Hambaharja ajalugu

 0 häält
Hambaarst.ee
29.jaan. 2007
Millega puhastati hambaid tuhandid aastaid tagasi, mis ajal võeti kasutusele hambahari, kuidas see on arenenud ning kuhu veel areneda võiks? Nüüdseks on maailmas registreeritud juba üle 3000 hambaharjadega seotud patendi.
Loe ka neid

*Hammaste harjamine
*Keelekaabits - mis ja milleks?
*Müüdid hambapastadest ja -harjadest
*Hambaarstid soovitavad elektrilist hambaharja

Esmapilgul lihtne hambahari areneb endiselt uskumatu kiirusega. Näiteks aastatel 1963-1998 registreeriti maailmas 3000 hambaharjadega seonduvat patenti.

Mõne aasta eest valisid ameeriklased Lemelson-MIT leiutamisindeksi koostajate korraldatud küsitluses hambaharja kõige olulisemaks leiutiseks - see edestas autot, personaalarvutit, mobiiltelefoni ja mikrolaineahju. “Meie siin (MIT-is) teame, et lihtsad asjad on väga, väga tähtsad,” ütles tollal Lemelson-MIT indeksi koostamist juhtiv leiutaja Merton Flemings, kelle nimele on registreeritud 29 patenti. “Meid üllatab, et teised inimesed, kes pole teadlased, mõistavad seda samuti.”

Hambaorke kasutati juba 3000 aastat e.m.a. Mõnikord oli ka orgina kasutatava pulga ühte otsa kinnitatud näiteks seaharjaseid või sulgi. Mõnikord oli aga lihtsalt puupulga üks ots ära lõhutud, et see oleks haruline. Hambaorke on läbi aegade valmistatud igasugu materjalidest. Paarisaja aasta eest olid näiteks Euroopas staatusesümboliks rohkelt kaunistatud orgid, mida tehti isegi kullast. Umbes kümnele miljonile Lähis-Idas ja mujalgi elavale inimesele on hambaork praegugi põhiline oma suu kasimise vahend. USA-ski muutusid hambaharjad valdavaks alles pärast Teist maailmasõda – sõduritel nimelt kästi neid kasutada. Islamimaades kasutatakse hammaste puhastamiseks Salvadora persica nime kandva (või ka mõne teise) puu juurtest valmistatud miswaki, mille kasutamist soovitas prohvet Muhamed.

USA hambaarste koondava American Dental Associationi andmeil olevat esimene nüüdisaegset meenutav hambahari tehtud 1498. aastal Hiina keisrile ja see oli valmistatud luust käepideme külge kinnitatud seaharjastest.

Hambad rätiga puhtaks

Enamik eurooplasi aga puhastas hambaid endiselt moel, mida Aristoteles oli soovitanud Aleksander Suurele – rätiga. Mõnikord lisandus sellele tagumiste hammasteni küündimiseks ka pulk. Rätte kasteti ka kriidilahuse sisse, et paremat tulemust saavutada.

Esimese massiliselt valmistatud hambaharja leiutajaks peetakse inglast nimega William Addis, kes aasta 1770 paiku löömingu algatamise eest Newgate’i vanglas istus. Mõeldes, kuidas pärast vabanemist elatist teenida, tuli talle idee teha seda just suuhügieeni vallas. Tema esimene, vanglas valminud prototüüp koosneski taas luutükist, millesse ta puuris väikesed augud. Ta lõikas valvurilt saadud lehma sabakarvad lühikeseks, sidus kimpudesse ja liimis need aukudesse. Pogrist vabanenuna õnnestuski tal nende tootmisega rikastuda. Tema järeltulijad valmistavad praeguseni hambaharju.

Esialgu olid hambaharjad üpris kallid. Vaesemad pered kasutasid sageli üht ja sama harja. Lehmakarvade asemel asuti peagi kasutama karukarvu, eeskätt Hiina omi. Esimese maailmasõja ajal tekkis luunappus – luud läksid kõik supi valmistamiseks. Seepärast hakati hambaharja varsi valmistama hoopis tselluloidist.

Esimese nailonharja valmistas DuPont 1938. aastal. Teise maailmasõja ajal, mil jaapanlaste okupeeritud Hiinast enam karukarvu ei õnnestunud hankida, muutuski nailonhari läänemaailmas valdavaks. Nailon pakkus karukarvade ees mitmeid eeliseid. Viimased nimelt pudenevad sageli välja, ei kuiva kuigi hästi ning neis kipuvad pesitsema bakterid. Ka on nailonist harju märksa odavam toota. Kümnendik maailmas müüdud hambaharjadest on aga endiselt valmistatud karukarvadest.

Puhas turundus

Nüüdsel ajal võib poest leida pea lõpmatul hulgal erinevaid hambaharjamudeleid. Enamik valmistajaid rõhub käepideme kujule – see peaks aitama võimalikult kaugetele suusoppidele ligi pääseda. Teised innovatsioonivõimalused peituvad harjaosas, millest leidub üpris imepäraseid modifikatsioone. Harju valmistatakse erineva kõrgusega, eri nurgaga, loomulikult igasugu eri värvides. Üks tootja müüb näiteks harja, mis koosneb kahest, hambaid ümbritsevast osast.

Sama kaksikharja valmistaja teisel mudelil on näiteks ka keelekaabits, millega peaks saama eemaldada keelele kogunevaid baktereid. Üks teine tootja aga väidab, et iseäranis tähtis oleks puhastada põski seestpoolt ja lisab harja tagapoolele sellekski väikese harjakese.

Enamik neist vigureist on loomulikult sündinud mitte hambaarstide soovitusel, vaid hoopis turundustöötajate nõudel – mingil moel peab ju just oma harja ostjale pähe määrima. Mõni uuendus aga pigem hoopis takistab hammaste puhastamist.

Elektrihari

Elektrihambahari tuli enne Teist maailmasõda

Esimese elektrihambaharja tõi turule 19. sajandi lõpul keegi kodanik, kes väitis enda nimeks Dr. Scott. Meie arusaamale elektrihambaharjast ei vastanud see küll kuidagi. Nimelt oli harja sisse lastud elektrivool – saadav sirakas pidi harja kasutaja tervisele kasulik olema.

Tegelik elektrihambahari töötati välja 1880-ndail. Tõsi, müügiletile jõudsid need Sˇveitsis alles 1939. aastal ja olid algselt mõeldud piiratud liikumisvõime või -oskusega inimestele (lastele, invaliididele ja vanuritele), kuid said ka laiemalt populaarseks, iseäranis siis, kui nende hind aastatega aina langes.

Nagu ka habemeajamistarvikute puhul, lõikavad elektrihambaharjade tootjad peamise kasumi vahetatavate peade müümisega.

Tootjate väitel pidada elektrihambaharjad olema tavalistest mõjusamad, sest jätvat vähem võimalusi valesti harjamiseks. Sõltumatud uuringud seda aga tingimata ei kinnita.

Viiest erinevast tootmises olevast elektrihambaharja liigist osutus Briti teadlaste mõne aasta taguse uuringu järgi tavalisest mõjusamaks vaid ostsilleeriv pöörleva peaga mudel (mille ringikujuline pea liigub kiiresti edasi-tagasi), kuid sellegi pikaajalisem eelis olevat suhteliselt napp. [Artikkel koostatud EPL tõlkematerjalide põhjal]

Märksõnapilv