Hambaarst.ee › Hambaraviuudised › 2010.a hambaraviuudised › Hüvitise kaotamine ei pruugi anda kokkuhoidu

Hüvitise kaotamine ei pruugi anda kokkuhoidu

 0 häält
Päevaleht
09.veeb 2010
Eesti riigi otsus hambaravihüvitis kaotada oli vaese riigi otsus. Eestis on väga palju inimesi, kes rahapuuduse tõttu hambaarsti juures ei käi või lükkavad seda edasi.

Eestis on riikliku kindlustuse osa hambaravi eest maksmisel Euroopa Liidu riikidest kõige väiksem.

Pärast 19–62-aastaste 300-kroonise hambaravihüvitise kaotamist peavad Eesti täiskasvanud maksma hambaravi eest puhtalt omaenda rahakotist. Paar mööndust küll on, näiteks rasedatel ja alla üheaastase lapse emadel on õigus 450-kroonisele hüvitisele aastas.

Lastele ja noortele on hambaarst endiselt tasuta. Nii on see ka teistes Euroopa riikides. Vanusepiiri võidakse küll erinevalt defineerida. Eestis on hambaravi tasuta kuni 19-aastastele, Lätis ja Saksamaal kuni 18-aastastele ja Iirimaal kuni 16-aastastele.

Täiskasvanute puhul on pilt kirjum. Täies ulatuses riigi kanda pole hambaravi kusagil. Kõige lähemal on sellele ehk Saksamaa. Üldiselt kipub olema nii, et vaesemas Ida-Euroopas on riigi osa hambaravis väiksem ja jõukamas Lääne-Euroopas suurem. Kuid see pole 100% kehtiv reegel. Norra on Luksemburgi järel rikkuselt teine Euroopa riik, kuid tema osa hambaravi hüvitamises on väga väike. Samal ajal kuulub Sloveenia Euroopas pigem vaesemate sekka, kuid riiklik panus on üks Euroopa suuremaid.

Kahe äärmuse vahel on hulgaliselt vahepealseid variante. Mõni riik maksab hambaravi kinni osaliselt. Või makstakse kinni osa protseduure, teised jäävad ikkagi patsiendi enda rahakoti hooleks. Näiteks Taanis kompenseerib riik sõltuvalt konkreetsest protseduurist 40– 65% kulusid, Soomes kuni 60%.

Hiljem on ravi kallim

Eesti riigi otsus hambaravihüvitis kaotada oli vaese riigi otsus. Kuid on vähemalt kaks nüanssi, mida tuleb ka selle valiku puhul väga selgelt väljendada. Kui endine sotsiaalminister Maret Maripuu rääkis riigikogu ees hüvitise kadumisest, ütles ta, et kõige haavatavamad saavad ka edaspidi hambaravi. See on vale või paremal juhul pooltõde. Eestis on väga palju inimesi, kes rahapuuduse tõttu hambaarsti juures ei käi või lükkavad seda edasi.  

Selles kontekstis tasub küsida: miks mitte laiendada hambaravihüvitist neile, kes saavad toimetulekutoetust? See on ju sisuliselt mõõdik, millega riik ise on teatud klassifitseerimistöö abivajajate seas ära teinud. Näiteks Suurbritannias hüvitatakse hambaravi sellest loogikast lähtudes.

Ja teine nüanss. Ravimata hambahaigus võib areneda mõ-neks teiseks ja kokkuvõttes kallimalt ravitavaks haiguseks. Hambaarsti juurde mineku edasilükkamine võib muuta pisikese hambaprobleemi raskemaks probleemiks. Ma ei tea, et Eestis oleks tehtud ühtegi kuluanalüüsi sellise nurga alt, sellepärast on konkreetseid arve võimatu öelda, kuid oht on. Just sellel kaalutlusel põhineb Rootsis kehtiv vautšerite süsteem, mis on mõeldud selleks, et motiveerida inimesi võimalikult vara ja regulaarselt hambakontrollis käima.

Majanduskriisi ajal, kui otsuseid tuleb teha kiiresti, võib-olla oligi hambaravihüvitise kaotamine halbadest valikutest kõige vähem halb. Kuid ainuüksi neil kahel põhjusel – paljud inimesed ei saa vajalikku hambaravi ja pole sugugi selge, et kokkuhoid kehtib ka pikemas perspektiivis – tuleb ühe hetkel hambaravi rahastamise küsimuse juurde tagasi tulla.