Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid patsiendile › Haigekassa ja hambaravi › Auto või hambad?

Auto või hambad?

 0 häält
Sirje Niitra
10.nov 2006
Eesti on hambutuid täis, ent suu korda tegemine on üpris kallis. Kogu suu korda tegemine maksab pahatihti juba praegu sama palju kui keskmine kasutatud auto, kuid 2007. aastast kallineb hambaravi veelgi.


Eesti on hambutuid täis, ent suu korda tegemine on üpris kallis


Kogu suu korda tegemine maksab pahatihti juba praegu sama palju kui keskmine kasutatud auto, kuid tulevast aastast kallineb hambaravi veelgi. Haigekassa aga kompenseerib kulutatud tuhandetest kroonidest vaid naeruväärse sada viiskümmend krooni.         

Meditsiiniseadmete käibemaksu 5%-le lisanduv 13% tõstab hambaravi hinda vähemalt 10%. See paneb muretsema, sest juba praegu ei jaksa suur osa inimesi oma hambaid korda teha.

Eriti hull on olukord maal, kus väiksema maksejõu tõttu on suur hulk inimesi sunnitud sööma putru ja varjama naeratust.

Kus ei jagu arste, kus raha

Hambaarstide Liidu president Kristjan Gutmann nimetab ees ootavat hinnatõusu meedia poolt ülespuhutud probleemiks.

“Jutt käib esialgu käibemaksu tõusust, mis on tõepoolest hüppeline,” selgitab Gutmann. “Aga kui palju raviteenuste hinnad tegelikult tõusevad, pole teada.”

Ta avaldab lootust, et ehk võtavad meditsiinitarvete hulgimüüjad osa hinnatõusust enda kanda ja nii suurt kallinemist ei tule.

Kas hambaarstid võiksid ka oma kulutusi kokku hoida, et hind nii palju tõusma ei peaks? Pole kusagilt kärpida, vastab Gutmann, kuid lisab, et hind kujuneb nõudmise ja pakkumise vahekorrast. Ta lükkab ümber ka rahva seas levinud väite, et hambaarstid väga hästi elavad: “Mina küll ei ela!”

Eestis on suurem hambaravikabinettide sisustamise aeg õnneks läbi, aga kuna kallinevad absoluutselt kõik tarvikud ja materjalid vatitupsudeni välja, siis raviteenuste kallinemisest pääsu pole.

Gutmanni sõnul on inimesed hambutud kahel põhjusel. Esiteks ei jagu paljudes piirkondades hambaarste ja teiseks ei jagu inimestel ravi jaoks raha. Ta nimetab seda nõiaringiks. Kuna väiksemates kohtades on inimesed väiksema maksejõuga, ei tule sinna ka arstid. Samas leiab ta, et väikeses Eestis jääb igas paigas mõni suurem linn tohtri juurde sõiduks mõistlikule kaugusele.

Tallinnas ja teistes suurtes linnades on hambaravi hinnad mõnevõrra kõrgemad, sest seal käib ravil palju maksujõulisi välismaa kliente. Seetõttu otsib nii mõnigi suurlinlane vajadusel üles oma endises kodukohas tegutseva väikelinna tohtri.

Igal arstil ise hind

Hinnakujunduse kohta lausub Gutmann, et etteantud hinnakirja pole ja iga hambaravikabinet või arst kujundab hinna ise. Nii võib hamba ülesehitamine sõltuvalt kasutatud materjalidest ja tehnoloogiast maksta 800 kuni 5000 krooni. Esmapilgul hirmutav hinnavahe on tingitud erinevatest ravimeetoditest.

Osa arste koostab igale patsiendile raviplaani, kus kirjas ka lõplik hind ja protseduurid üksipulgi lahti harutatud, kuid seda ei tee sugugi kõik. Ajutine lahendus on tavaliselt odavam, pikaks ajaks tehtud kaunikene aga mõistagi kallim. Enamasti saab hambatohter palgaks teatud protsendi tehtud töö maksumusest, mis tähendab, et neil on kasulikum soovitada kallimat varianti.

Vangidele on hambaravi tasuta. Trellide taha satuvad tavaliselt inimesed, kellest enamik pole varem oma hammaste eest hoolitsenud. Nüüd avaneb neil see võimalus ja täiesti tasuta. Gutmanni hinnangul vanglad siiski kuigi häid ravivõimalusi ei paku ja selle peale loota ta kellelgi ei soovita.

Harva, kui hinnakiri on ravikabinetis avalikult välja riputatud. Enamasti on paber kusagil registraatori sahtlis. Mõne kabineti hinnakirjast võib leida väga kummalisi asju.

Näiteks oli ühes säärases nimistus teenus nimega “Lapse veenmine”, mille üks tund maksis 100 krooni. Ehkki tohtrid räägivad, et vahel teeb laps suu lahti alles kolmandal visiidil ja nende kallis aeg läheb kaotsi, tundub see siiski ülepingutatud.


Mets hammaste vastu

Metsa vahetus hammaste vastu pole maal sugugi haruldane. “Küll ja küll on olnud juhtumeid, kus mees tuleb ja teatab, et müüs tüki metsa ja nüüd tahab kogu suu korda teha,” räägib Rakvere hambapolikliiniku noor hambatohter Liis Otstavel.

Otstavel räägib kahjutundega, et sageli valivad inimesed hamba ravimise asemel selle väljatõmbamise, mis on palju odavam. Sama kabineti ortodont Piret Tamm lisab, et see ei käi sugugi ainult pensionealiste, vaid ka keskeas inimeste kohta, kellel pole korralikku teenistust.

Rakveres saab ühe keskmise plommi küll mõnevõrra odavamalt kui pealinnas, kuid kogu suu protees koos juurte väljatõmbamisega läheb maksma siiski 6000–7000 krooni.

Rakvere tohtrid räägivad, et paljud paluvad järelmaksu ja seda neile ka võimaldatakse. Nagu ka uue aja panekut kuu algusse pärast palgapäeva.

“Tuleme inimestele nii palju vastu, kui vähegi võimalik, ja võime kinnitada, kes ise asjast huvitatud, selle jaoks mingi lahenduse ikka leiame,” ütleb hambapolikliiniku juhataja Vaike Otstavel.

Doktor Tamme sõnul on üsna palju ka katkiste hammastega rikkaid, kes oma tervisest ja väljanägemisest ei hooli või kel elus hoopis teised eelistused.

Eraldi probleem on lapsed. Kuna alla 19 aasta vanuseid tuleb ravida tasuta, aga haigekassa kompenseerib sellest vaid osa, siis pole hambaarstid noorte ravimisest eriti huvitatud ja mõnel pool tuleb neil pikalt oodata.

Anne Veskimeister Eesti Patsientide Esindusühingust nimetab riigi 150 krooni suurust tuge hambaravile häbiväärseks. Soomes näiteks hüvitab riik kuni 60% hambaravi kulutustest.

Lastele ja pensionäridele on ette nähtud toetus, aga kuidas vahepealsed inimesed hakkama saavad, see ei huvita kedagi. Veskimeistri sõnul on eriti hull olukord hooldekodu elanikega, kellel jääb nii vähe raha enda tarbeks, et sellest ei saa hambaravi kuidagi lubada. Ta tunneb muret ka psühhiaatriliste haigete pärast, kel kanged rohud hambaid söövad. Sama kehtib kiiritusravi saanute kohta.

Hambaid on kõigil vaja, kuid erinevatel põhjustel. Arturil (55, nimi muudetud) on hambad abiks leivateenimisel, sest ta teeb tööd põhiliselt suuga ja peab publiku ette astudes ka hea välja nägema.

“Vaevlesin kogu Nõukogude aja ja ajasin oma naeratuse nii napiks kui vähegi võimalik, ” kurdab mees.

Põhjus, miks Arturi hambad pehmeks ja järjest väiksemaks muutusid, ei peitunud mitte omaaegses kehvas suuhügieenis või viletsates ravivõimalustes, vaid Venemaal möödunud raskes lapsepõlves. Arst ütles, et kuna organism ei saanud piisavalt kaltsiumi, siis sõi see lihtsalt hambad ära.

Ajutine iluravi suvaliste tohtrite juures suurt tulemust ei andnud. Kuna Artur ei tahtnud muutuda pandakaru sarnaseks, otsustas ta lõpuks teha investeeringu, mille suuruseks kujunes 36 000 krooni.


Ühel söömiseks, teisel näitamiseks

Arturi arvates on meil nii palju hambutuid kahel põhjusel: ühtedel pole raha ja teised ei tee sellest endale probleemi.

“Me unustame, et inimene jälgib alati seda, mis liigub ja need on huulte vahelt välgatavad hambad,” lausub Artur. Ise on ta tulemusega rahul, sest viimased kümme aastat on vajanud vaid väikest iluravi. Portselanhambad ei valuta ja näevad head välja.

Siiski on ka miinuseid, mistõttu Artur soovitab kõigil oma hambaid hoida: kohv ei ole kunsthammastega enam nii kuum ja komm sama magus kui enne ehk toidul on hoopis teine maitse.

Üksinda maal oma isakodus elav Lembit (75) räägib, et temal hakkasid hambad lagunema paari aasta eest ja nüüd tuleb need kõik välja tõmmata, et proteesile ruumi teha. Ta on kulutanud juba üle 1000 krooni ja peab maksma veel ligi 6000, millest haigekassa kompenseerib 2000 krooni proteeside ja 150 krooni ravi eest.


Kaua sa paljast putru sööd?

Ravitoetust peab Lembit naeruväärseks, seda enam et selle järele tuleb tal saja kilomeetri kaugusele Jõhvi sõita. Lembitul on ka väike tööots ja mees loodab hambaraviks vajaliku raha ise kokku saada.

“Kaua sa ikka putru sööd?” vastab ta küsimusele, miks just nüüd, uue küsimusega. Nimelt pidi mees kogu oma toidu mikseriga peeneks jahvatama ja see tüütas ära.

Lembit loodab jõuludeks suu korda saada, et siis korralikult verivorsti ja omakasvatatud juurikaid hammustada. Ta kiirustab ka seetõttu, et enne uue aasta hinnatõusu raviraha makstud saaks, sest mine tea, mis need hinnad siis teevad.



Inimesed pole hambaraviga rahul

Mõni näide Eesti Patsientide Esindusühingusse (EPE) saabunud kaebustest:

• Inimest ei teavitatud ette hambaproteeside maksumusest, sai poole panemise pealt hinna teada ja loobus proteesidest. Samas olid tihvtid juba paigaldatud, EPE tegi ettepaneku kasutada Haigekassa proteesihüvitis tihvtide paigaldatud kulude katteks.

• Noormehel purunes trauma tagajärjel lõualuu, patsiendiesindaja vahendusel nõustus Sindi linnavalitsus hambaravi eest tasuma, kuna poisile oli määratud ka logopeedi teenus, mida poleks ilma hammasteta mõtet teha olnud.

• Hambaarst ei hoiatanud noormeest, et ajutine plomm on haavatavam kui jäävplomm ja see lagunes, kui mees mandlit hammustas. Nüüd tuleb teha operatsioon ja siis saab implantaadi teha, mis on tunduvalt kulukam protseduur.

• 21aastase noormehe ema soovis saada toetust ortodontia teenuse osas – noormehel oli kaasasündinud põsedefekt, aga arst ei soovitanud enne täiskasvanuks saamist operatsiooni ette võtta. Võimalus on taotleda toetust kohalikult omavalitsuselt.

• Mitmeid probleeme on olnud FIEdega – neile ei taheta mõnes hambaravi asutuses anda kviitungit, kuna ei viitsita dokumenteerida.

• Kahe väikese lapse töötu ema ei suuda maksta hambaravi eest, teeb juhutöid ning suudab vaevu oma lastele ja endale söögi- ja elamisraha kõrvale panna. Hambad valutavad juba mitu kuud, ainuke võimalus näib need välja tõmmata, kuigi parandamise võimalus oleks ka olemas, aga see läheks maksma 15 000 krooni. EPE palus abi Saue vallalt, et nad toetaksid noort ema hammaste kordategemisel, kuid vallavalitsus keeldus. Murest on teavitatud nii õiguskantslerit kui sotsiaalministeeriumi.

Artikkel ilmus Maalehes, 26.okt 2006

Märksõnapilv