Corsodyl (0,2% kloorheksidiin) periodontaalse haiguse vältimises ja ravis

Daniela Onofrei, M.D
19. okt 2005


Periodontaalse haiguse ravi hõlmab patsientidele suuhügieeni õpetamist, riskitegurite ohjamist, hambakatu eemaldamist ja hambakatu retentsiooni põhjustavate tegurite korrigeerimist.

Kokkuvõte.Periodontaalse haiguse epidemioloogilised näitajad on seotud selliste riskiteguritega nagu hambakatt, suitsetamine, stress ja süsteemsed seisundid - diabetes mellitus, nakkuslik endokardiit, osteopeenia. Samas on periodontaalne haigus ise erinevate süsteemsete seisundite riskiteguriks. Periodontaalse haiguse ravi hõlmab patsientidele suuhügieeni õpetamist, riskitegurite ohjamist, hambakatu eemaldamist ja hambakatu retentsiooni põhjustavate tegurite korrigeerimist.

 

CORSODYL® (0,2%-line kloorheksidiini suuvesi) on mikroobe hävitav aine, mille kliiniline edukus hambakatu eemaldamisel sõltub imendumisest suupindadel ning sidumiskohtadest vabanemise aeglusest. Hambakatu keemiliste vahenditega eemaldamine sobib rasedatele, samuti luumurdudega patsientidele ning sellistele inimestele, kellel on füüsiline või vaimne puue ning kellel esineb dentinogenesis imperfecta't, korduvaid aftoosseid haavandumisi, oraalset kandidoosi, hambaproteesidest põhjustatud stomatiiti, ortodontiliste ja periodontaalsete operatsioonide järgseid haavu ning periodontaalset haigust.

"Keemiline hambahari" CORSODYL®on mõeldud hambakatu vältimiseks ja eemaldamiseks ning selle kasutamisel ei ole selliseid piiranguid nagu suuhügieeni mehhaaniliste meetodite (hammaste harjamise) puhul. Kui suuvett CORSODYL® kasutatakse hambaarsti juhendamisel suuhügieeniprogrammi raames kas eraldi või koos teiste suuhooldusvahenditega, on selle toime maksimaalselt hea.

Ülemaailmsete epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et periodontaalse haiguse esinemissagedus sõltub rahvatervisest; praegu ulatub haigestunute osakaal 10?80%-ni (sõltuvalt definitsiooni kriteeriumitest)1. Enamikul juhtudest on periodontaalse haiguse põhjuseks bakteriaalne katt. 95% täiskasvanutest kogeb gingiviidi kliinilist vormi vähemalt kord elus.

Pikaajalisi uuringuid on periodontaalse haiguse esinemissageduse kohta tehtud vähe. üks Sri Lankas läbi viidud uuring hõlmas 480 töölist vanuses 14?46 aastat. Lõplikud tulemused näitasid, et enamik uuritavatest olid periodontaalse haiguse suhtes väga vastuvõtlikud. Tulemused saadi kliiniliste parameetrite põhjal (hammaste kaotus ja interproksimaalne sidemete kaotus): 8%-l uurimisalustest inimestest arenes haigus kiiresti, 81%-l mõõdukal kiirusel ja 11%-l haiguse arenemise nähud puudusid. Olulise leiuna tuvastati, et haiguse arengus on tähtsaks teguriks vanus2.

Tänapäeval on teada, et periodontaalne haigus korreleerub sotsiaalsete faktoritega (vanus, sugu ja sotsiaalmajanduslik seisund), riskifaktoritega (bakteriaalne katt, halb suuhügieen, suitsetamine, stress) ja süsteemsete seisunditega (I ja II tüüpi diabetes mellitus, HIV infektsioon, bakteriaalne endokardiit1, bakteriaalne pneumoonia, tserebraalne abstsess, osteopeenia ja neutrofiilide seisundid). Lisaks kujutab periodontaalne haigus endast ülaltoodud süsteemsete seisundite riskitegurit3.

Austria instituudis Fessel-Gfk tehtud epidemioloogiline uuring (1999) Kesk- ja Ida-Euroopa kohta näitab, et periodontaalse haiguse näol on tegemist rahvatervise probleemiga, sest selliseid inimesi, kellel esineb sageli või aeg-ajalt igemeveritsust, leidub väga palju. Sagedast igemeveritsust esineb 13%-l, juhuslikke aga 37%-l 30?59-aastastest meestest ja naistest4.

Periodontaalse haiguse ravi hõlmab patsientidele range suuhügieeni õpetamist (see ei pruugi olla eriti tulemuslik, kui periodontaalne haigus on asümptomaatiline), riskitegurite (suitsetamise, kaasuvate haiguste, stressi) ohjamist, bakteriaalse katu ja hambakivi eemaldamist spetsiifiliste protseduuride käigus ning hambakatu retentsiooni teiseste tegurite kontrolli all hoidmist5.

0,2% kloorheksidiin on üks peamisi periodontaalse haiguse ravis kasutatavatest antimikrobiaalsetest ainetest. See oraalne antiseptiline aine sünteesiti 1940. aastatel ning selle kasulikku toimet on teaduslikult ja kliiniliselt ulatuslikult tõestatud. Kloorheksidiin võeti kasutusele 1953. aastal Suurbritannias. Esimene selleteemaline teaduslik artikkel avaldati Briti farmakoloogiaalases väljaandes British Journal of Pharmacology (1954) ja esimeseks autoriks, kes teatas kloorheksidiini antibakteriaalsest hambakatuvastasest toimest, oli Schroeder 1962. aastal. Kaheksa aastat hiljem kinnitasid Loe ja Schiott (1970), et kloorheksidiinglükonaati saab edukalt kasutada bakteriaalse katu ja gingiviidi tekkimise piiramiseks.

Algselt antiseptilise ainena tarvitusele võetud kloorheksidiini hakati kasutama preoperatiivsetel protseduuridel (naha desinfektsiooni puhul), günekoloogias ja sünnitusabis, samuti abdominaalkirurgia protseduuridel (kõhukelme sisene manustamine).

Seejärel võeti kloorheksidiinglükonaat kasutusele stomatoloogia valdkonnas ja endodontilistel protseduuridel kohaliku desinfitseeriva ainena. Seoses sellega teatas Schiott, et 0,2% kloorheksidiinglükonaadi kasutamine suuveena kaks korda päevas pärsib täielikult bakteriaalse katu teket ja väldib gingiviiti.

Kliiniliste uuringute käigus on selgunud, et 0,2% kloorheksidiini suuvesi sobib kasutamiseks sellistes kliinilistes situatsioonides, kus ei saa rakendada mehhaanilisi suuhooldusmeetodeid, nt suuhügieeni õpetamise programmi varases staadiumis või kroonilise gingiviidi ja periodontaalse haiguse ravis (Addy, 1993).

Hambakatu keemiliste vahenditega eemaldamine sobib rasedatele, samuti maksillaarsete luumurdudega patsientidele (Nash ES, 1979) ning sellistele inimestele, kellel on füüsiline või vaimne puue ning kelle suuhügieen jätab soovida9. Samuti sobib see niisugustele patsientidele, kellel esineb dentinogenesis imperfecta't, korduvaid afte10, oraalset kandidoosi11 ja hambaproteesidest põhjustatud stomatiiti12. Lisaks kuuluvad riskirühma inimesed, kes läbivad ortodontilisi protseduure13 ja kellel on suur risk haigestuda hambakaariesesse14. 0,2% kloorheksidiin on periodontaalse haiguse ravis oluliseks lisavahendiks.

Kloorheksidiin on bisbiguaniid, millel on nii hüdrofiilseid kui ka hüdrofoobseid omadusi, samuti on see afiinne suu limaskesta ja hambapindade, valkude ning bakterite suhtes. Pärast vastavates kohtades kinnitumist hävitab kloorheksidiin bakteriraku membraani ja ensüümid, mis stimuleerivad bakterite kogunemist hambapindadel. Seejärel vabaneb kloorheksidiin progresseeruvalt neist retentsioonikohtadest ning toimib seejuures bakteriostaatiliselt.

Adsorptsioon hamba- ja suu limaskesta pindadel, oraalne retentsioon ning progresseeruv desorptsioon kinnitavad kloorheksidiini farmakodünaamilist ja püsivat antimikrobiaalset toimet15.

Kloorheksidiini suupindadele kinnitumise tõhusus erineb vastavalt lokaalsele pH-väärtusele. Kui pH osutub aluseliseks, on seonduva kloorheksidiini kogus märkimisväärne ja seega on aine hambakatu eemaldamisel väga tõhus7.

Kloorheksidiini laia spektriga antimikrobiaalne toime nii gram-positiivsetele kui ka gram-negatiivsetele bakteritele (Hennessey TD, 1977) selgus kliinilises uuringus, kus ühel ühekordsel 0,2% kloorheksidiini manustamisel vähenes oraalne floora 90%. Pärast 0,2% kloorheksidiini manustamist püsis sülje antibakteriaalne toime kuni viis tundi (Roberts WR, 1981). Bonesvoll16 näitas, et 0,2% kloorheksidiini suuvee kasutamine 60 sekundi vältel kaks korda päevas üks tund pärast hammaste pesemist pärssis bakteriaalse katu teket.

Corsodyl on ohutusprofiili poolest ja kliinilise kogemuse alusel otsustades üks ohutumaid antiseptilisi tooteid8. Kahe aasta pikkuse kliinilise uuringu käigus selgus, et bakteriaalse katu vähenemine 30?50% võrra 0,2% kloorheksidiini kasutamisel ei olnud seotud oraalse floora mikrobiootilise tasakaalu muutustega6.

"Keemiline hambahari" CORSODYL®on mõeldud hambakatu vältimiseks ja eemaldamiseks ning selle kasutamisel ei ole selliseid piiranguid nagu suuhügieeni mehhaaniliste meetodite (hammaste harjamise) puhul. Kui 0,2% kloorheksidiini kasutatakse hambaarsti juhendamisel suuhügieeniprogrammi raames kas eraldi või koos teiste suuhooldusvahenditega, on selle toime maksimaalselt hea (Figueroa, M, 1990).

Corsodyl avaldab bakteriaalsele katule kauakestvat mõju ning on pikaajalisel kasutamisel ohutu, samuti aitab see säilitada oraalse floora mikrobioloogilist tasakaalu. Kõik need omadused muudavad Corsodyli väärtuslikuks mikroobe hävitavaks aineks, mida saab edukalt kasutada põletikulise periodontaalse haiguse ning teiste suu limaskesta patoloogiliste seisundite vältimises ja ravis.

 

Viited

  1. The Research, Science, and Therapy Committee of The American Academy of Periodontology - Epidemiology of Periodontal Diseases, J Periodontol 1996; 67: 935?945.

     

  2. Loe et al. - Natural History of Periodontal Disease in Man. Rapide, moderate and no loss of attachments in Sri Lanka Laborers 14 to 46 years of age, J Clin Periodontol 1986; 13; 431?445.

     

  3. The Research, Science, and Therapy Committee of The American Academy of Periodontology - Periodontal Disease as a Potential Risk Factor for Systemic Diseases, J Periodontol 1998; 69: 841-850.

     

  4. Fessel-GfK Institut fur Marktforschung - Teeth, Gums, Dentures and Brand Awareness, 1999.

     

  5. The American Academy of Periodontology - Position Paper: Guidelines for Periodontal Therapy, J Periodontol 2001; 72: 1624?1628.

     

  6. Schiott CR - Effect of Clorhexidine on the Microflora of the Oral Cavity, J Periodont Res 8, Suppl.12: 7-10, 1973.

     

  7. Slots J - Selection of Antimicrobial Agents in Periodontal Therapy, J of Periodontol Res 37, 5, p. 389, 2002.

     

  8. Loesche WJ - Chemoterapy of Dental Plaque Infections, Oral Science Revue, 1976.

     

  9. Storhaug, K - Hibitane in oral disease in handicapped patients. J Clin Periodontol 4, 102-107, 1977.

     

  10. Addy, M, Hunter, L - The effects of a 0.2% chlorhexidine gluconate mouthrinse on plaque, tooth staining and candida in aphtous ulcer patients. A double-blind placebo-controlled cross-over study. J Clin Periodontol 14: 267; 1987.

     

  11. Olsen, I - Denture stomatitis. The clinical effects of chlorhexidine and amphotericine B. Acta Odontol Scand 33: 47-52.

     

  12. Budtz-Jorgensen, E. The significance of Candida albicans in denture stomatitis. Scand J of Dental Research, 1974, 82, 151-190.

     

  13. Gjermo P (1974). Chlorhexidine in dental practice. J of Clin Periodont 1, 143-152.

     

  14. Zickert, I, Emilson CG, Krasse, B. Effect of caries preventive measures in children highly infected with the bacterium Streptococcus mutans. Archives of Oral Biology 1982; 27:861-8.

     

  15. Gjermo P, Bonesvoll P, Rölla G. Relationship between plaque inhibiting effect and retention of chlorhexidine in the oral cavity. Arch Oral Biol 1974;19:1031-1034.

     

  16. Bonesvoll P, Gjermo P (1978). A comparison between chlorhexidine and some quaternary ammonium compounds with regard to retention, salivary concentration and plaque inhibiting effect in the human mouth after mouthrinses. Arch of Oral Biol 23, 289-294.

     

Vaata lisaks:

suuvesi igemehaigus
NB! Meie leht kasutab küpsiseid (cookies) veebiliikluse analüüsimiseks ning kasutajakogemuse parandamiseks. Jätkates veebilehe kasutamist, nõustud küpsiste salvestamisega sinu arvutisse.