Küsimus nr 6478

Kats küsis (12. nov 2013)
Elavhõbe kui ohuallikas tänapäeval.
Kuidas kommenteerite ja kas Eestis oskab keegi neid plomme ohutult eemaldada?

Viimastel aastakümnetel on diskuteeritud hõbeda ja elavhõbeda sulamist (amalgaamist) hambaplommide kahjulikkuse üle. Hõbeamalgaamplomme kasutatakse üle 150 aasta. Näiteks veel 1985. aastal kulutas USA-s iga hambaarst aastas 0,5-0,7 kg Hg-t. Plommi massist umbes 50% (s.o. 1g) on Hg. Keskmiselt on igal inglasel 9 plommitud hammast, neist 5 hõbeamalgaamiga, s.t. iga inglase hammastes on 3-5g elavhõbedat. Lahustunult või auruna piisaks 10-20 korda väiksemastki kogusest, et inimene teise ilma saata. Õnneks omastatakse aga elavhõbedat organismis aeglaselt. Kasutades hambaplommis Hg radioisotoopi, selgitati Hg liikumistee organismis ja jõudmist hammastest uriini koostisesse. Hg sisaldus uriinis suureneb pärast plommimist 5 päeva vältel ja jääb siis püsima. Suus kasvab plommidest eraldunud Hg aurude sisaldus (eriti pideval mälumisel) juba 10 minuti jooksul ning hakkab vähenema alles 1,5 tunni pärast. Soe ning happeline toit ja närimine soodustavad Hg eraldumist. Eriti ohtlik on pidev nätsunärimine. Ühes Rootsi uuringus leiti pidevate nätsunärijate verest 2 korda rohkem Hg ning uriinist ja väljahingatavast õhust kuni 3 korda rohkem Hg kui kontrollgrupil, kes nätsu näris harva. Plommidest eralduv Hg –aur on erakordselt mürgine ja see neeldub organismis 80% ulatuses (sissevõetud metalsest Hg-st imendub alla 1%). Hg imendub limanahkades või läheb kopsudesse, sealt vereringesse ja ajju. Mida rohkem on plommitud hambaid, seda suurem on Hg sisaldus neerudes, ajus, veres ja uriinis. Hõbeplommide puhul on suus ja süljes enam kui 1000 korda rohkem elavhõbedat kui on lubatud joogivees.
Hg liikumist hambaplommidest ning kogunemist organismi eri osadesse selgitati ka plommitud hammastega katseloomade abil.
Plommitud hammastega laipades on 5-10 korda rohkem Hg kui hõbeplommideta organismis.
Seepärast hakkasid mõned riigid 1990. aastail amalgaamplomme keelustama. Amalgaamplommidest on avaldatud sensatsioonilisi artikleid. Jutustatakse patsientidest, kelle haigusi ei osatud diagnoosida. Lõpuks selgus, et väsimust, peapööritust, töövõime langust, allergiat, raskustunnet peas, närvisüsteemi häireid jm põhjustas organismi kõrge Hg sisaldus, mis oli tingitud hambaplommidest. Patsientidel oli suus 10-15 amalgaamplommi. Pärast plommide eemaldamist haigusnähud kadusid.(1,6)

Toiduainetest peetakse ohtlikumaks kalu ja kalasaadusi. Mida vanem ja suurem kala, seda rohkem on temas Hg. Näiteks heeringas on Hg 0,07 mg/kg, tursas 0,1, haugis 0,2 ja tuunikalas 0,3 mg/kg. Meie koduvetes püütud räimes on Hg-t 0,01-0,05mg/kg toormassi kohta sõltuvalt püügikohast (1996-1998). Toiduga saadava Hg piirnormiks on 5 mg inimese iga kehakaalu kg kohta. Seega on selline Hg sisaldus veel ohutu. Soomes, Rootsis ja Suurbritannias soovitatakse kalu süüa vaid 1-2 korda nädalas. Et Hg on lenduv, siis kulinaarsel töötlemisel Hg sisaldus kalades väheneb 20% võrra, kuumsuitsetamisel isegi 30-40%.(1,6)
Timo Paberit vastas (2013-11-14 14:11)
Hõbeamalgaami ohtlikkuse või ohutuse üle on kaua diskuteeritud ning teaduslik info on kohati ka vastakas. Tänasel hetkel on siiski levinud seisukoht, et amalgaamtäidised on mõistlik välja vahetada. Seda mitmel põhjusel kuid esmalt seetõttu, et sageli jätab soovida omaaegne täidiste paigaldamise metoodika ning hõbetäidised lekivad. Sellest hoolimata avaldab amalgaam teatud bakteritsiidset- st. mikroobe hävitavat mõju, mistõttu korrektselt paigaldatud täidis võib püsida suus aastakümneid.

Probleemiks on ka amalgaami välimus, mis ei ole eriti kosmeetiline. Oksüdeerumise tõttu "värvib" amalgaam hammast hallikaks. Loomulikult satuvad oksüdatsioonil ning materjali kulumisel tekkivad aineosakesed ka seedeelundkonda. Sama probleem esineb samas ka kaasaegsete komposiitmaterjalidega, millele võib esineda allergilist reaktsiooni. Samuti ei ole uute materjalide kasutamise ajalugu veel väga pikk. Seega - tõde on kugail vahepeal!

Kõige mõistlikum on hambahaigusi ennetada ja vältida hambakaariese riske! Amalgaamtäidiseid vahetavad välja kõik hambaraviasutused ning seda tehakse vesijahutuse ja imursüsteemi abil, mistõttu protseduur ei ole patsiendile märkimisväärselt ohtlik. On teooria, kus väidetakse, et amalgaami puurides erituvad mürgised elavhõbeda aurud. Ma ei ole küll kuulnud, et oleks esinenud mürgistusjuhtumeid vms. Elavhõbeda osakesed satuvad imursüsteemi ning puure jahutatakse veega, vältimaks kõrge temperatuuri teket. Imursüsteemidele on paigaldatud ka elavhõbeda osakeste separaatorid, mis muudavad protseduuri keskkonnale ohutuks.
Timo Paberit Timo Paberit, hambaarst

1999-2000 EHÜL president. Lõpetas TÜ hambaarstina 2001. Töötab Tallinnas Merimetsa hambakliinikus ja Viru hambakliinikus ning Cardens hambakliinikus Tartus

Seotud asutustega:
· Cardens OÜ Jaani 20, Tartu, Tartumaa
· Kesklinna Hambakliinik OÜ Lai 10, Pärnu, Pärnumaa
· Kreutzwaldi Hambakliinik Kreutzwaldi 3, Tallinn
· Lasnamäe Hambakliinik OÜ Tähesaju 14, Tallinn
· Viru Implantoloogia Narva mnt.1, Tallinn