Hambaarst.ee › Artiklid › Üldmeditsiinilised artiklid › Eesti tervishoiust ja selle sõlmprobleemidest

Eesti tervishoiust ja selle sõlmprobleemidest

 0 häält
10.juuni 2003
Eriarstiabi korralduse aluste muutmise eesmärgiks on luua mehhanism tervishoiuteenuste mahu reguleerimiseks ja võrdlevaks hindamiseks. Esmajärjekorras tuleb määratleda eriarstiabi põhiteenused.
Ajakirjast HIPPOKRATES, oktoober 1999(10)
See artikkel on saadaval ka PDF-formaadis:
Eesti_tervishoiust.pdf (64 KB)

PRAEGUNE OLUKORD JA PEAMISED PROBLEEMID

Prioriteetseks tervishoiuvald konnaks on esimese etapi arstiabi. Jätkub üleminek perearstindusele. Seisuga 08. 07. 1999 töötas perearsti ametikohal 257 arsti, neist197 omab kategooriat, lisaks õpib üle 200 arsti perearstiks ümberõppe programmi või residentuuri kaudu. Reformi kohaselt on 2004. aastaks riigis vajalik moodustada 807 perearstipraksist, milleks vajatakse 840...850 perearsti. Mõnevõrra aeglasem on perearstindusele üleminek olnud Tallinnas. Seoses esimese etapi arstiabi süsteemi korrastamisega on riikliku ravikindlustuse eelarves selleks ettenähtud vahendite osakaal vähenemas.

1. jaanuari 1999. a seisuga oli Eestis 78 haiglat 10 509 kasutusel oleva voodikohaga, mis on 727 voodikohta 100 000 elaniku kohta. Seisuga 08. 07. 1999 oli arstide registri andmetel riigis 4936 tegutsevat arsti ja 827 tegutsevat hambaarsti. Ligikaudu 1200 arsti on pensioniealised. Seoses ravimeetodite täiustumisega ja tehnoloogia uuenemisega on haiglaarstiabi intensiivistunud. Haiglaarstiabi intensiivsuse säilimine võimaldab lähiaastatel vähendada 1200...1300 võrra haiglate aktiivravi voodikohtade arvu ning osa väikehaiglaid ümber profileerida pikaravihaiglateks, mille järele on suur vajadus. Iseloomulik on tervishoiu jätkuv detsentraliseerimine. Erasektori osakaal on eriti märgatav stomatoloogias ja esimese etapi arstiabis (enamik perearste töötab füüsilisest isikust ettevõtjatena). Arstivastuvõttude alusel oli 1998. aastal eraarstide osaks 32,9% ambulatoorsest arstiabist ja 57,2% hambaravist. Tervishoiukulutuste osatähtsus SKPson viimastel aastatel püsinud 6% piires (vt tabel).

Arvestades sündimuse ning maksumaksjate arvu vähenemist ja elanike vananemist, suurenevad probleemid tervishoidu laekuva raha ja kasvavate vajaduste vahel, mis tingib kogu süsteemi efektiivsemaks muutmise. Samas ületavad ravikindlustuse ning ravikindlustusega hõlmamata isikute vältimatu abi kulutused sageli eelarvetes kavandatu. Nii ületasid 1997. a tegelikud kulutused kompenseeritavatele ravimitele19,9% e 42,3 mln krooni ja hüvitised 3,6%e 19,3 mln krooni võrra eelarve. Tervishoiureformi toetamiseks viiakse alates 1996. aastast ellu Eesti Tervishoiuprojekti, mille üldmaksumus on 36 mln USD, sellest 18 mln Maailmapanga laen,13,5 mln USD riigieelarvest ning 4,5 mln USD doonorriikidest. 30. juuni 1998. aseisuga oli Eesti Tervishoiuprojektist tehtud väljamakseid 19,9 miljoni USD eest.

Eesti Tervishoiuprojekt finantseerib tervishoiureformi eesmärkide saavutamiseks vajalikke arendustegevusi ning koosneb järgmistest alakomponentidest:

  • tervishoiupoliitika ja majanduslikanalüüs;
  • tervishoiuasutuste funktsionaalneplaneerimine;
  • haigla juhtimise arendamine;
  • meditsiinitehnika programm;
  • tervishoiu kvaliteedi kontroll, litsentseerimine ja akrediteerimine;
  • tervisekaitsesüsteemi ja esimese etapi arstiabi arendamine;
  • terviseedendus;
  • TÜ Tervishoiu instituudi ning polikliiniku ja perearstiteaduse õppetooli arendamine;
  • Rahvatervise Koolituskeskuse arendamine;
  • TÜ Biomeedikumi projekteerimine, ehitamine ja sisustamine;
  • ravikindlustussüsteemi arendamine.

Rahva tervise näitajad. Viimastelaastatel on keskmine eluiga mõnevõrra kasvanud (1994. a . 66,9; 1997. a . 70,4 aastat) ning saavutanud 80ndate aastate lõpu taseme, naiste puhul isegi ületanud selle. Oluliselt on seda mõjutanud imiku suremuse vähenemine. 1994. a suri 1000 elussündinu kohta 14,5, 1997. a 9,3 alla 1 aastast last. Probleem on meeste elueas, mis on ca 10 aastat madalam arenenud riikide omast (naiste puhul vaid ca 3 aastat). Eelkõige on selle põhjuseks kõrge välispõhjustest (õnnetusjuhtumid, mürgistused, traumad) tingitud suremus noores eas, aga ka varane suremus südameveresoonkonna haigustesse.

Terviseedenduse struktuuri välja arendamise vajaduse tingis elanikkonna kõrge haigestumuse tase ja kõrge suremus mittenakkuslikesse haigustesse, millest 50% võivad olla tingitud elanike tervisekäitumisest (liikumisharjumused, suitsetamine, toitumine). Praegu töötavad terviseedenduslike projektide raames kõigis maavalitsustes terviseedenduse spetsialistid. Riikliku terviseedendusstruktuuri eesmärgiks on terviseedenduse prioriteetsete arengusuundade väljatöötamine riiklikul ja maakondade tasandil, nende programmide elluviimine, koordineerimine ja hindamine; terviseedendusliku koostöövõrgustiku loomine ja intersektoriaalse koostööarendamine; vastavasisulise teabe kättesaadavuse tagamine elanikkonnale ning tervisekäitumise ja tervise edenduse alase koolituse korraldamine. Alates 1995. aeraldatakse ravikindlustuse eelarvest vahendeid terviseedendusprojektideks ja haiguste ennetuslikuks tegevuseks (1997. a 73,8 mln, 1999. a eelarves 74 mln krooni). Maailmapanga missiooni soovituse kohaselt peaks raha eraldamine ravikindlustuse eelarvest olema protsentuaalselt fikseeritud seadusandluses. Lisaks sellele on käesolevaks ajaks valitsuse poolt kinnitatud aktuaalsete terviseprobleemide kompleksseks lahendamiseks 5 rahvatervisealast riiklikku programmi, millele on 1999. a eraldatud riigieelarvest 32,7 mln krooni.

Tervisekaitse valdkonnas puudub käesoleval ajal institutsioon rahvatervise seaduse §3 punktides 2 ja 3 sätestatud tervisekaitse põhiülesannete täitmiseks (elukeskkonna uurimisele ja parandamisele suunatud tegevus), Euroopa Harta keskkonna ja tervise kaitseks avaliku poliitika põhimõtete täielikuks rakendamiseks ning Amsterdami lepingust tuleneva riikliku tegevuse koordineerimiseks. Seda lünka täidaks kavandatav keskkonnaterviseteenistus.

EESMÄRGID

Tervisesektoris toimuva reformi põhieesmärgiks on elanikkonna tervise parendamine. Peamine tegevussuund on üleminek haigusi ravivalt tegevuselt tervist väärtustavale, edendavale ja kaitsvale ning haigusi ennetavale tegevusele. See tähendab - olemasolevate ressurssidega rahvavõimalikult hea tervise saavutamine. Lisaks iga Eestimaa elaniku põhiseaduslikule õigusele -  tervisekaitsele - on vaja tagada praeguses intensiivses seadusloomes ka tervishoidlik alus. Üheski eluvaldkonnas ei tohi loodavad õigusaktid oma normatiivse regulatsiooniga ohustada ega kahjustada inimese tervist.

VAHENDID JA MEETMED PÜSTITATUD EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEKS

Terviseedendamise valdkonnas jätkub töötervisele ohutu elukeskkonna loomiseks, tervisehäirete ja haiguste ennetamisele, nakkushaiguste leviku tõkestamiseks ning tervise edendamisele suunatud riiklike programmide raames. Tervisekaitse valdkonnas on esmatähtis luua selline institutsioon, mis oleks võimeline vajalikul teaduslikul ja metoodilisel tasemel juhendama kogu riigi tegevust inimese tervise kaitsel ja mis areneks 2002. aastaks välja keskkonnatervise teenistuseks, hõlmates ka praegust Tervisekaitseinspektsiooni. Selle realiseerimiseks peavad suurenema 2003. aastaks riigieelarvest eraldatavad vahendid 28 mln krooni aastas, mida kasutatakse laborite tehnilise taseme tõstmiseks, samuti tervisekaitse ja terviseedendusega tegelevate spetsialistide koolitamiseks ja ümberkoolitamiseks. Tervisekaitse alal on eelolevatel aastatel peamiseksülesandeks koostatava Eesti Keskkonnatervise Tegevusplaani (NEHAP) elluviimine.

Tervishoiusüsteemi arengusuundade peamised rõhuasetused on järgmised:

  • Tervishoiukulutuste katmise allikate vahekorra määratlemine riigieelarve, kohalike eelarvete, ravikindlustuse eelarve ja patsientide poolt makstava osa vahel. Riigieelarvest rahastatakse haiglaeelset erakorralist arstiabi (kiirabi), meditsiinilise julgeolekuvaru ülalpidamist, ravikindlustusega hõlmamata isikute vältimatut abi, kohtupsühhiaatrilist sundravi ja ekspertiisi ning kohtumeditsiinilise ekspertiisi kulusid.
  • Ravikindlustusvahendite efektiivsem kasutamine ja elanikkonnale osutatavate terviseteenuste kvaliteedi parandamine.
  • Esimese etapi arstiabis on peamiseks ülesandeks perearstindusele ülemineku jätkamine eesmärgiga luua efektiivselt toimiv, inimestele elukohajärgselt kättesaadav, järjepidevust tagav, koolitatud ja täisvarustust omavatel perearstidel põhinev, ühtselt korraldatud ja kogu Eestit hõlmav esimese etapi arstiabi andev süsteem. See tähendab esimese etapi arstiabi kvaliteedi tõstmist ja selle orienteerimist perele ja tervise hoidmisele. Ühtlasi ka järjepidevuse tagamist nii ravis kui ennetuses ja tulevikus esimese etapi arstiabi kättesaadavuse tagamist 24 tunni ulatuses.
  • Eriarstiabi korralduse aluste muutmine.

Eriarstiabi korralduse aluste muutmise eesmärgiks on luua mehhanism tervishoiuteenuste mahu reguleerimiseks ja võrdlevaks hindamiseks. Esmajärjekorras tuleb määratleda eriarstiabi põhiteenused. Viimased on üheks lähtealuseks eriarstiabikorralduse standardite väljatöötamisel ja kehtestamisel, mis nähakse ette uue tervishoiukorralduse seaduse eelnõu sätetes.

Märksõnapilv