Resorptsioonid

 0 häält
Marek VinkMarek Vink
12.juuni 2006
Hamba juure/juurekanali resorptsioone jagatakse sisesteks ja välisteks, mis omakorda jagunevad eri tüüpideks

Hamba juure/juurekanali resorptsioone jagatakse sisesteks ja välisteks, mis omakorda jagunevad eri tüüpideks.

Sisemine pinnaresorptsioon

Sisemine pinnaresorptsioon tekib trauma tagajärjel juure apikaalses osas või juurefraktuuri korral tservikaalse fragmendi apikaalses osas. Pindmine resorptsioon on ise piirnev ja jääb tihti diagnoosimata, sest pole röntgenpiltidel hästi nähtav.

Ravi ei vaja.

Sisemine kompenseeriv resorptsioon (sisemine anküloos)

Sisese anküloosi etioloogia ei ole päris selge. Ilmselt on tegemist hambatrauma komplikatsiooniga, kus pulbi revaskularisatsiooni tagajärjel kasvab pulbiruumi periapikaalsest piirkonnast pärit sidekude. Selle tagajärjel tekib pulpi luutaoline kõvakude. Röntgenoloogiliselt paistab, nagu oleks pulbiruum sulgunud sekundaardentiini apositsiooni tagajärjel. Histoloogiliselt on aga selles elavale koele iseloomulik võrgustik. Nii võib sügava kaviteedi preparatsiooni käigus tekkida kliiniliselt märkamatu mikroperforatsioon, mille tagajärjel hammas infitseerub.

Sisese anküloosi ravi suhtes ei olda päris üksmeelsed. Diferentseerida tuleb seda sekundaarse dentiiniga sulgunud juurekanalist, mis (juhul kui ei esine periapikaalseid muutusi) ravi ei vaja. Sisese anküloosi arenedes ja kanali infitseerudes võib juureravi osutuda tehniliselt väga raskeks. Kui põhjendatult kahtlustatakse revaskularisatsiooni, võib osutuda vajalikuks ennetav juureravi.

Sisemine edasiarenev põletikuline resorptsioon

Etioloogias esineb hambatrauma, millele lisandub juurekanali ja/või dentiinikanalite mikroobi-infektsioon. Sisene edasiarenev resorptsioon paistab röntgenülesvõttel juurekanali ebanormaalse, ümara või ovaalse laienemisena. Resorptsiooni tservikaalsel poolel on pulp tüüpiliselt surnud ja seal esineb bakteri-infektsioon. Tihtipeale kulgeb resorptsioon sümptomiteta.

Kui resorptsioonidiagnoos on kinnitatud tuleb alustada juureravi. Eriti hoolikalt tuleb eemaldada pulbikude. Kanaliravimina kasutatakse kaltsiumhüdroksiidi. Kui resorptsioon pole kanaliseina perforeerinud, võib juuretäidise teha juba teisel seansil (välja arvatud värske luksatsiooni puhul). Kui resorptsioon on kanaliseina perforeerinud, täidetakse kanal tihedalt kaltsiumhüdroksiidiga ja kontrollitakse röntgeni abil parodontaalpilu paranemist. Selleks kulub tavaliselt kuni pool aastat.

Väline pinnaresorptsioon

Etioloogias on pea alati trauma, tavaliselt intrusioon. Sel juhul kahjustatakse juure pealmist rakukihti, ka pretsementi. See stimuleerib osteoklasti-tüüpi rakke, mis resorbeerivad tsementi ja dentiini. Pindmine resorptsioon on ise piirnev protsess: reparatiivsed rakud taastavad kahjustuskoha kõvakoega. Ka väline pinnaresorptsioon jääb tavaliselt röntgenülesvõttel märkamata.

Ravi ei vaja. Vajab röntgenkontrolli. Kui tekib kahtlus, et tegemist võib olla välise põletikulise suureneva resorptsiooniga, tuleb koheselt alustada juureravi.

Väline edasiarenev põletikuline resorptsioon

Lisaks traumale lisandub siin etioloogias ka juurekanali bakteriinfektsioon, mis tekitab resorptsiooni dentiinikanalite kaudu. Ravi puudumisel võib see kiiresti viia hambakaotuseni. Diagnoos pannakse röntgenülesvõtte põhjal. Hamba asendit muutnud trauma puhul peab röntgenkontroll olema tihe – algul isegi nädalaste vahedega, sest resorptsioon võib areneda väga kiiresti. Tihti sümptomid puuduvad.

Juureravi tuleb alustada kohe kui resorptsioon on diagnoositud. Kanal puhastatakse hoolikalt ja täidetakse tihedalt kaltsiumhüdroksiidiga. Ravimit vahetatakse paar korda kahe nädala tagant ning seejärel paari kuuste vaheaegaega kuni parodontaalpilu on röntgenülesvõttel paranenud. Alles seejärel tehakse lõplik tihvtiga juuretäidis.

Anküloos (kompenseeriv väline resorptsioon)

Etioloogias on trauma, mille tulemusena on parodontaalligament ulatuslikult kärbunud. See põhjustab juureresorptsiooni, mille käigus hamba kõvakude asendub luukoega. Anküloos diagnoositakse röntgenpildi järgi. Kliiniliselt võib märgata hamba liikuvuse vähenemist (puudumist).

Ulatuslikule anküloosile pole tõhusat ravi. Arvatakse et anküloos võib veel pidurduda, kui resorptsioonist on haaratud vähem kui 20 % juurepindalast. Anküloos on väga aeglane (aastaid kestev) protsess. Seega ei ole mingit põhjust hammast eemaldada enneaegselt.

Hambakaela resorptsioon

Ka tservikaalse resorptsiooni etioloogias esineb tõenäoliselt trauma. Erinevalt teistest saab see alguse igemetasku epiteliaalse kinnituse juurest. Resorptsiooni põhjustavad dentiinikanalitesse tunginud igemetasku bakterid ja/või nende toksiinid. Pulbipõletik tservikaalset resorptsiooni ei põhjusta. Hambakaela resorptsiooni diagnoositakse röntgenülesvõtte abil, kust see sõltuvalt pildistamissuunast tihtipeale diagnoositakse valesti sisemiseks resorptsiooniks. Ulatuslikku resorptsiooni diagnoositakse kliiniliselt.

Kui pulp on terve, piisab raviks resorptsiooni puhastamisest (tihti vajab kirurgilist avamist) ja kahjustuse täitmisest. Kui ulatuslik resorptsioon tingib ka juureravi vajaduse, tehakse see enne resorptsioonikahjustuse puhastamist.

Kui hambakaela resorptsioonil on selge traumaetioloogia ja ravi tehniliselt õnnestub, on prognoos hea. Kui etioloogia on ebaselge, vajavad nii ravitud kui ka naaberhambad erilist kontrolli.