Hambapastade reklaamid pakuvad tuubides imet

Kõik hambapastade reklaamid pajatavad nagu ühest suust tuubi pressitud imeainetest, mis tagavad ostjatele säravvalge holliwoodliku naeratuse ja hambad, milles pole ühtegi auku.

Tegelikult tuntakse maailmas juba pikki aastaid efektiivse hammaste puhastamise vahenditena veega segatud soodat ja kriiti. Seesama segu on ka enamuse praegu kasutusel olevate hambapastade põhikomponendiks, ükskõik mis tootjafirmaga on tegu. Suuresti on sarnased ka kõik ülejäänud pastalisandid, erinevused tulenevad vaid nii põhi- kui ka lisaainete kogustest, mis määravad pasta värvuse, lõhna, puhastus- ning ravivõime.

Rohkem vahtu ja magusat maitset

Pea kõikidesse tänapäevastesse hambapastadesse lisatakse järjest rohkem vahutavust ja säilitusaega parandavaid komponente. Vahutava pesuainena on põhiliselt kasutusel naatriumlaurüülsulfaat, säilitusainena eelistatakse bensoehapet. Meeldiva maitse ja lõhna annavad hambapastadele eeterlikud õlid, magusaks teevad pastasid suhkruasendajad sahhariin ja sorbitool. Puhastava ja valgendava toimega on räniühendid, vajalik raviefekt saavutatakse näpuotsaga medikamente juurde segades.

Lapsi peibutatavad pastatootjad hammaste eest hoolt kandma kas magusamaks maitsestatud pastadega või rohke glütseriini ja ksantaankummi baasil tehtud magusate ning värviliste geelidega.

Kõik mainitud lisaained on tervele inimesele kahjutud. Märkuse nende olemasolu ja koguse kohta leiab tarbija pasta pakendilt. Soovitame seal kirjapanduga tutvuda kasvõi juba sellepärast, et iga kord hambaid harides neelame 17% harjale pigistatud hambapastast alla.

Fluori tervistav toime

Enamikku pastalisandeid tootjad reklaamides välja ei hüüa, osa aineid on aga sellised, millest pea ükski hambapasta reklaam ei vaiki. Neid hüütakse välja kui kohustuslikke tervistavaid trumpe. Üks sellistest trumpidest on kaariesevastase toimega fluor, mida sisaldavad peaaegu kõik hambapastad. Suurim lubatud fluorisisaldus on 1500 mg/l, laste hambapastades on fluori alla 1000 mg/l. Fluorisisaldus peab olema märgitud pakendile, enamasti tehakse seda protsentides. Näiteks 0,13% tähendab 1300 fluori mg/l kohta.

Looduses esineb fluori ainult ühenditena - kaltsiumfluoriidina, krüoliidina ja apatiidina. Fluoriühendeid saab inimene joogivee, kohvi, tee ja toiduga keskmiselt 0,5-0,15 mg päevas. Kui joogivees fluori ei ole või on liiga vähe, soodustab see hambakaariese teket. Kui fluorikogus on aga mingil põhjusel suurem, siis tekib krooniline mürgistus, mida nimetatakse fluoroosiks.

Mürgistusnähud saavad siiski tekkida vaid kokkupuutel tööstuses kasutatavate fluoriühenditega, sedagi juhul, kui ei järgita töökaitse eeskirju. Igapäevases olmes tarvitatavad fluoriühendid (joogivee ja hambapasta kaudu) ei ole tervisele ohtlikud. Nii vett kui ka hambapastat tarvitame ju piiratud koguses ja ka nende fluorisisaldus on piiratud.

Hambapastat ostes tulekski eelistada võimalikult suure fluorisisaldusega pastat. Vaid Lääne-Eesti (Lihula, Taebla, Haapsalu) piirkonna elanikud, kes kasutavad kõrge fluorisisaldusega (2-2,5 mg/l) põhjavett, peaksid eelistama vähema fluoriga hambapastasid.

Igemehaigusi (näiteks igemepõletikku) põhjustavate bakterite eest kaitseb pastasse lisatud anitbakteriaalne triklosaan, hambakivi eest pürofosfaat. Bakterite arengut suus pärsib veel tsinklaktaat, hoides samal ajal suuõhu värskena.

Kallis ksülitool ja hambavalgendaja

Lisaks fluorile vähendab hambaaukude teket ksülitool. Ksülitoolisisaldust ei pea tootjad pakendil näitama, mistõttu ongi enamikus hambapastades kallist ksülitooli vaid nimetuse jagu. Kindlasti sisaldavad aga ksülitooli Pepsodent Xylitol ja Colgate Xylitol.

Viimasel ajal pakuvad reklaamid üksteise võidu valgendavaid hambapastasid, mille pidev kasutamine peab tagama säravvalge, holliwoodliku naeratuse. Tervisekaitsjad kutsuvad valgendavate pastade puhul siiski ettevaatusele, isegi siis, kui on tegemist täiesti tervete hammastega.

Enamik valgendava toimega pastasid sisaldab hambaemaili kaapivaid abrasiivaineid, kuid nende koostisse on segama hakatud ka hambaid keemiliselt lagundavaid ensüüme ja karbamiidperoksiidi. Need kemikaalid on tõepoolest valgendava toimega, kuid samas on näiteks vesinikuühendil karbamiidperoksiidil omadus hambaid õhemaks lihvida.

Valgendavaid hambapastasid võiks kasutada vaid kord nädalas. Tundlike hammastega inimesed peaksid nendest üldse loobuma, sest eespool loetletud ained suurendavad hambakaela tundlikkust.

Tõsi, on ka selliseid valgendava toimega hambapastasid, mis sobivad igapäevaseks kasutamiseks, näiteks Aquafresh Whitening, kuna need ei sisalda peroksiidi, vaid patenteeritud fluoriühendit Triclene.

Paar aastat tagasi võtsid Inglismaa hambatohtrid paljureklaamitud valgendavad hambapastad põhjalikuma vaatluse alla. Nad tegid katseliselt kindlaks, et vaid kolm pastat 39-st suutsid hambaid plekkidest efektiivselt puhastada, ülejäänute puhul olid valgendamistulemused tagasihoidlikud või puudusid sootuks. Seevastu hind oli kõigil "katsealustel" enam-vähem sama. Nii palju siis reklaamist.

Kui avastate vannitoast tühja pastatuubi, ei maksa masendusse langeda või lähimasse müügikohta tormata. Tehke pastavaba pesu, harjake ainult vee ja harjaga. Uskuge, hambad on isegi tänulikud, et said pisukeseks ajaks keemiast priiks.

Hambapasta ei ole imeaine, ta on vaid üks osake kogu sellest suurest kompleksist, mida nimetatakse tervislikuks elustiiliks.