Pulbi reaktsioon ja tsütotoksilisus seoses kahte erinevate adhesiivsüsteemide kasutamisega

Tõlge:Konstantin Pantchenko
19. okt 2005


Pulbi vitaalsuse säilitamine on restauratiivse hambaravi üheks aktuaalsemaks probleemiks. Tänapäeval ollakse seisukohal, et pulbi katmine ebaõnnestub peamiselt bakteriaalse kontaminatsiooni tõttu ja materjalide ärritav toime on väiksema tähtsusega
Pulbi vitaalsuse säilitamine on restauratiivse hambaravi üheks aktuaalsemaks probleemiks. Alguses kehtis arusaam, et pulbikoes toimuvate põletikuliste protsesside põhjuseks on madala pH väärtusega komposiitide ärritav toime. Hiljem pakuti teooria, mille järgi pulpi kahjustavad mikrolekke kaudu siia tuginud bakterid. Lõpuks jõuti seisukohani, et pulbi katmine ebaõnnestub peamiselt bakteriaalse kontaminatsiooni tõttu ja materjalide ärritav toime on väiksema tähtsusega. Sellest aspektist on tähtis luua mikrolekke vaba ühendus materjali ja kaviteedi seinte vahel ja tagada pulbi hermeetiline sulgemine.

Esimeseks valitud preparaadiks sügavate kaviteedide kaitsmisel on kaltsium hüdroksiid. Preparaat on läbinud väga edukalt kliinilised ja histoloogilised katsed. CaOH2 stimuleerib sekundaarse dentiini ladestust ja vahesildade tekkimist. Tänu kõrgele pH väärtusele, omab ta antibakteriaalet toimet. Kahjuks on selle kasutamisega seotud mõned probleemid, näiteks CaOH2 potentsiaalne eraldumine dentiini pinnast komposiidi kootumine tõttu. Lisaks, CaOH2 tsement on happe poolt kergesti degradeeritav. Kaltsium hüdroksiid ei ole ainus materjal, mis võib stimuleerida dentiini ladestust või dentiini sildade kujundamist. Praegu arvatakse, et bakterite puudumisel avatud pulp reageerib alati uue dentiini moodustamisega.

Teised materjalid sügavate kaviteetide kaitsmisel komposiit-restauratsioonide puhul on adhesiivide uued põlvkonnad. Nende kasutamine on Ca(OH)2 asemel pulbi katmisel andnud vasturääkivaid tulemusi. Direktne pulbi katmine erinevate adhesiividega tekitas läbiviidud uuringute järgi nii pulbi paranemist koos dentiinsildade tekkimisega kui ka põletikku ja nekroosi. Ravi ebaõnnestumise põhjuseks arvatakse reageerimata jäänud vaigu monomeeride kahjustav toime kudedele.
Käesoleva uuringu eesmärgiks oli hinnata kahte erinevate adhesiivsüsteemide-Scotchbond Multi-Purpose Plus(SBMP) ja Clearfil Liner Bond2 (LB) toimet pulbile.

In vivo uuringuks valiti 20-27 aastaseid patsiente, kellel oli planeeritud intaktsete tarkusehammaste ekstraktsioon ortodontilistel näidustustel. Hambad puhastati ja kohaliku tuimestuse (Citanest 3%) all tehti uute karbiidpuuridega perforatsioon pulbisse. Verejooksu kontrollimiseks kasutati steriilset soolalahust ja steriilseid vatikuule. Kaviteedid olid jagatud kolmeks rühmaks sõltuvalt pulpi katvast ainest ja täidisest.

I.Kontrollrühm - CaOH2
Kaetud pulbiga kaviteedid olid täidetud tsinkoksiideugenool tsemendiga(IRM). Kaks hammast tõmmati 30 päeva pärast välja. Ülejäänud kaks tõmmati 90 päeva pärast välja. Järgnes ekstraheeritud hammaste histoloogiline uuring.

II. Rühm - Scotchbond Multi-Purpose Plus (SBMP adhesiiv)
Kaviteedid olid töödeldud 20 sekundi jooksul fosforhappe geeliga. Järgnes loputamine, kuivatamine ja praimeri aplikatsioon. Edasi adhesiivi peale kandmine ja polümerisatsioon 20 s jooksul. Kaviteedid täideti Z100 komposiidiga. 30 päeva pärast ekstraheeriti 4 hambad, 90 päeva pärast ülejäänud 4. Ekstaheeritud hambaid uuriti histoloogiliselt.

III. Rühm - Clearfil Liner Bond2 (LB)
Segati praimeri A ja B komponendid kokku, aplitseeriti 30s jooksul, kuivatati. Edasi kanti adhesiivi õhuke kiht peale ja polümeriseeriti 20s. Kaviteedid täideti Z100 komposiidiga. Hammaste ekstraktsioon ja uurimine oli sama.
Materjalide tsütotoksilisuse hindamiseks in vitro kasutati fibroblastide kultuur. Kahes peetri tassis olid vastavad adhesiivid koos rakkudega, kolmandas Ca(OH)2 rakkudega, neljandas - kontrollrühmas ainult fibroblastid. Rakkude eluvõimelisust mõõdeti spetsiaalse valemiga: elusad rakud jagati rakkude kogu arvuga.

Histoloogilisestest uuringutest selgus, et dentiinisillad olid moodustunud kõikidel Ca(OH2-ga, 50% - LB-st ja üldse puudusid SBMP-ga hammastel. Lisaks, SBMP-ga otseses kontaktis olnud pulp demonstreeris erineva intensiivsusega põletiku vastuse ilma dentiini tekkimiseta. Rakkude kultuurides kaltsiumhüdroksiid oli väiksema tsütotoksilisusega võrreldes mõlemate adhesiivsüsteemidega.

Niisiis, CaOH2 on parim materjal otseseks pulbi katmiseks. Ta tagab pulbi eluvõimelisuse, ning tekitab kaltsifitseeritud dentiini. Selle materjali kasutamisega saadakse kahekihiline dentiini sild: välimine - osteodentiini kiht ja sisemine tubulaarkiht. Tubulaarkihi olemasolu on dentiini küpsemise märgiks. Kaltsiumhüdroksiid lahustab kasvufaktoreid ja see võib olla ravimise edukaks mehhanismiks. CaOH2 siiski ei ole ainuke materjal, mis stimuleerib dentiini ladestumist.

LB bonding demonstreeris head koesobivust sügavates kaviteetides. Dentiini sildade moodustumine LB all võib toimuda tänu pulbi omadusele iseeneslikult paraneda (sõltumatu kasutatavast materjalist). Hermeetilise materjalina tagab ta tühimikute vaba kontakti vaigu ja hamba pinna vahel ja sellisel moel takistab bakteriaalset kontaminatsiooni läbi mikroleke.

 Teised võimalikud dentiini stimuleerimise mehhanismid LB puhul on, näiteks, LB-st vabanevate ainete kaudu, mis põhjustavad mineralisatsiooni (sarnaselt tsüanoakrülaatidega). Seletuseks võib ka pakkuda hübriidkihi moodustamise pulbikoes. Kasvu faktorite vabanemine pärast dentiini demineralisatsiooni praimeriga on veel üheks võimaluseks.

SBMP põhjustas erineva intensiivsusega põletikulist reaktsiooni pulbis ilma dentiini sildade kujundamiseta. Reaktsioon võib olla tingitud monomeeri toimest, polümerisatsiooni kiirusest või adhesiooni ebaõnnestumisest ja edasisest leekimisest (bakterite invasioonist). Võrreldes SBMP-ga, LB puhul oli vähem mikrolekkeid ja see materjal on elastsem.

Neljanda põlvkonna e. total etch süsteemide bondingud tekitavad sügavat demineralisatsiooni tsooni, mida adhesiiv ei suuda täielikult täita. Jäävad kaitsmata kollageenfibrillid, mis võivad degradeeguda. Põletikuline reaktsioon SBMP all ei ole seotud fosforhappega. Happega söövitamine on lühiajaline ja tungimine dentiini sisse on piiratud. LB praimer omab pH 1.4, mis on sarnane fosforhappe pH-ga. Kuid hape on vähem kahjulik tänu lühikesele ekspositsioonile.

Dentiini sildade puudumine SBMP all võib olla põhjustatud tsütotooksiliste komponentide toimest (näiteks HEMA, bis-GMA, TEGDMA). Need ained pidurdavad valgu ja DNA sünteesi ning kahjustavad rakkude hingamisvõimet. Reageerimata jäänud vaigukomponendid häirivad rakkude proliferatsiooni. Võimalik, et HEMA suurte koguste vabanemine SBMP adhesiivsüsteemidest pidurdab mesenhümaalsete rakkude difentsiatsiooni odontoblastideks. SBMP teised komponendid (polüalkenoidne hape) põhjustavad tsütotoksilisi efekte.

Restauratiivsed protseduurid võivad määrkimisväärselt mõjutada pulbi katmise lõpptulemust. Selles uuringus SBMP süsteemi puhul hapesöövituse ja praimeri aplikatsiooni järgselt tekkis verejooks. Kui aga LB praimer oli aplitseeritud avatud pulbile, siis verejooksu ei olnud. Verejooksu tõttu adhesiooni efektiivsus ja kestvus langeb, mis võib tulevikus põhjustada pulbi ärritust. Vere juuresolek materjali ja pulbikoe vahel võib pidurdada pulbi paranemist ja meelitab ligi mikroorganisme, mis viib infektsiioonile. Hemoraagilise kontrolli saavutamiseks uuringus kasutati soolalahus, mis ei ole ideaalne.

Antibakteriaalse toime ja kaltsiumhüdroksiidi sarnase kõrgema pH tõttu soovitatakse Na-hüpokloritit. Na-hüpokloriti aplitseerimine ei kahjusta dentiini bondingute mehhanisme. Loomkatsetes leiti dentiini seinadest pärit kasvufaktoreid, mis vabanevad kõrge pH-ga keskkonnas.

In vitro uringud näitasid, et adhesiivmaterjalidel on kõrgem tsütotoksiline efekt fibroblastidele, võrreldes Ca-hüdroksiidiga. Kontrollrühma (ainult fibroblastid) rakkude hulk oli suurem võrreldes CaOH2-ga. Rakkude proliferatsioon oli samuti nõrgem SBMP ja LB puhul. SBMP näitab paremat rakkude eluvõimelisust võrreldes LB ga. Materjalide toksiline mõju on seotud mittereageerinud monomeeridega.

Kokkuvõtte uuringu tulemustest:
  • Ca-hüdroksiid stimuleerib dentiini sildu kõikides hammastes ilma põletiku vastuseta.
  • Pooltel LB-ga kaetud hammastel tekkisid dentiinisillad. Põletikunähud olid nõrgad või üldse puudusid.
  • SBMP all ei ole leitud dentiini sildade moodustamist. Pulbis tekkis nõrgast tugevani põletikuline reaktsioon.
  • Mõlemal adhesiivsüsteemil oli sarnane tsütotoksilisus ja see oli kõrgem võrreldes Ca(OH)2-ga.
Seega, kaltsiumhüdroksiidi kasutamisel on paremad tulemused, võrreldes adhesiivmaterjalidega. Samuti kõik adhesiivid ei ole ühesugused, ja mõnda neist on võimalik kasutada Ca(OH)2 alternaviivina.

Tuleb märkida, et selle uuringu tulemused ei ole seotud teiste adhesiivsüsteemidega, sest adhesiivsüsteemid erinevad keemilise koostise ja aplitseerimise tehnika poolest.