuti ei kahjustu alusekiht happesöövituse tulemusel. Kui traditsiooniline, keemiliselt kõvastuv klaasionomeeralus dehüdreerub, kuivab ning sellesse tekivad mikroskoopilised praod suhteliselt agressiivse söövitushappega töötlemise tagajärjel, siis vaiguga modifitseeritud ionomeermaterjali pind küll muutub kergelt poorseks, aga pragunemist ega dehüdratsiooni ei teki. Selline vastupidav lainer haakub tihedalt dentiiniga, on lahustumatu ja suurepärane temperatuuriisolaator, kaitseb efektiivselt pulpi ja samas toetab fluori eraldumine dentiini demineralisatsiooniprotsessi.

Sageli küsitakse, kas komposiit- ionomeerne alustäidis on ikka pulbile kahjutu, arvestades selle madalat PH väärtust ning metakrülaatide sisaldust materjalis. Näiteks Vitrebond klaasionomeerse laineri PH tase tõuseb segamisejärgselt 2,5-lt 4,5...5-ni. PH taseme neutraliseerumine pärast valguskõvastamist on isegi kiirem kui traditsioonilistel klaasionomeeridel. Seetõttu on lubatud materjali aplitseerida otse dentiinipinnale (eelnev happetöötlus ei ole vajalik), kasutades selle all väikest kogust kaltsiumhüdroksiidi vaid perforatsioonijuhtudel. Materjal valgub ühtlaselt puhtale, loomulikult niiskeks jäetud dentiinile, sulgedes dentiinikanalid ja isoleerides pulpi. Katsed on tõestanud ka Vitrebondi antimikroobseid omadusi, mis parandavad isolatsiooni ja takistavad bakterite juurdepääsu dentiinituubulitesse.

Reality Now väljaanne refereerib 3M Vitremer komposiitionomeeri uuringut, julgustades seda kasutama pulbi lähedal ning väidab: “Pulpi ei kahjusta mitte materjalid, vaid bakterid, mis pääsevad läbi viletsa ääresuluga lekkivate täidiste. Kuigi kaltsiumhüdroksiid katab pulbi, puudub sellel mehhaaniline vastupidavus ja adhesioon hambaga. Me jätkame kaltsiumhüdroksiidi vältimise propageerimist, soovitame pöörata tähelepanu adhesioonitehnikale ja pulbi kaitsele.“

Enam kui 10-aastase komposiitionomeeride kasutamisaja vältel on ka paljud kliinilised uurimused tõestanud materjali mikroleket vähendavat toimet nii komposiitide kui amalgaamiga kombinatsioonis kasutamisel.

Happesöövitus
Tänapäeval kasutatakse enamasti total-etch tehnikat, mis tähendab, et happega söövitatakse nii email kui dentiin. Söövitamine on endiselt kõige kindlam meetod vaigu sidumiseks. Söövitamiseks kasutatakse nii nõrku mineraalhappeid (nt ortofosforhape) kui ka lahjendatud orgaaniliste hapete vesilahuseid (polüakrüülhape, sidrunhape, maleiinhape). Kõigi söövitushapete PH on 1 ringis või alla selle (ortofosforhappel 0,6).

Kas hape kahjustab pulpi? kas maleiinhape on õrnatoimelisem kui fosforhape? See on vana diskussiooniteema. Happesöövituse kahjulik mõju võib ilmneda liiga pika söövitusaja tulemusel või kui hapet korralikult ei eemaldata. Maleiinhape on orgaaniline hape ja seepärast arvatakse, et see on turvalisem. Tegelikkuses on maleiinhappel isegi suurem lahustusvõime (PKA) kui fosforhappel ja selle toimel dentiini läbitavus suureneb oluliselt.

Hape on saadaval nii vedeliku kui geelina. Vedela happega söövitades on söövitusresultaat kliiniliselt samaväärne, kuigi mikroskoopiliselt võib ilmneda erinevusi. Lihtsam on kohaldada toonitud ja madalama viskoossusega geeli, mis ka niisutab hammast paremini. Söövitusaeg sõltub emaili tugevusest, varieerudes 10–30 sekundini. Reeglina vajab vanem email pikemat söövitusaega, kuna sisaldab rohkem raskesti lahustuvaid ioone. Samas peab silmas pidama, et liiga pikk söövitusaeg muudab eelkõige dentiini liiga poorseks ning praimer/adhesiiv ei voola enam tekkinud mikropooride põhjani. See on üks postoperatiivse tundlikkuse tekkepõhjuseid. Happegeeli aplikatsiooni soovitatakse alustada suunaga emaililt dentiinile, et dentiini söövitusaeg jääks mõnevõrra lühemaks.

On väga oluline, et söövitatava emaili pind oleks piisavalt suur. Alasöövitamisel tekib kaviteedi servade piirkonnas värvimuutuse oht ja soodumus sekundaarkaariese tekkeks, sest ka söövitamata pind kattub täidismaterjaliga.

Lõpptulemuse jaoks on sama oluline ka lahustunud mineraalide hoolikas eemaldamine. Kõige lihtsam on võtta normiks, et tugeva veejoaga loputatakse seni, kuni värviline geel on täielikult eemaldunud. Kontrastse geeli mahapesemist on kerge jälgida. Liiga pikk loputusaeg võib söövitatud emaili kahjustada.

Artikkel ilmunud ajakirjas Hammas