Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid patsiendile › Ortodontia › Ortodontilisest ravist

Ortodontilisest ravist

 0 häält
dr Rita Nõmmela
02.nov 2001
Mida teha ja mida mitte teha, kui kahtlustate oma lapsel ortodontilise ravi vajadust ning soovite konsulteerida ortodondiga.

Paljud lapsevanemad soovivad saata oma lapse ortodondi vastuvõtule TÜ Kliinikumi Stomatoloogiakliinikusse, kuid järjekorrad on pikad. Ühelt poolt on see hea näitaja, et meie ühiskonna areng on jõudnud sinna, et heale hambumusele pööratakse palju tähelepanu. Lapsevanemad on hoolsad ja soovivad, et nende lapsed oleksid täiuslikud. Tegelikult soovime me seda kõik. Üks eluline näide: kord tuli meil võtta vastu ühel päeval 27 esmakordset ortodondi juurde soovijat ja selgus, et tegelikku ravi nendest vajas ainult 4 last.

Tegelikkus

Lastestomatoloogia osakonnas on vaid 1,7 ortodondi ametikohta, kusjuures teenindatakse lapsi mitte ainult Tartu linnast, vaid kogu Lõuna-Eestist. Loomulikult on seda vähe, kuid diplomeeritud spetsialiste on hetkel vähe. Olukord hakkab paranema, kui residentuuri lõpetavad värsked ortodondid.

Haigekassa tasub alla 19-aastaste laste hammaste ravi kui ka ortodontilise ravi eest. Ortodontilise ravi puhul tasub haigekassa siiski ainult raskemate diagnoosidega laste ravi eest:

  • huule-suulaelõhed
  • prognaatne hambumus – eeshambad ei ulatu eest-taha suunas kokku (vahe on kuni 1 cm)
  • progeenne hambumus – alumised eeshambad paiknevad eespool ülemisi, silmnähtavalt esiletungiv alalõug
  • vertikaalsuunas puutuvad kokku ainult tagumised purihambad
  • lapsel puudub mõne esihamba alge või on esihammas lõualuus peetunud

Kelle hambumust ravitakse

Lapsevanemad pole spetsialistid ja pole suutelised määrama väärhambumuse vormi, kuid seda oskab teha lapse hambaid raviv arst. Seepärast ortodondi konsultatsioonile registreerida soovijal peab olema ette näidata saatekiri, millele on märgitud hambumusanomaalia vorm.

Kuid mida peavad tegema need õnnelikud lapsevanemad, kelle lastel on hambumus korras, kuid on näha väiksemad ebaregulaarsused. Selliste laste vanematel tuleb tasuda nii suust eemaldatava aparaadi kui ka hammaste külge kinnitatud aparaadi hind. Suust eemaldatavad aparaadid sobivad lastele vahelduva hammaskonna perioodil – vanuses 6–10 eluaastat. Breketid sobivad enamasti siis, kui lapsel on suus juba kõik jäävhambad. See on muidugi lihtsustatud skeem ja absoluutselt kõikide anomaaliate korral see ei kehti.

Ärge solvake ortodonti

Kui lapsele on hea esteetilise tulemuse saavutamiseks ostetud breketid, kuid lapsevanem ei suuda tagada (kontrollida) seda, et laps ka hambaid peseks. Üks kurvematest piltidest on see, kui ümber breketite on tumedad viirud või piimjad laigud ja samal ajal on tegemist teismelisega, kellel on väga kõrged nõudmised oma naeratusele! Ortodont tunneb end siis tõelise prügikastikollina. Loodetavasti on tulevikus sellistel juhtudel ortodondil juriidiline õigus ravi katkestada.

Kuidas käib hammaste "õige armastamine"?

Veenduge, et teie laps on ikka käinud kaks korda aastas hammaste kontrollis.

Oleme juurutanud "hambapasside" korda. Hambapass on lapse/vanema käes, mis suurendab tema vastutust oma lapse hammaste tervise eest.

Lapse lõualuud kasvavad ja arenevad õigesti, kui laps hingab nina, mitte suu kaudu. Ninahingamine on palju tähtsam kui mõnel juhul ortodontiline raviaparaat. Lapsevanem näeb oma last iga päev ning kui on kahtlus, et laps ei saa nina kaudu hingata, tuleb koheselt pöörduda nina-kõrva-kurguarsti poole (vajalik perearsti saatekiri). Kui laps hingab suu kaudu ainult harjumusest, siis tuleb teha kõik, et seda harjumust ümber kujundada – tuletage lapsele tihti meelde, et suu peab suletud olema, mõelge välja naljakaid harjutusi selleks, et suu kinni püsiks jne.

Jälgige, et lapsel poleks mõnda kahjulikku harjumust nt imeda pöialt, mänguasju. Sellistest harjumustest on raske lahti saada, mistõttu tasub küsida nõu lastepsühholoogi või perearsti käest.

Ühine otsus

Lapsevanem peaks esmalt läbi mõtlema kuivõrd distsiplineeritud või rahutu tema laps on, kas ta on valmis suust eemaldatavate raviaparaatide kandmisega seotud raskusi-ebameeldivusi ületama. Lisaks peab laps teadvustama, et breketravile järgneb tavaliselt kinnitusperiood suust eemaldatava raviaparaadiga, viimase mittekandmise korral ei ole ravitulemus püsiv (tekib retsidiiv) ja makstud raha on asjatult kulutatud. Ortodontiline ravi (kestvus teatud juhtudel paar aastat) on tihti perekonna ühine ravi st kui aparaadid on ebamugavad, siis vanemad peavad last julgustama ja motiveerima neid kandma. Kui sellist perekonna toetust pole ette näha, ei saa loota ka tulemustele. Seega peab lapsevanem koos lapsega otsustama, kas nad on valmis läbi tegema ortodontilise ravi.