Jäävhammaste lõikumise järjekorra võimalik seos hambumusanomaaliatega

Raul Varul
2. nov 2001


Tartus läbi viidud uurimuses püüti kindlaks teha laste hambumusanomaaliate esinemise sagedus ning leida nende võimalikke seoseid lõikumisjärjekorraga.

Sissejuhatus

Kirjanduses on normaalse oklusiooni mõiste subjektiivne ja ähmane. Hambumusanomaaliate esinemissageduste kohta on esitatud väga varieeruvaid andmeid. Erinevate uurimustööde tulemusi on raske võrrelda, sest Angle definitsiooni normaalsest oklusioonist peetakse väga harvaks ning paljud uurijad on defineerinud ise eristamaks normaalset ja anomaalset oklusiooni. Jäävhammaste lõikumiste järjekorra ja aegade suhtes on kirjandusallikad väga üksmeelsed. Jäävintsisiivide lõikumisajad on keskmiselt 6–8 a ja jäävmolaaride lõikumisajad 6–7 a, harva on märgitud võimalikku varasemat lõikumist, st. jäävhambad hakkavad lõikuma siis kui laps saab kooliealiseks. Üksikud autorid on märkinud ajaliselt varasemat jäävhammaste lõikumist (6,8,9). Esimeseks lõikuvaks jäävhambaks nimetatakse esimest molaari (1,4,5,7), mõned autorid peavad võimalikuks ka sama-aegset või varasemat tsentraalsete intsisiivide lõikumist (2,3).

Töö eesmärk

Kindlaks teha tsentraalsete intsisiivide ja esimeste molaaride lõikumisajad ning määrata nendevaheline lõikumise järjekord. Teha kindlaks hambumusanomaaliate esinemise sagedus ja leida võimalikke seoseid erinevate lõikumisjärjekordade ning hambumusanomaaliate vahel.

Uuritav materjal, uurimismeetodid

Selle uurimustöö andmed on saadud 101 lasteaialapse läbivaatusel ja 704 arhiivis oleva ankeedi töötlemisel. Kokku oli andmeid 805 lapselt, kelledest poisse oli 392 (48,7 %) ja tüdrukuid 413 (51,3 %). Laste vanus oli 3 kuni 7 a. Uuringud teostati loomuliku valgusega. Tehti kindlaks lõikunud jäävhambad ning hambumuse vorm. Piimahammaskonnas määrati hambumus teiste ajutiste molaaride distaalsete pindade vahekorra järgi ja vahelduvas hammaskonnas Angle’i klassifikatsiooni järgi. Ajutises hammaskonnas loeti ortognaatseks teiste ajutiste molaaride mesiaalne aste ning vertikaalne tasapind koos fronthammaste omavahelise kontaktiga, Angle II tüüpi hambumuseks loeti teiste ajutiste molaaride distaalne aste ja vertikaalne tasapind sagitaalse lahiga, Angle III tüüpi hambumus registreeriti juhtudel, kui mesiaalne aste oli suurem ühe köbru laiuse võrra. Sügav hambumus registreeriti siis, kui kattumissügavus oli üle 2/3 krooni pikkusest.

Andmete statistilisel töötlusel kasutati korrelatsioonanalüüsi, kus vaadeldi Spearmani seosetugevusnäitajat.

Tulemused

Kokku oli läbivaatuse hetkel 16,5 %-l uuritutest lõikunud ainult kas esimene jäävmolaar või tsentraalne intsisiiv. Mõlemit tüüpi hambad olid lõikunud 35,9%-l. Esimese jäävhambana oli lõikunud tsentraalne intsisiiv 9,3%-l uuritutest ja esimene molaar 7,2%-l uuritutest. Käesolevast uurimustööst nähtub, et 4 aastastel oli lõikunud vähemalt üks jäävhammas keskmiselt 3,1% ja 5 aastastel 37,8%-l (vt. Tabel 1). Ortognaatne hambumus esines 75,9% ja hambumusanomaaliaid 24,1% uuritavatel. Sugudevahelises võrdluses esines poistel hambumusanomaaliaid sagedamini kui tüdrukutel (poistel 26,0% ja tüdrukutel 22,3%).

Tabel 1: Lapsed, kellel on lõikunud vähemalt üks jäävhammas

Vanus aastates Poisid Tüdrukud Kokku
3 0% (0) 0% (0) 0% (0)
4 3,5% (3) 2,6% (2) 3,1% (5)
5 35,1% (39) 40,5% (49) 37,8% (88)
6 93,9% (124) 95,1% (136) 94,5% (260)
7 100% (35) 100% (34) 100% (69)
Märkus: sulgudes on toodud vaatluse all olnud laste arv

Hambumusanomaaliate omavahelises võrdluses esines prognaatset hambumust 46,9%, järgnes sügavhambumus 27,8% ja lahihambumus 8,7%. Kokkuvõttes esines juhtudel kui oli lõikunud ainult 1-ne hammas 8,8% hambumusanomaaliatest ja juhtudel kui oli lõikunud 6-s hammas 7,7% hambumusanomaaliatest (vt. Tabel 2).

Tabel 2 Jäävhammaste lõikumine ortognaatse ja anormaalse hambumuse korral

Hammas Normaalne
hambumus
Hambumus-
anomaaliad
1 9,5% (58) 8,8% (17)
6 7,0% (43) 7,7% (15)
1 & 6 35,5% (217) 37,1% (72)
- 48,0% (293) 46,4% (90)
Kokku 100% (611) 100% (194)

Arutelu ja järeldused

805-st uuritud lapsest esineb hambumusanomaaliaid 194 juhul s.o. 24,1%-l, selle hulgast prognaatset hambumust 46,9%, sügavhambumus 27,8%, lahihambumus 8,7%. Tulemustest selgub, et uuritavas grupis on jäävhammaste lõikumise ajad varasemad keskmistest kirjanduses märgitud lõikumisaegadest. Kirjanduses on enamasti andmed 6 jäävhamba varasemat lõikumisest (1,4,5,8), antud töö tulemustest nähtub, et nii uuritute grupis, kellel on lõikunud ainult ühte tüüpi jäävhammas, lõikub sagedamini esimese jäävhambana tsentraalne intsisiiv ja seejärel esimene molaar. Jäävhammaste lõikumise järjekorra ja hambumuse vormi vaheline seosetugevusnäitaja on nõrk, s.t. ei ole märgatavat seost esimese jäävmolaari ja tsentraalse intsisiivi erinevate lõikumisaegade ja hambumuse vormi vahel.

Jäävhammaste oodatust varem lõikumine ning lõikumise järjekorra suurem varieerumine tingib profülaktilise jälgimise ja ravi vajaduse juba eelkoolieas. Tavapärasest varem lõikuvad jäävhambad loovad eelduse jäävhammaskonna hambumusanomaaliate varasemaks väljakujunemiseks. Oluline on teavitada nii lastevanemaid kui ka lasteaedade kasvatajaid nn. “koolihammaste” varasema lõikumise suuremast tõenäosest. Varajane profülaktika vähendab võimalusi jäävhammaste kahjustumiseks peale nende lõikumist.


Kasutatud kirjandus:
E. L. DuBrul, “Sicher’s Oral anatomy”, The C.V.Mosby Company 1980, lk. 289
S.B. Finn,”Clinical pedodontics”, W.B.Saunders Co, 1973, lk.321
D.J. Forrester, “Pediatric Dental Medicine”, Philadelphia, 1981, lk.67
H.P. Hitchock, “Orthodontics for Undergraduates”, Philadelphia, 1974, lk.142-143
L. Moss-Salentijn, M.Klyvert, “Dental and Oral tissues”, Philadelphia, 1980, lk. 161
S. Myllärniemi, “Malocclusion in Finnish rural children”, Helsinki, 1970, lk. 19
W.R. Proffit, “Contemporary orthodontics”, St. Louis 1993, lk. 64
A. Richardson, “Interceptive orthodontics” 4ed, London 1999, lk. 7-8
B. Thilander, Olli Rönning, “Introduction to Orthodontics”, Gothia, 1995, lk. 47


Artikkel avaldatud ajakirjas Hammas