Lapsed ja hirm hambaarsti ees

dr Piia-Heidi Kreegimäe
2. nov 2001


Stomatoloog Piia-Heidi Kreegimäe jagab nõuandeid, kuidas käituda laspsega, kui on vaja külastada hambaarsti - kuidas hajutada hirmu, milliseid rahusteid vajadusel tarvitada jne.
Vaata lisaks:
Kuidas võidelda hambaravihirmuga

Iga hambaarst peaks lähtuma sellest, et ravida tuleb last, mitte konkreetset hammast. Laps pole miniatuurne täiskasvanu. Tema närvisüsteem on labiilne, mistõttu meeleolud vahelduvad kiiresti, organsüsteemid on alles arengujärgus. Lapse mälu talletab juba väga varases eluperioodis saadud elamusi. Negatiivne kogemus lapseeas võib põhjustada kartlikkust ja hirmu edaspidi. Põhjapanevaks aluseks heale koostööle hambaarsti ja lapse vahel on lapse esimene visiit, mis peaks toimuma esimesel või teisel eluaastal. On vajalik, et lapsevanemad oleksid teadlikud hambahaigustest ja nende ennetamisest ema rasedusperioodil ning imikueas, omaksid teadmisi lapse tervislikust toitumisest, suuhügieenist ja fluori toimest. Sellekohast teavet jagatakse rasedatele emade koolis, nõuandeid võib anda ka iga hambaarst.

Esimeseks visiidiks hambaarsti juurde tuleb vanemal laps ette valmistada. Sageli närveerivad ema-isa liigselt, saates last hambaravitooli sõnadega "ära karda, arstitädi ei tee sulle haiget" või "puur ei ole valus" ja ongi tehtud viga, mida hiljem on raske parandada. Veel halvem on, kui laps on kodus kuulnud täiskasvanuid või endast vanemaid lapsi rääkimas oma ebameeldivatest kogemustest hambaarsti juures. Kõige rohkem kohutab lapsi teadmatus, mida temaga hambaarsti juures tehakse. Laps avastab maailma lõputute küsimustega "miks" ja tahab saada oma küsimustele ka vastust. Seetõttu teeb väga õigesti see lapsevanem, kes räägib lapsele, miks on vaja hambaarsti juures käia, millepärast on vaja hambaid pesta, mida on kasulik süüa, et hambaid tervetena ja ilusatena hoida ja mida mitte. Rääkima peaks muuhulgas ka sellest, kuidas hambaarsti juures käituda ja üldjoontes ravi iseärasustest. Ei ole õige kasutada seejuures sõnu "valu", "haiget saama" ja puurimise asemel rääkida hoopis “harjakesega puhastamisest, et lahti saada sööbikutest ja pisikutest, kes hambaaugus elavad”.

Hea käitumise korral hambaarsti juures tuleks last kiita ja kui midagi n. ö preemiaks lubada, siis mitte maiustusi, vaid pigem mõni väike mänguasi. Hea käitumine ei tohiks olla lapsele vahendiks ema-isa käest midagi välja pressida. Võimaluse korral tuleks valida hambaravikabinet, kus on lapsesõbralik miljöö: tuttav hambaarst ja mängunurk koos mänguasjadega. Laps vajab turvalisust, seepärast on soovitav, et ta käiks ühe kindla hambaarsti juures, kellega saavutatakse hea kontakt, keda laps usaldab või kes ravib ka lapse vanemaid.

Lastega tegelevad arstid teavad, kui oluline on esimene visiit, kus laps lihtsalt tutvub ümbrusega, sõidab ravitooliga jne. Väikelast võib ravida ka ema süles – peaasi et laps tunneks end turvaliselt. Lapsel võib olla üleüldine hirm arstide-õdede suhtes, ta võib karta "nõela" ja "puuri". Nendega tuleb lasta lapsel tutvuda ja sellega võib esimene visiit piirdudagi. Järgmisel korral alustatakse raviga ja tehakse mingi lihtne profülaktiline protseduur või ravitakse kõige väiksem hambaauk, minnes järk-järgult tõsisemate probleemide juurde, jättes näiteks hamba väljatõmbamise kõige viimaseks. Selline on õige taktika. Paraku jõuab üksjagu vanemaid esmakordselt lapsega hambaarsti juurde alles siis, kui lapsel on põsk paistes või hambavalu tõttu on mitu magamata ööd selja taga.

Kui psühhoprofülaktiline meetod ei anna soovitud tulemust ja hirmust on raske jagu saada, mida siis teha? Lapsele, kes kardab, aga ei keeldu ravist, võib anda rahusteid.

1. Suu kaudu manustatavad ravimid, mis vajavad seedetraktist imendumiseks aega 45 minutit kuni 1 tund.

Käsimüügiravimid apteegist. Tugeva hirmu korral sobib näiteks palderjanitablett 30–40 minutit enne raviprotseduuri algust või teelusikatäis rahustavat mikstuuri taimsetest komponentidest (meliss, palderjan, naistepuna, humal, viirpuu, leeder). Seda on soovitav võtta ravile eelneva päeva õhtul ja ravipäeva hommikul. Kasutada võib ka taimsete komponentidega dra?eesid, mis sisaldavad palderjanijuure, kannatuslille ja humalakäbide kuivekstrakti.

Diazepami tabletid (retseptiravim). Antud ravimit manustatakse kas ühekordselt (0,5mg ühekordse annusena 4–8 aasta vanustele) 1 tund enne raviseanssi või 1tablett eelneval õhtul, teine ravipäeva hommikul ja kolmas 1 tund enne raviseanssi. Tabletti ei soovitata anda lapsele ooteruumis, kus laps võib ravimi toimeaega oodates veelgi rohkem närveerima hakata. NB! Diazepami tablette saanud lapsed ei tohiks minna samal päeval kooli, kuna võib esineda kergeid tasakaalu- ja koordinatsioonihäireid.

Rektaalselt s.o pärasoole kaudu Diazepami sisaldavate küünalde manustamine väikelastele.

Inhalatsiooni teel (naerugaas+hapnik) n.n kerge narkoos, mida kasutatakse laste hambaravis paljudes riikides ja mis leiab järjest laiemat kasutust ka Eestis. Selle meetodi puhul tekib lihastes kerge "lõtvus", samas säilivad refleksid, laps ei jää magama, vaid on rahunenud ja tundub kergelt unine. Laps hoiab ise suud lahti ja vastab küsimustele. Protseduur ei kujuta lapse tervisele ohtu, mistõttu on kasutatav väikelaste ja puuetega laste ravis. Narkoosi manustab selleks väljaõppe saanud arst.

Rahustavate preparaatide süstimine veeni või lihasesse. Sobiva meetodi ja medikamendi valib arst koos lapsevanemaga.

Kõikide eelkirjeldatud meetodite juures tuleb arvestada lapse individuaalset eripära, s.t valida meetod, mis sobib antud lapsele kõige paremini. Manustavate ravimpreparaatide puhul tuleb arvestada ka võimalikku allergia (ülitundlikkuse) ohtu. Sellest johtuvalt tuleks eelistada psühhoprofülaktilist meetodit – räägi-näita-tee – nii lapsevanemate, lasteaiakasvatajate, õpetajate kui ka hambaravipersonali poolt. Võtme edukaks hambaraviks ja suutervishoiuks leiamegi siit.

Raamatust "Laste suuhaiguste ennetamine", Tartu 1998.