Ülalõua esihammaste lahastamine vältimaks juurtekahjustusi - 1.osa

Mohamed Ali Bassiouny, BDS, DMD, MSc, PhD
17. apr 2003


Ülalõua esihammaste lahastamine vältimaks juurtekahjustusi: 14-aasta pikkune ülevaade kliinilisest juhust

Tõlkijad: Natalja Ostrokonskaja, Triin Ailt
---------------------

Sissejuhatus

11-aastasele patsiendile asetati ülalõua tsentraalsete ja lateraalsete intsisiivide fikseerimiseks metallist valatud ja komposiitsemendiga seotud lahas. Põhjuseks oli poisiga enne jäävhammaste lõikumist toimunud rattaõnnetus, mille tagajärjel ta kaotas vastavad piimahambad ja vigastada said jäävhambaalged. Enne ravi alustamist arutleti pikalt erinevate alternatiivide üle. Ravi tulemust jälgiti 14 aasta vältel.

Jäävhambaalgete vigastuse tagajärjel toimuvad erinevad muutused, mis sõltuvad vigastuse iseloomust ja hamba arengu staadiumist. Jäävhambaalged on väga lähedal piimahammaste juuretippudele. Trauma tagajärjel võib tekkida piimahammaste luksatsioon e. nihestus, intrusioon e. sissetungimine, murdumine või hamba eraldumine alveoolist, mis võivad omakorda põhjustada erinevaid jäävhammaste kahjustusi alates mineraliseerumise häiretest kuni täieliku hambaalge väärmoodustumiseni s.h. juure formeerumise peatumine.

Sageli on pulbis ja hammast ümbritsevas koes posttraumaatiline põletik, mistõttu esineb dentiinikoe ladestumine (odontoblastide häiritud tegevuse tagajärjel) pulbiõõnde. Seetõttu võib mõne aasta möödudes kogu pulbikude hävineda. Samal ajal esineb ka periodontaalligamentide kahjustus, isheemia ja osteoklastide stimulatsioon, mille tulemuseks on juure resorptsioon. See muudab krooni-juure proprtsionaalset suhet ebasoodsamaks. Oklusiooni ja ja ümbritsevate lihaste mõjul suureneb hammaste liikumine veelgi, mis lõpuks võib tipneda hammaste vale asendiga hambakaares ja oklusaalse vahekorra muutumises. Samas on igasugune ortodontiline ravi, ilma püsiva kinnituseta, ebaõnnestumisele määratud.

Selle artikli eesmärgiks on kirjeldada ravimeetodit (paindumatu lahas), mida kasutati traumaatiliselt vigastatud ülalõua intsisiividel

Juhtumist lähemalt

14-aastane poiss tuli koos oma vanematega hambaarsti juurde, põhjuseks perehambaarsti poolt välja pakutud raviplaan, mis neid ei rahuldanud. Antud raviplaan nägi ette ülalõua nelja intsisiivi eemaldamist. Hambad taheti asendada ajutise suust eemaldatava partsiaalproteesiga (“flipper”). Vanematele tegid muret raviplaaniga kaasnevad probleemid – eemaldatav protees ja poisi madal enesehinnang, mis võisid hakata mõjutama tema sotsiaalset ja emotsionaalset arengut.

Patsiendi anamneesi kõige tähtsamaks punktiks oli 5-aastaselt toimunud jalgrattaõnnetus, mis põhjustas näopiirkonna ja hammaste trauma. Poiss kukkus näoli betooniga kaetud teele, mis põhjustas ülemise kuue esihamba eemaldumist ning näo, nina, huule ja suuõõne pehmete kudede rebestusi. Ta toimetati kiiresti hambaarsti juurde, kes suunas ta suukirurgile, kes asetas nahale 17 õmblust ja limaskestadele 12 õmblust. Patsiendile kirjutati välja antibiootikume ja analgeetikume. Pehmed koed paranesid kiiresti.

Kui patsient oli 12 aastane, ilmnes tema ülalõua jäävintsisiivide inetu labiaalne asetus. Ortodont pidas põhjuseks lisahambaid (neid esines perekonnas ka teistel), mis saidki ravi esimeses etapis koos esimeste jäävpremolaaridega eemaldatud. Suhu asetati mitte-eemaldatav aparaat, et reastada hambakaared ja nihutada liigselt esileulatuvaid hambaid. Kokku kestis ortodontiline ravi koos retentsiooniperioodiga vähem kui kaks aastat. Kui ravi lõpus eemaldati traatkaar (breketid jäid veel suhu), siis kahe nädala jooksul retsidiveerus olukord nii kiiresti, et kaar tuli tagasi asetada. Ortodont ja perehambaarst konsulteerisid omavahel ja välja töötati eelpool kirjeldatud raviplaan, mis seisnes intsisiivide eemaldamises ja partsiaalproteesi suhuasetamises, mis püüaks tagada funktsiooni, toimiks ruumihoidjana ja looks esteetilise tulemuse. Kui patsiendi näolõualuude ja lihaste süsteem on välja arenenud, valmistataks selle asemele 6-ühikuline sild.

Patsient ja tema vanemad polnud raviplaaniga nõus ja otsisid alternatiive.

Kliiniline vaatlus

Patsient tegeles aktiivselt spordiga, oli heas füüsilises vormis. Pea ja kaela vaatlusel ebanormaalsusi ei leitud. (Joonis 1 ). Suuõõne vaatlusel olid näha üla- ja alalõua ortodontilised breketid ja kaared. Esines Angle I klass. (Joonis 2 ). Ülalõua esihambad olid 2 mm labiaalsemal. Tehti kindlaks ülalõua intsisiivide kerge liikuvus, kaniinid aga olid stabiilsed. Kõik hambad olid veidi tumedamad, mõned kollakas-pruuni värvusega, kohati esines valgeid dekaltsineerunud täpikesi emailil. Igemed olid kergelt põletikulised ortodontilise aparaadi tõttu, mis takistas suuõõne hügieeni.

Röntgenoloogia

Kõik hambad olid oma kohal, eranditeks neli esimest premolaari, mis olid eemaldatud ortodontilistel näidustustel ja neli suhu lõikumata kolmandat molaari. (Joonis 3).

Ülalõua intsisiividel esines juurte apikaalne resorptsioon, tsentraalsete intsisiivide juured olid 3 mm pikad, lateraalsete intsisiivide juured veidi pikemad. Alveolaarluu serv oli normaalsel kõrgusel, luu ise normaalse trabekulatsiooni ning tihedusega. Ülalõua parema lateraalse intsisiivi ning mõlemate tsentraalsete intsisiivide pulbiõõned ja juurekanalid olid täielikult hävinenud, vasemal lateraalsel intsisiivil osaliselt hävinenud. Mõlemal kaniinil olid laiad foramen apicale'd ning suured pulbiõõned, mis viitas nende mittetäielikule arenemisele. Periodontaalpilude laienemine ja lamina dura paksenemine viitasid aktiivsele luu ümberkujundamisele.

Raviplaan

Pärast patsiendi anamneesi, kliinilise vaatluse ja röntgenoloogilise uurimise tulemuste analüüsi sai selgeks, et

  1. ülemiste intsisiivide krooni-juure suhe oli ebaproportsionaalne juurte resorptsiooni tõttu
  2. ortodontilise ravi kordamine osutuks ebaefektiivseks
  3. patsiendi vanus ja kaniinide laiad juurekanalid olid vastunäidustuseks mitte-eemaldatava proteesi (silla) kasutamisele.

Seetõttu otsustati konstrueerida metallist valatud ja komposiitsemendiga fikseeritav lahas (splint), mis haaraks ülalõua kuut esimest hammast. Raviplaan esitleti patsiendile, tema vanematele, perehambaarstile ja ortodondile ning võeti üksmeelselt vastu. Ebaselgeks jäi aparaadi kulumiskindlus, mistõttu patsient võeti järjepideva vaatluse alla.

---------------
Loe 2.osa