Hambaarst.ee › Hambaraviuudised › 2007.a hambaraviuudised › 2008. aastal lõpetab viimane hambaarstide suurem lend

2008. aastal lõpetab viimane hambaarstide suurem lend

 0 häält
Meditsiiniuudised
http://www.mu.ee/?mid=3&pid=238&id=14728
05.juuni 2007

Hambaarstidel tuleb Eestis inimeste elatustaseme tõusu tõttu tööd aina juurde. Tartu ülikooli stomatoloogiakliiniku juhataja, suu- ja hambahaiguste dotsent Mare Saag ning lastestomatoloogia dotsent Rita Nõmmela räägivad intervjuus, kuidas ülikool firmade toetusel hambaarste õpetab.

 

Dotsent Mare Saag, enne kui küsida stomatoloogiakliiniku õppetöö kohta, palun rääkige, mida muudavad Eesti hambaarstide jaoks Euroopa Liidu ühtsed pädevusnõuded? Käisite ju selle teema pärast aprilli keskpaiku Dublinis.

Mare Saag: "Jah, käisin tõepoolest Euroopa hambaarstide pädevusnõuete ühtlustamise dokumendi lõpparutelul, millest võtsid osa eriala nõunikud ja erialaliitude-seltside esindajad, et anda dokumendile veel viimast lihvi. Olen osalenud ka varasematel töörühma koosolekutel dokumendi koostamisel, mis kiideti heaks ADEE (hambaarstikoole esindav/ühendav organisatsioon Euroopas) konverentsil Cardiffis 2005. aastal ja on aktsepteeritud alusdokumendina hambaarstiteaduse õppekavade ühtlustamiseks ELi riikides. Praegu on väljatöötamisel uus dokument õppekava struktuuri puudutavate soovituste tegemiseks.
Eks uuenduste sisseviimiseks õppekavasse tuleb muudatusi teha pidevalt. Meie probleemiks on see, et meil on registreeritud valikainena osa õppeaineid, mis peaksid olema põhiõppes, et kõik üliõpilased läbiksid neid kohustuslikus korras.
Vaadates, kui hästi Eesti hambaarstid konkureerivad Euroopa turul, võib väita, et ettevalmistus on hea. Me saame pidevalt pakkumisi e-postiga Inglismaalt, Rootsist, Soomest, Norrast, kuhu otsitakse Eestist tööle hambaarste. Kuni viimase ajani ei olnud erilist probleemi hambaarstide siirdumisega teistesse riikidesse, kartsime tegelikust suuremat migratsiooni – vajalikud dokumendid tervishoiutöötaja vabaks liikumiseks ELi piires on Tervishoiuametist välja võtnud neli protsenti registris olevatest hambaarstidest, kuid mitte kõik ei ole veel lahkunud.
Ülevaade puudub registreerimata liikumisest üle lahe."

Kui Eesti hambaarste oodatakse Euroopas, kas siis koolitate Tartus hambaarste Euroopa jaoks?

Rita Nõmmela: "Eestis on täna töökohti pakkuda palju rohkem, kui on ülikooli lõpetajaid. Viies kursus on ammu ette ära jagatud."

Mare Saag: "Võrreldes Eesti head kindlustatust hambaarstidega (1 hambaarst 1060 elaniku kohta) Euroopa keskmise tasemega, on meil põhiliselt vaja kindlustada selle suhtarvu püsimajäämine. 2008. aastal lõpetab meil veel suurem kursus – 40 hambaarsti, 2004. aastal vähendati riigi tellimust ja viimasel kolmel aastal oleme vastu võtnud 32 tudengit – 25 kohta on tellinud riik ja seitse tudengit maksavad õppemaksu ise. 2007. aastal peaks riiklik tellimus tõusma 25-lt 30-le.
Lõpetajate hulgas on küll kuulda hääli, et siin Eestis ei ole midagi teha, me läheme Soome tööle. Meie ikka püüame patriotismi kasvatada, aga elu teeb korrektiive, sest Eesti ja välisriikide vahel on palgaerinevused väga suured."

Rita Nõmmela: "Ma arvan, et välismaale ei vii niivõrd palk, kuivõrd noore inimese huvi elu vastu teistes riikides. Las nad lähevad ja õpivad, saavad oma elukogemuse ja küllap osa neist tuleb tagasi."

Mis hambaarsti välisriiki töötama minnes ees ootab? Kas näiteks hambahaigused erinevad rahvuseti?

Mare Saag: "Hammaste värv erineb mõnevõrra, näiteks jaapanlastel on suhteliselt hallikad hambad, neegritel suhteliselt heledad hambad. See, mis värvi komposiiti rohkem kulub, see erineb, aga hamba struktuur ja haigused on ikka samad.
Üllatanud on meid kommentaarid, et töötingimused on tihtipeale halvemad kui Eestis, eriti lääne suunas liikudes."

Eestis levib implantaatide populaarsus. Kas Tartu ülikoolis õpetatakse implantoloogiat?

Mare Saag: "Implantoloogia on praegu IV ja V kursuse üliõpilastel valikainena, ainult ühe ainepunkti ulatuses. See annab üliõpilasele algteadmised implantoloogiast, näidustused, valikuvõimalused, vastunäidustused, komplikatsioonid ja ohud, kokku 20 tundi auditoorset tööd – abiks sponsorfirmad Nobel Biocare ja Novaxxa Est (implantaatide süsteem Leader).
Euroopas valitseb seisukoht, et ülikoolist saadakse ABC ehk põhitõed. Arvestades seda, kui palju peab üliõpilane enne diplomi kättesaamist õppima uusi asju ja kui väike on ta kliiniline kogemus, siis eeldatakse, et jätkukoolitusel või elukestva õppe käigus omandatakse erioskused. Residentuuri implantoloogias eraldi ei ole. Tahan veel lisada, et paljud koolid on viinud implantoloogia alused põhiõppesse, mida on ka meil vaja teha."

Mis erialal üldse stomatoloogias residentuuri võetakse?

Mare Saag: "Me võtame igal aastal kolm residenti restauratiivse hambaravi erialale, mis on väga lai mõiste. Residentuuri avades nimetasime seda kliiniliseks hambaraviks Turu ülikooli eeskujul, aga see nimetus põhjustas kriitikat, et milline hambaravi see kliiniline ei ole.
Restauratiivne hambaravi hõlmab enda alla juureravi ehk endodontia, parodontoloogia (rahvasuus igemeravi) ning hammaste proteesimise. Ühel aastal võtame vastu kolm residenti, keda rõhutatult koolitatakse juureraviks, järgmisel aastal õpetatakse parodontoloogiat. Õppejõud töötab oma kolme residendiga kolm aastat ja siis võtab uued.
Näiteks sellel aastal lõpetavad ja vastuvõetavad residendid spetsialiseeruvad parodontoloogiks; eelmisel aastal vastu võetud residendid hammaste proteesimisele. II aastat lõpetavad residendid spetsialiseeruvad endodontia alale.
Residentuuriga on meil üks vasturääkivus, mis vaja korraldada. Euroopa direktiivi järgi on hambaravis ainult kaks spetsialisti nimetust: ortodont ja näo-lõualuukirurg. Spetsialist Euroopa mõistes tähendab seda, et ta peab tegutsema
ainult oma kitsas ainevaldkonnas ja tal pole lubatud praktiseerida näiteks tavalist üldhambaravi. Ehk siis peab tegema ainult ortodontilist või kirurgilist tööd.
Selle tõttu ei saa ka Tartu ülikooli restauratiivse hambaravi residentuuri lõpetajat arvata Euroopa mõistes hambaravi spetsialistiks. Kas Eesti hambaarstil alati ja igas kohas töötades jätkubki kitsa spetsiaalsusega tööd?
Nii et praegu peame kokku leppima residentuuri eriala õige nimetuse. Kas võtame inglaste eeskujul kasutusele nimetuse eripädevusega hambaarst ning sulgudes oleks eriala (kas endodontia, parodontoloogia või siis hammaste proteesimine). Need on alles mõtted. Seni ei ole meie residentuuri lõpetanutel sellist erialast eristamist meditsiinitöötajate registris fikseeritud, me ise teame, kes on milles tubli ja kes mida teeb, aga see pole korrektne ning vajab reguleerimist."

Kui hästi tuleb stomatoloogiakliinik oma eelarvega toime?

Mare Saag: "Raha saame arstiteaduskonnaga võrdsetel alustel vaatamata sellele, et meie praktikumide kulud on väga suured. Peame ju sisuliselt kindlustama igale tudengile töökohad ehk nagu operatsioonitingimused õpilasele praktikumiks ja mitte ainult ühes aines. Meil on üliõpilaste käsutuses 22 hambaravitooli kolmes majas.
Rahaga oleme hädas küll. Täna leiaks kohe rakenduse kümnele miljonile.
Pearahast jõuab stomatoloogiakliinikusse erialaainete õpetamiseks murdosa, mis jääb alles pärast ülikooli ja teaduskonna üldkulude ning teiste instituutide/kliinikute kulude mahaarvamist.
Olukorda parandaks üldkulude vähendamine."

Rita Nõmmela: "Haridussummadest ei jätku praktikumi kindlustamiseks. Mare Saag on sunnitud igal aastal paluma toetust hambaravi materjalide tootjatelt. Ja nii juba kümme aastat! See pole normaalne – küsida firmadelt materjali, et õppetööd läbi viia."

Mare Saag: "Jah, kümme aastat olen ma olnud abipaluja rollis, juba enne kliiniku juhatajaks saamist ja ka pärast seda. Kuigi tervikuna võttes on firmade suhtumine positiivne.
Mõned firmad toetavad meid regulaarselt. Näiteks 2003. aastal, kui küsisin pigem ühekordse palvena, et aidake meid järje peale, moodustas firmade toetuse osa koguni pool või isegi rohkem meie kliiniku aastaeelarvest. Stomatoloogiakliiniku õppetööd on toetanud 3M ESPE, Dentsply de Trey, Voco, Kulzer, Alfadent ja Kerr, Oral B. Käesolevalgi aastal olen saanud vähemalt 60 000 krooni eest (Voco ja 3M ESPE) abi praktikumide läbiviimiseks. Colgate Palmolive on lõpetajatele mitmel aastal teinud kingituse.
Paljudes riikides osutavad üliõpilased praktikumides tasuta raviteenuseid, aga meil osutavad IV ja V kursuse üliõpilased tasulisi – küll soodushinnaga, aga siiski tasulisi – raviteenuseid, et kindlustada praktikume kõige vajalikuga. Üliõpilaste ravitöö eest maksavad patsiendid 60%, ekstraktsioonide puhul 50% ja proteesiosakonnas 75% haigekassa hinnakirjas olevast teenusehinnast.
See on elu mõnevõrra keeruliseks teinud, sest näiteks on meil raske kindlustada proteesipraktikumi igat liiki töödega – patsiendi jaoks on väga suur raha ka 75 protsenti 10 000–12 000 kroonist, mis sildprotees maksab. Mitte et üliõpilased ise ei vastutaks – reeglina on üliõpilaste töö tehtud hästi, õppejõud kontrollib iga tema sammu. Juhendajal on täisvastutus üliõpilase tehtud töö eest. On ka üksikuid ebaõnnestumisi – nagu ka tippspetsialistidel.
Summa summarum võib üliõpilaste töödega olla väga rahul, nende töö tunnustuseks hakkavad meil semestri alguse eel liikuma patsiendid, kes on juba harjunud meil käima ja tulevad ise otsima, kas juba on avatud žurnaal, kuhu saab registreeruda üliõpilaste vastuvõtule. Nii et ravipraktikumi osas meil tööpuudust ei ole."

Ehk kasutavad riigiraha jagajad firmade sponsorlust ära n-ö kulude kokkuhoiuks?

Mare Saag: "Mingil moel on see bumerangilöök küll. Kui me saime 1990ndate aastate algul Rootsist ja Soomest rohkesti humanitaarabi – instrumente, seadmeid ja materjale –, siis Eestis vaadati kulude realt, et oo, see hambaarstide õpetamine polegi nii kallis!
Näiteks pakkus üks firma, et nad müüksid ülikoolile 50-protsendilise hinnaalandusega kanaliinstrumente, kui suur oleks tellimus. Põhitöövahendina oleks isegi see meile kallis. Kusjuures me räägime nikkel-titaan roteeruvatest juurekanaliinstrumentidest, mis taluvad väändepinget, andes suure eelise kõverates kitsastes kanalites liikumisel.
Osa masinaid on meil juba kümme aastat vanad ja varsti tekib vajadus uute järele. Öeldakse küll, et väga hea hoolduse korral töötavad aparaadid kümme aastat, üliõpilaste puhul isegi 15 aastat. Praegu juba on märgata remondikulude suurenemist.
Otsiku hind algab 8000st kroonist, kohtvalgustusega, mis on tänapäeva norm, aga juba 10 000–
12 000 krooni. Hambaravisse puutuv on kõigis riikides hästi kallis, mis ei ole päriselt inimeste teadvusse jõudnud. Arutletakse ainult hambaraviteenuste hindade üle ja millise autoga üks või teine hambaarst sõidab ning kui palju ta võiks teenida.
Ma arvan, et igas eluvaldkonnas kõiguvad palgad suurtes piirides ja inimesed sõidavad nii paremate kui halvemate autodega, mis pole näitaja üldistuste tegemiseks."

Nimetasite, et Tartus on hambaarstide töökoormus tänavu kõvasti kasvanud. Millega te seletate rekordiliselt suurt töökoormust?

Mare Saag: Mitte ainult Tartus! Põhjuseks on elatustaseme tõus. Neil inimestel, kellel seni ei olnud võimalik rahapuudusel hammaste ravile üldse pühenduda, on nüüd tekkinud võimalus sellele kulutada.
Need patsiendid, kes on seni saanud endale hädapärase hambaravi kindlustada, on asunud uuele ringile, et asendada puuduvad hambad ja suurte täidistega hambad kroonida, et kindlustada nõrkadele hammastele pikem eluiga.
Oluliselt on suurenenud nõudmine implantaatide järele, mis on säästlik proteesimise moodus."

Rita Nõmmela: "Mitte ainult implantaatide osas – täiskasvanute ja ortodontilise ravi osas samuti. Inimestel on tekkinud raha ja nad saavad ravi endale lubada."


MALLE TOOMISTE
malle@mu.ee

 


*********************

 

Kuidas Mare Saag Rootsi lions’itelt abi tõi

Alguse sai kõik Rootsi eesti hambaarstidest, kes aastail 1988, 1990 ja 1991 rühmaviisi Eestit külastasid ning oma mahakantud aparatuuri kaasa tõid.
Mare Saag tutvus ühel konverentsil rootslastega, kes olid pärit Sundsvallist, kus Lions-klubi liikmed aktiivselt tegutsesid ja erinevatele projektidele raha jagasid. Rootslased käisid ise Tartus, nägid stomatoloogiakliiniku amortiseeruma hakkavat aparatuuri ning neil tekkis võimas energia olukorda parandada.
Järgmisel aastal, talvel, käis Mare Saag rootslaste kutsel Sundsvallis Lions-klubi koosolekul, kus ta Tartu ülikooli hambaarstiteaduse õppetöö tingimusi tutvustas ja muu hulgas rääkis, et igal õppejõul ei ole oma kirjutuslauda ega tooli. Saalitäis mehi kuulas ja nende jaoks oli kõige võimsam argument just see, et igal õppejõul pole isiklikku lauda ega tooligi. Stomatoloogiakliinikus pole tänaseni lihtsalt ruumi, et igale õppejõule eraldi lauda paigutada.
Igatahes otsustasid Sundsvalli lions’id tol aastal anda raha just Tartu ülikooli arstiteaduskonna hambaraviosakonna õppekabineti renoveerimiseks, mitte konkureerivale, vähifondi projektile.
1994. aasta suvel pärast semestri lõppu sõitis Mare Saag autoga Tartu piirile vastu, et juhatada kohale 11 rootsi meest ja kaks suurt kaubaautot mitte
ainult toolidega, vaid suure hulga varustusega. Kolme ja poole päeva pärast andsid rootslased osakonnale üle kapitaalselt remonditud ruumid ning paigas ja töökorras oli ka aparatuur (15 aasta vanused Taani seadmed, mis töötasid stomatoloogiakliinikus veel mitu aastat, kuni 2004 vahetati välja viimane humanitaarabi korras saadud seade).  

MU

 


*********************

 


Kuidas Mare Saag ülikooli nõukogult raha küsis

Olles 2003. aastal professor Edvitar Leiburilt stomatoloogiakliiniku juhataja kohustused üle võtnud, pidi Mare Saag kliiniku arengukava koostama. Ülikooli nõukogu ees luges ta valju häälega ette, mida kõike stomatoloogiakliinikus ei ole. Ta rääkis, et olukorrast pääsemiseks tuleb kehtestada täiendav õppemaks, kui tahetakse ülikoolis hambaarstide õpetamist üldse jätkata. Mõminat kostis siit ja sealt. Mõni vaatas rahulolematu näoga. Mare Saag oli esinemisajast üle rääkinud, kuid ta lõpetas siiski oma jutu.
Sõnum jõudis kohale ja dekaani toel sai stomatoloogiakliinik rektorifondist abi miljon krooni aparatuuri väljavahetamiseks. Selle eest ostis stomatoloogiakliinik riigihankena viis uut seadet.