Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid spetsialistile › Hambaravimaterjalid ja -tehnikad › LaserSmile hammaste valgendamise süsteem

LaserSmile hammaste valgendamise süsteem

 0 häält
19.okt. 2005
Artikkel kajastab kahe sõltumatu katsegrupi uurimusi. Uurimuste eesmärk on määratleda LaserSmile valgendussüsteemi efektiivsust plekiliste ja moondunud värviga hammaste valgendamisel.
Loe ka neid

Sissejuhatus

Hammaste valgendamine on üks populaarsemaid kosmeetilise stomatoloogia protseduure. Ameerika kosmeetilise stomatoloogia akadeemia 2000. a. läbiviidud uurimus näitas, et hammaste valgendamise kordade arv on tõusnud 300 % võrra viimase viie aasta jooksul ning on laminaatide, ortodontia ja komposiitide kasutamise kõrval üks populaarsemaid vabatahtlikke protseduure alla 50 aastaste patsientide hulgas.

Publiku kiirelt kasvavat huvi ärgitab stomatoloogia tööstuse ja hambavalgenduse meetodite areng. Tänu hiljutistele uurimustele lasertehnoloogia vallas, tutvustati hambaarstidele hammaste valgendamist laseri abil. LaserSmile (Biolase Technology Inc, San Clemente, CA) on uudne hammaste valgendamissüsteem, mis kombineerib edumeelset lasertehnoloogiat spetsiaalse fotoaktiveeruva geeliga. LaserSmile, mida algselt tutvustati kui pehmekoe kirurgia seadet, on esimene omalaadne müügivalmis seade, mida kasutatakse ka hammaste valgendusprotseduurideks.

LaserSmile on hambaravikabinetis kasutamiseks loodud efektiivne ja kiire protseduur, millest laseriga valgustatakse vaid loetud minutid. Esialgsed testid ekstraheeritud hammastel on andnud tunnistust, et LaserSmile süsteem valgendab hambaid kiiresti ja efektiivselt. See fakt tekitas huvi uuringuid jätkata in vivo, et määratleda ja võrrelda, kas esialgseid tulemusi on võimalik korrata.

Artikkel kajastab kahe sõltumatu katsegrupi uurimusi. Uurimuste eesmärk on määratleda LaserSmile valgendussüsteemi efektiivsust plekiliste ja moondunud värviga hammaste valgendamisel.

Hammaste valgendamise protseduur

Katsegrupid, mis uurimusi läbi viisid, tegutsesid iseseisvalt üksteisest ja järgisid sama kliinilist protokolli. Kokku osales uurimuses 44 kriteeriumitele vastavat patsienti, 22 subjekti kummaski katsegrupis. Järgnevaid patsiendi osalemise kriteeriumeid kasutati mõlemas uurimisgrupis:

Kaasa arvamise kriteeriumid:
  • Üldine hea tervislik seisund
  • Vähemalt 12 naturaalset hammast, s.h. eespurihambad
  • Terve peridondi seisund
  • Algne hamba toon vähemalt D2 või tumedam Vita värviskaalal
  • Valmisolek vältida parkaineid sisaldavate jookide ja söökide tarbimist 48 tundi pärast protseduuri.

 

 

Märkus: Patsiendid, kes osalesid ja kellel olid suured komposiittäidised nõustusid vahetama olemasolevad kroonid, täidised või laminaadid, et sobitada lõplik tulemuse värv.

Välja arvamise kriteeriumid:
  • Süstemaatiline ravimite kasutamine või kroonilised haigused
  • Tõsine suu patoloogia (näit. ulatuslik hambakaaries, peridondi haigused)
  • Proteesid
  • Igemepõletik
  • Cervical erosion, igemete taandumine, kus on avanenud juure pind.
  • Laiaulatuslik hambakivi
  • Marrastused
  • Raskekujulise tundlikkuse haiguslugu
  • Laminaatidega, kroonidega ja suurte komposiittäidistega hambad
  • Tetratsükliinist või sarnasest ainest tumenenud hambad
  • Rasedus või rinnaga toitmine
  • Osalemine teistes kliinilistes valgendusuurimistes või valgendussüsteemides viimase 6 kuu jooksul.

 

Kliiniline protokoll

Iga patsiendi meditsiinilist lugu vaadeldi enne protseduuri läbiviimist. Suu uuriti, s.h. tehti röntgenülesvõte, ning hinnati väljaarvatud kriteeriumi olemasolu. Hinnangute alusel määratleti patsientide sobivus uuringuteks.

Iga hamba esialgne värv määratleti kasutades VITA Lumin Vacuum-Farbskala (H. Rauter GmbH, Dad Säckingen, Germany) ja tulemus jäädvustati kirjalikult. Skaala mida kasutati oli ?tooni skaala?, 16 mõõtühikuga alustades B1 kui kõige heledamast toonist ja lõpetades C4-ga kui kõige tumedamaga. Toonide järjekord oli skaalal alljärgnev:

B1-1 A3-9
A1-2 D3-10
B2-3 B3-11
D2-4 A3,5-12
A2-5 B4-13
C1-6 C3-14
C2-7 A4-15
D4-8 C4-16

Hambad puhastati vee ja peene pimsskiviga, et eemaldada hambakatt. Hammaste lihvimiseks kasutatav aine ei sisaldanud glütseriini või teisi lisaaineid, mis võiksid mõjutada valgendusprotsessi. Isolatsiooniks kasutati retraktoreid ja vatitampoone (foto 1). Süljeimur asetati suhu, et aidata eemaldada üleliigne sülg ja vesi. Vedel igemekaitse kanti igemetele, kõvastamiseks kasutati standardset valguskõvastavat lampi. Huultele, kaitsmata mukoosile, igemetele ja keele pealmisele osale kanti vaseliin kasutades Q-tip aplikaatorit. Vaseliini kasutati, et hoida ära geeli kontakti pehmete kudedega. Kõikidele kvadrantidele kanti LaserSmile geel (foto 2). Otsikut hoiti geelile lähedal, üks kvadrant korraga, geeli aktiveeriti 15 sekundiliste intervallidega. Kokku töödeldi laseriga 2 kuni 4 minutit kõiki hambaid (heledamad toonid 2 minutit, tumedamad 4 minutit).

Protseduuri lõpus puhastati hambad geelist ja isolatsioonimaterjalist. Lõplik toon tehti kindlaks pärast hammaste kuivatamist marlitampooniga. Marlitampoonid pandi kõikide töödeldud hammaste peale umbes viieks minutiks.

Valgendamise protseduur ja tulemused

Tulemused

27- aastase patsiendi puhul, kelle algne toon oli D3, saavutati 8 tooni heledam tulemus (lõplik tulemus A1) (fotod 3 & 4).

35- aastase patsiendi puhul, kelle algne toon oli A3, saavutati tulemus 9+ tooni, lõplik tulemus üle B1 (fotod 5 & 6). Need juhtumid iseloomustavad tüüpilist selle uurimuse raames tehtud valgenduse tulemust.

Statistiline hinnang

Katsegrupi 1 uuringutes osales 9 naist ja 13 meest, kokku 22 patsienti. Keskmine patsiendi iga oli 47,5 aastat, vastavalt 18 kuni 80 aastase patsiendini. Katsegrupi 2 uuringutes osales 10 naist ja 12 meest, kokku 22 patsienti. Keskmine patsiendi iga oli 42 aastat, vastavalt 18-65 a.

Eraldi paralleelsed statistilised hinnangud koostati mõlema katsegrupi kohta ja tulemused on allpool ära toodud. Kesmine tooni muutus oli arvutatud ja analüüsitud. Protsent hambaid, mis muutusid 8 või rohkem, 9 või rohkem ning 10 või rohkem tooni võrra paremaks, arvestati samuti sisse ja võrreldi.

Keskmine 435 patsiendi hammaste tooni muutus Katsegrupi nr.1 jälgimise tulemusel oli 9,02, standardhälve = 1,19. Keskmine 369 patsiendi hammaste toonimuutuse jälgimise tulemus Katsegrupis nr. 2 oli 8,92, standardhälve = 1,73. Tabel 1 näitab hammaste toonimuutust kombineeritud hammaste puulis. Diagramm, mis näitab hammaste protsenti, mis saavutasid tooni muutuse 8 või rohkem, 9 või rohkem ja 10 või rohkem tooni, on esitletud tabelis 2.

 

Diskussioon

Igas andmekogumis uuriti soo, vanuse ja algse värvitooni potentsiaalset mõju. Värvitoonide ja potentsiaalsete mõjutegurite vahelist seost hinnati, kasutades kombineeritud mudeli regressiooni ja dispersioonianalüüsi. Kõikide mudelite korral vaadeldi ?patsienti? kui täiendavat juhuefekti. Ühe ja sama patsiendi erinevate hammaste valgendamistulemused korreleeriti ning eraldiseisvateks tulemusteks loeti vaid muutused erinevate patsientide hammastel.

Esimeses katsegrupis täheldati olulisi muutusi võrreldes algse värvitooniga (Spearman r = 0,391, p < 0,001). Värvitooni muutus oli ligikaudu 0,55 muutusühikut võrreldes algse värvitooniga (joonis 1). Esimese katsegrupi andmete analüüsis ei leitud seost värvitooni muutuse ja ea/soo vahel (Spearman r = 0,061, p = 0,786). Ka teise katsegrupi tulemused näitasid, et võrreldes algse tooniga olid toimunud märkimisväärsed muutused (Spearman r = 0,306, p < 0,001). Värvitooni muutus oli ligikaudu 0,57 muutusühikut võrreldes algse värvitooniga (joonis 2), mis on väga sarnane esimese katsegrupi tulemustega. Soo ja vanuse korrelatsioon näitas jällegi, et neil ei ole olulist mõju. Jääkvigade analüüs näitas sümmeetrilist jaotumist, mis tõestas, et andmete töötlemiseks oli valitud õige viis.

Diagrammil 3 on näha, et keskmised värvitooni muutmise tulemused esimeses ja teises katsegrupis olid vastavalt 9,02 (standardhälve 1,19) ja 8,92 (standardhälve 1,73). Diagrammil 4 on näha erialakirjanduses esitatud värvitooni muutused hambaravikabineti plasma-kaarlambil1 ja lühikese kaarlahendusega metallist halogeenlambil2 põhinevate valgendussüsteemidega saavutatud tulemused. LaserSmile süsteemi abil saavutati lühema aja jooksul suurem keskmine värvitooni muutus raviajaga 24-36 minutit, millest 2-4 minutit kuulus laserravile, võrreldes 60-minutilise protseduuriga plasma-kaarlambil ja lühikese kaarlahendusega metallist halogeenlambil põhinevate valgendussüsteemidega.

Kokkuvõte

Mõlema katsegrupi tulemused näitavad märkimisväärset valgendusefekti, keskmise toonimuutusega 9.02-st katsegrupis 1 ja 8.92 katsegrupis 2. On tähtis märkida, et algne värvitoon on oluliseim, kõige püsivam toonimuutuse ennustustulemuste tegemiseks kui seda on patsiendi iga või sugu, mis ei mõjuta tulemust.

Kokkuvõttes olid osalejad väga rahul valgendustulemustega ja protseduuri sooritamise lihtsuse ja kiirusega.

Uuringus osales palju patsiente, kellel oli väga tumedaid plekki värviskaalas A4-C4 ja tumedamaid. Tulemused olid hiilgavad, hammaste toon muutus 9+ tooni nende patsientide puhul. Ehkki tetratsükliini ja fluroosi juhtumeid sellesse uuringusse ei kaasatud, on tulevikus eesmärk uurida ja arendada meetodid, et valgendada taolisi suurt väljakutset esitavaid plekke kiiresti ja efektiivselt.

Lõpliku tooni ennustatavus omab hammaste valgendamise protseduuride puhul suurt tähtsust. LaserSmile-iga on lõplik toon rohkem ennustatav kuna protseduuri sooritatakse hambaravikabinetis hambaarsti järelvalve all ja samuti seetõttu, et parkained sisaldavate jookide ja söökide tarbimine on limiteeritud vaid 24-48 tundi. Sellist eelist ei saa rakendada kapede ja teiste koduvalgendamistoodete puhul kuna kasutajal on raske järgida parkaineid sisaldavate jookide-toitude kasutamis-limiteeringut väga pika perioodi jooksul ning samuti professionaalse järelvalve puudumise tõttu. Teiste hammaste valgendustoodetega võrreldes näiteks plasma kaarlambi, metallist lühikaarelise halogeenlambiga, on LaserSmile-i protseduuri aeg palju lühem ning keskmise tooni muutuse tulemus umbes 18 % parem.

Kokkuvõtteks võib möönda, et LaserSmile on efektiivne hammaste valgendamissüsteem ning in vivo uurimuse tulemused kinnitavad eelneva in vitro hinnangu.

Valgendamise sõltuvus erinevatest lampidest

Viited

 

Autoritest:

Dr. Martin Kimmel sai hambakirurgi doktorikraadi Pennsylvania Ülikoolis 1961.a. Dr. Kimmel on laserhambaravi pioneer, alustades kliiniliste laserite uurimistöödega 1992. a. Dr. Kimmel on juhtinud erinevate kliiniliste katsete läbiviimist FDA (Food and Drug Administration) kinnituse saamiseks. Dr. Kimmel läks pensionile 1999 a. pärast 36 aastat erapraksise pidamist NewYork City-s. Hetkel on ta õppejõud St. Barnabas Hospitalis New Yorkis. Tema õppekavad ja uurimistööd on seotud lasertehnoloogiate kasutamisega parandamaks patsientide ravikvaliteeti. Dr. Arnold Valdez sai hambaravi kraadi California Ülikoolis, San Franciscos, Hambaravi koolist 1982.a. Samuti sai ta MBA kraadi California Riiklikus Polütehnilises Ülikoolis Pomonas ja Juris Doctorate kraadi Pacific West Õiguskolled?is. Dr. Valdezil on samuti magister ja teadur Üldstomatoloogia akadeemias ning diplomaadi staatuses Mikrohambaravi Maailmakongressis (World Congress of Microdentistry). Ka on ta täidesaatev juhatuse liige Maailma Klliniliste Laserite Instituudis (World Clinical Laser Institute). Samuti on ta kohtuarst ja omab diplomaadi staatust Ameerika Kohtumeditsiini juhatuses ja Ameerika kohtumeditsiini kolled?is.
Dr. Dara Rosenberg on New York-i St. Barnabasi Haigla stomatoloogia osakonna direktor. Samuti on ta Columbia Ülikooli Hamba- ja suukirurgia teaduskonnas. Dr. Rosenberg on Ameerika hambaarstide kolled?i teadur ja täidesaatev juhatuse liige Maailma Klliniliste Laserite Instituudis. Ta on oma karjääri pühendanud haigla- ja rahvatervise stomatoloogiale. Sandra M. Perez Ledesma töötab Dr. Arnold Valdezi praksises Claremontis, Kalifornia. Ta on töötanud hambaarsti assistendina 1984. a. ja lõpetab B.S. kraadi bioloogias Azusa Pacific Ülikoolis.

 

Märksõnapilv