Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid spetsialistile › Proteetika, implantoloogia, suukirurgia › Äärmiselt kulunud hammaskondade proteetiline taastamine - 1.osa

Äärmiselt kulunud hammaskondade proteetiline taastamine - 1.osa

 1 häält
08.apr. 2003
Oklusaalse kulumise tõttu langenud hambumuse kõrgusega patsientide proteetilisel ravimisel tuleb arvestada mitmete faktoritega. Diagnoosimine, kliinilise hinnagu andmine, ajutised proteesid.

Tõlkinud Ragnar Ilp

Füsioloogilistes piirides hammaste kulumist peetakse normaalseks. Ülemäärane oklusioonipindade kulumine võib muuta hambumuse kõrgust ja tekitada patoloogiat temporomandibulaarliigeses (TML) ja mälumislihastes.

Olulisimaks hammaste kulumise põhjuseks peetakse bruksismi, kuid arvestada tuleb ka teisi faktoreid. Hambumuse kõrgust võivad vähendada mõned kaasasündinud anomaaliad, parafunktsionaalsed harjumused, dieedist tulenev abrasioon, erosioon ja varajane tagahammaste kaotus. Kahjulikud harjumused, dieedi ja sülje omadused on sageli lisafaktoriteks. Hammaste liigse kulumise etioloogias tuleb arvestada ka patsiendi menüü abrasiivsete ja happeliste komponentidega.

Oklusaalset kulumist ei pea alati ravima. Mõned patsiendid harjuvad madaldunud hambumusega kliiniliste sümptomiteta. Stomatognaatse süsteemi adaptatsiooni langenud habumuse kõrguse puhul on kirjeldatud mitmetes uuringutes. Oklusaalse teraapia eesmärk on lihtsustada seda adaptatsiooni.

Oklusaalse kulumise tõttu langenud hambumuse kõrgusega patsientide proteetilisel ravimisel tuleb arvestada mitmete faktoritega. Eriti tuleb kaaluda ajutise proteesi vajalikkust, et vältida pingeid ja valu TML-s ja mälumislihastes ajal, mil patsient harjub taastatud hambumuse kõrgusega. Proteetilise ravi etapid on diagnoos, olukorra kliiniline hindamine, ajutise proteesi valmistamine ja lõpliku proteesi(de) valmistamine. Käesolev artikkel kirjeldab kolme ulatuslikult langenud hambumuse kõrgusega patsiendi proteetilist ravi. Arutluse eesmärgiks on optimaalse hambumuse kõrguse taastava proteesi valmistamise põhilised printsiibid ja protseduurid.

Diagnoos

Diagnoosides tuleb vastata küsimusele, kas patsiendi hambumuse kõrgust on vaja muuta. Selleks tuleb hinnata valu ja pingeid/väsimust TML-s ja mälumislihastes, takistusi alalõua liikumisel ja hammaste kulumise tagajärjel kadunud eesmist juhtivust (anterior guidance). Ülitundlikkus, valu ja hammaste liikuvus on ulatusliku hammaste kulumisega patsientide puhul kõige sagedasemad leiud. Arvesse tuleb võtta ka olemasolevad täidised ja proteesid. Tähele tuleb panna kulunud pindade vastas asuvate restauratsioonide kuju ja tüüpi (portselan, metall jne).

Hambumuse kõrguse vähenemine võib viia ka näokontuuri muutusele. Sagedased leiud on õhukesed huuled, huulepuna ala vähenemine ning kitsenenud komissuurid.

Kliiniline hinnang

Selles etapis tuleb planeerida patsiendi vajadustele vastava proteesi tüüp. Selleks tuleb hinnata säilinud hammaste kuju, suurust ja positsiooni, samuti hambutu ala kuju. Uuringud on näidanud, et tagumise toetuse kaost põhjustatud TML-i patoloogiad esinevad eriti tihti puuduvate tagahammastega patsientidel.

Ajutised proteesid

Proteetilist ravi tuleks kaaluda olukorras, kui esineb ulatuslik hambumuse kõrguse vähenemine ja sellest tulenevad probleemid hammaste, stomatognaatse muskulatuuri ja TML-iga. Siiski ei tohi unustada stomatognaatse süsteemi ühtsust ja hambumuse kõrguse muutmist tuleb hoolikalt planeerida. Enne lõplikku proteetilist tööd on kasulik teha ajutised proteesid, et leida parim hambumuse kõrgus, millega patsient suudab harjuda ning mis ei põhjusta probleeme lihaste ega liigese poolt.

Patsiendile mugavaima hambumuse kõrguse leidmisel on olulisim parameeter interoklusaalne vahemaa. Seda defineeritakse kui vahemaad üla- ja alalõua hammaste vahel siis, kui alalõug on tagumises puhkeasendis (postural rest position), tavaliselt on see 2-4 mm. Elektromüograafia on näidanud, et tagumises puhkeasendis on mälumislihaste aktiivsus minimaalne, samuti on mitmed pinnaelektroodidega teostatud elektromüograafilised uuringud näidanud, et mälumislihaste elektriline aktiivsus on minimaalne või puudub siis, kui alalõualuu on kliiniliselt määratud puhkepositsioonis. Lisauuringutena optimaalseks hambuse kõrguse määramiseks võib kasutada ka transkraniaalsete ja tsefalomeetriliste röntgenpiltide analüüsi.

Kirjeldatud on võimalust likvideerida hambumuse kõrguse vähenemisest tingitud ebanormaalset lihasaktiivsust interoklusaalse lahase abil. Ajutiste proteesidena on kasutatud ka metallist või keraamikast onlay'sid ning adhesiivseid restauratsioone.

Ajutiste proteeside valmistamise tehnikad

Järgnevaid protseduure teostatakse patsientidel, kes vajavad hambumuse kõrguse vähenemise tõttu proteetilist ravi. Esiteks mõõdetakse oklusiooni vähenenud vertikaalne mõõde ja vahemaa ninaaluse ning lõuatsi vahel. Seejärel tõstetakse hambumuse kõrgust, paigaldades hammaste vahele vahablokk, seejuures säilitades interoklusaalset vahemaad. Mudelid kipseeritakse artikulaatorisse vastavalt saavutatud uuele oklusaalsele vahekorrale. Artikulaatoris hinnatakse lõpliku proteesi konstrueerimiseks vajalikku interoklusaalset vahemaad. Selle määramisel tuleb seda võrrelda kliiniliselt määratud interoklusaalse vahemaaga ning arvestada ka patsiendi esteetilisi ja foneetilisi vajadusi.

Seejärel valmistatakse laboris akrüülist interoklusaalne lahas, mis vastab eelnevalt laboratoorselt ja kliiniliselt määratud hambumusele. Õige hambumuse kontrolli saab teostada transkraniaalsete röntgenülesvõtete abil, mis on teostatud lahasega ja ilma selleta. Kontrollimisel on määravaks liigesepähiku asend fossa mandibularis?es. Sooritatakse ka tsefalomeetriline analüüs Ricketts'i näo alaosa kõrguse meetodil ning määratakse nurk spina nasalis anterior ? ramus?e keskpunkt ? proberantia menti (ANS-Xi-PM, 47+/-4 kraadi), mida loetakse konstandiks ja võetakse võrdlemisel aluseks.

Võimaldamaks patsiendil uue hambumuse kõrgusega järk-järgulist harjumist, valmistatakse akrüülist eemaldatav plaatprotees, mis konstrueeritakse vastavalt säilinud kulunud hammaste anatoomiale ja oklusioonile. Hambutud alad, kui neid oli, taastatakse kunsthammastega. Protees fikseeritakse kuulklambritega.

Protees baseeritakse suus ümber, et saavutada maksimaalne stabiilsus ja toetus pehmete kudede poolt. Oklusiooni parandatakse valikulise lihvimise abil.

Ajutise proteesi kandmise kestus ja selle parandamise vajadus määratakse vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile. Lõplik protees valmistatakse siis, kui stomatognaatne süsteem on asümptomaatiline. Mõõdetakse hamba kliinilise krooni pikkus, et hinnata selle vastupidavust kroonimisele; kui pikkus on ebapiisav, siis teostatakse krooni pikendamiseks periodontaalkirurgilised menetlused.

Loe järgmist osa

Märksõnapilv