Ülalõua esihammaste lahastamine vältimaks juurtekahjustusi - 2.osa

Mohamed Ali Bassiouny, BDS, DMD, MSc, PhD
17. apr 2003


Ülevaade ravistaadiumites. Käesolevas artiklis välja pakutud konstruktsioon pakub kindlat, funktsionaalset, kestvat ning esteetiliselt sobivat lahendust (lahastamist) ebameeldiva kliinilise probleemi puhul...

Loe 1.osa
-------------

Esimene kliiniline staadium

Teostati kogu suuõõne profülaktika: eemaldati hambakivi ja muud ladestused kõikidelt suhulõikunud hammastelt. Breketid ja traat blokeeriti pehme vahaga, et saaks võtta esmased jäljendid. Jäljenditest valati välja mudelid, need paigutati artikulaatorisse ja kujundati lahase karkass. Järgmise visiidil hambad tuimestati. Ette olid valmistatud juhtivad tasapinnad - aproksimaalsed ja lingvaalsed. (Joonis 4a). Kasutades silindrikujulist teemantpuuri tehti madalad vertikaalsed rennid, mis olid omavahel ning hammaste telgjoonte suhtes paralleelsed, ülalõua kõikide esihammaste proksimaalsetele pindade lingvaalsemas osas. Rennide fatsiaalsed ja lingvaalsed seinad olid 5–10 kraadiselt divergeeruvad, et tagada metallist valatud lahase vaba kohale asetamist. Rennide kõrgus, fastsio-lingvaalne laius ning mesiodistaalne sügavus olid sarnased (vastavalt 3, 2 ja 2 mm). Intsisiivide ja kaniinide pind, mis pidi olema lahasega kaetud, oli 6mm kõrge.

Tsingulumi põhi prepareeriti emailis kolmnurkse ristiläbilõikega nii, et kolmnurga tipp oli suunatud hamba telje poole. Vagude põhjad jäid igemeservast intsisaalsemale. Polüvinüül-siloksaaniga võeti uus jäljend, registreeriti oklusioon ja taastati ajutiselt proksimaalsed pinnad.

Laboratoorne staadium

Üla - ja alalõua hambakaarte jäljendite järgi valmistati kipsmudelid ja asetati artikulaatorisse. Vahast tehti lahase modelleering. Kasutades vaha väljapõletamistehnikat, valmistati metallist modelleering. Seejärel eemaldati valukanalid, modelleeringut töödeldi liivapritsiga ja poleeriti ning prooviti mudelile. Lahase paksus oli 0.7 mm, oklusaalsed ja gingivaalsed servad teravad. Valmistatud lahas asetati ultrasonic puhastajasse, loputati ja kuivatati.

Lõplik kliiniline staadium Enne metallist lahase proovimist, puhastati hambad pimsskivipulbriga, pesti ja kuivatati. Pärast väikest korrigeerimist asetati lahas oma kohale ja korrastati oklusioon. Seejärel lahas eemaldati, pesti ning kuivatati, hambapoolsele pinnale kanti praimer ja adhesiiv. Patsiendi hambad söövitati (Joonis 4b), seejärel kasutati adhesiivi, mis hiljem polümeriseeriti. Säilitades kuiva keskkonda, asetati söövitatud pindadele (eriti just retentsioonvagudesse) ja lahase hambapoolsele pinnale komposiittsement. Lahas paigutati oma kohale surve all, liigne tsement eemaldati (Joonis 5a) ning korrastati oklusioon (Joonis 6a ). Seejärel tsement polümeriseeriti.

Patsiendil soovitati minna tagasi oma ortodondi juurde, et eemaldada kaaretraat ja breketid (Joonis 7a).

Esimesel kontrollvisiidil maskeeriti emaili hüpokaltsifikatsioon ja hüpoplastsilised täpikesed esteetika täielikuks parandamiseks. Patsiendile selgitati ja õpetati suuõõne õiget hügieeni.

Järgnevad kontrollstaadiumid

Järgneva 14 aasta jooksul kontrolliti pidevalt (6 kuuliste intervallidega) lahase funktsiooni. Arvesse võeti järgnevaid kriteeriume:

  1. lahase ning lahastatud hammaste püsivus;
  2. lahase kinnituse seisukord;
  3. igemete seisund;
  4. juurte ning toetava luu seisund;

Kaheksa aastat pärast lahase tsementeerimist, kukkus patsient Shveitsi Alpides suusatades 28 m kõrguselt kaljult, mille tulemusena murdis oma parema käe randme. Patsiendi sõnul olid esmaabiarstid üllatunud, kui nägid, et lahas ja fikseeritud hambad polnud kannatada saanud. Patsient pöördus Ameerikas tagasi oma arsti juurde esihamba murdunud killu taastamiseks. Kliinilise ja röntgenoloogilise uuringu käigus ei leitud midagi ebasoodsat. 14 aasta vältel säilitas lahas oma terviklikkuse (Joonis 5b). Õnnetusjuhtumi käigus saadud löök ei jätnud mingeid jälgi hambumusele. Patsient naudib oma loomulike hammaste funktsiooni ja esteetikat. Hambad on siiani seotud lahasega ning asuvad õiges oklusioonis (Joonis 6b). Kuna kõik hambad on säilinud, pole patsiendil probleeme ka enesehinnanguga (Joonis 7b). Röntgenoloogilise uuringu käigus leitud muutused olid 14 aasta vältel minimaalsed: ilmnes ülalõua intsisiivide juurte resorptsioon ja tsentraalsete intsisiivide apikaalses piirkonnas suurenenud radilolustsentsus. (Joonised 8a ja 8b). Kuue esihamba liikuvust ei leitud. Igemete seisund ning igemetaskute sügavused olid sondeerimisel normi piires.

Arutlus

Nooruki ülalõua intsisiividel oli ulatuslik juurepikkuste lühenemine, samuti oli puudulik alveolaarluuline toetus. Hambad olid kergesti mõjutatavad paljude jõudude poolt, mistõttu esines (sagitaalne) lahihambumus ja intsisiividel oli inetu väliskuju. Ortodontilise ravi lõppedes, kui kaaretraadid eemaldati, olid need hambad vastuvõtlikud teistele jõududele, mis viis nende ettenihkumisele. Väljapakutud raviplaan, mis sisaldas intsisiivide eemaldamist ja nende asendamist eemaldatava proteesiga, oli patsiendi vanuse ja psühholoogilise mõju tõttu vastuvõetamatu. Samuti polnud selles staadiumis võimalik veel rakendada fikseeritud partsiaalproteesi paljude faktorite tõttu. Oli vaja konstrueerida vastav lahas, et fikseerida hambad nende õiges asendis. Kahjustunud juurtele sobiva lahase valimisel võeti arvesse järgmised kriteeriumid:

  1. lahase tugevus ning valmistamise, puhastamise ja hooldamise kergus;
  2. lahastatud hammaste retentsioon ning stabiilsus;
  3. esteetika;
  4. hammaste minimaalne preparatsioon;
  5. pikaealisus;
  6. tasuvus;

Võttes ülalnimetatuid kriteeriume arvesse, osutus teiste seast eelistatumaks jäik lahas, mis vajas vähe hammaste prepareerimist (sobiv noortele, suure pulbiruumiga hammastele). Samuti oli adhesiivsel teel (komposiidiga) kinnitatud lahast kerge hooldada.

Metallist valatud ja vaiktsemendiga seotud lahast oli kirjeldatud ka varem (1982 aastal Livaditis ja Thompson), kuid selle puudulik retentsioon põhjustas arstide hulgas skeptitsismi. Antud juhul õnnestus modifitseerimise teel retentsiooni suurendada. Säilitav preparatsioon kasutas paralleelseid vertikaalseid interproksimaalseid renne ning tsingulumi vagusid stabiilsuse jaoks. Need modifikatsioonid ja uuemate adhesiivide ning tsemendi kasutamine tagas lahase pikaealisuse.

Antud konstruktsiooni eelised:

  1. Minimaalne preparatsioon säilitas mittetäielikult arenenud kaniinide struktuuri
  2. Õhukene (kuid siiski tugev) konstruktsioon jäi minimaalselt oklusiooni segama.
  3. Metalli jäikus ja kulumiskindlus, mis tagas lahase kulumiskindluse ning hammaste stabiilsuse pika aja jooksul.
  4. Nüüdisaegse adhsiivse tehnika ning vaiktsemendi kasutamine lisas lahasele retentsiooni ja pikaealisust juurde.
  5. Lahas, mis säilitas 14 aasta jooksul tugevasti kahjustunud juurtega hambaid, andis aja, mille möödudes sai mõtlema hakata fikseeritud proteesidele või implantaatidele.

Antud konstruktsiooni puudused:

  1. hammaste hallikas metalne värvus, mis võib tekkida õhukeste poolläbipaistvate hammaste korral. Opaakse vaiktsemendi kasutamine peaks selle probleemi lahendama.
  2. lahase metalne värvus, mis võib nähtavale tulla diasteemide puhul. Sellel juhul on soovitav diasteemid enne lahase konstrueerimist sulgeda komposiidi abil.

Kumbki nendest probleemidest ei esinenud käesolevas juhtumis.

Järeldused

Käesolevas artiklis välja pakutud konstruktsioon pakub kindlat, funktsionaalset, kestvat ning esteetiliselt sobivat lahendust ebameeldiva kliinilise probleemi puhul. Lahase kasutamine aitas vältida ka tõsiste probleemide teket noore patsiendi füüsilises, psühholoogilises ning sotsiaalses arenengus.

----------
Tõlge: Natalja Ostrokonskaja, Triin Ailt