Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid spetsialistile › Proteetika, implantoloogia, suukirurgia › Hügieen proteetikas - 1. osa

Hügieen proteetikas - 1. osa

 0 häält
Olev SalumOlev Salum
TÜ Kliinikum
02.nov. 2001
Mikroobide eemaldamine hambatehnilistelt töödelt on sageli raskendatud materjalide mitmekesisuse tõttu. Artikli 1. osas jagatakse soovitusi nakkushaiguste edasikandmise vältimiseks hambalaboratooriumis.

Sissejuhatus

Hea hügieeni tagamine on hambaravis üha tähtsamaks muutunud vastavalt sellele, mida rohkem on juurde saadud uurimuste andmeid nakkushaiguste ja mikroobide leviku kohta seoses erinevate ravimeetodite kasutamisega. Hügieenile on viimastel aastatel suuremat tähelepanu pöörama hakatud ka AIDS-i viiruse (HIV) ja tuberkuloosi tekitaja (TBC) järjest suureneva leviku tõttu. Tegelikult on enamlevinud hepatiit B-viirus (HBV) palju nakkusohtlikum. HBV võib pidada nakkushaiguste näidiseks, kuna paljud teised viirused levivad samamoodi. Seega ära hoides HBV levimise, tõkestatakse ka teiste nakkusohtlike haiguste levikut.

Kuna mikroorganismid võivad säilida elujõulistena töövahendite pindadel ja iga patsient võib olla potentsiaalne pisikukandja, on selge, et ka proteetilises töös on vaja pöörata tähelepanu mikroobide leviku tõkestamisele. Mikroobide eemaldamine hambatehnilistelt töödelt on raske kasutatavate materjalide mitmekesisuse tõttu. Alati ei saa kasutada kuumsteriliseerimist, kuna soojus kahjustab mitmeid hambatehnilistes töödes kasutusel olevaid materjale. Seetõttu kasutatakse hambatehnilistes töödes tihti keemilist desinfitseerimist. Keemilise aine mõju poorsetele materjalidele (akrüül, alginaat) ja vahadele, mida on kliiniliselt töödeldud, võib siiski olla ebapiisav.

Hügieeninõudeid järgides kaitstakse nakkuse eest mitte ainult hambaravi kabineti töötajaid vaid ka hambalaboratooriumi personali ja patsiente. Mõned tervetele inimestele ohutud mikroobid võivad põhjustada tõsiseid haigusi patsientidel, kelle kaitsevõime on alanenud kas ea, ravimite või haiguse tõttu. Mainitud isikud vajavad samuti sageli hambaproteese. Samas peab hambalaboratooriumi hügieen olema nii kõrgel tasemel, et seal töötamine oleks alati turvaline hoolimata nii personalile kui ka patsientidele tundmatutest ja teadaolevatest nakkustest. Laboritööd saatnud hambaarst ei pruugi teada patsiendi haigusest, kuna väliste haigustunnusteta patsientide infektsiooni ei saa alati määrata anamneesi või kliiniliste sümptomite põhjal. Samuti on võimalik, et patsient olles teadlik oma nakkusest, ent ei räägi sellest ravipersonalile. Seetõttu peab hügieeninõudeid järgima kõigis laboritöödes ja mitte ainult juhul, kui ollakse teadlik nakkusohu olemasolust.

Levinumad nakatumisviisid hambalaboratooriumis on kaudne kokkupuutenakkus ja mikroobide jõudmine hingamisteedesse. Kaudse kokkupuutenakkuse puhul toimub nakatumine vahendaja kaudu ja selleks võib olla näiteks jäljend, protees või instrument. Tavaliselt ei püsi mikroorganismid väljaspool organismi kaua eluvõimelistena, kuid on ka neid, mis võivad mitmeid ööpäevi esemetel säilida, eriti juhul, kui neid kaitsevad valgurikkad eritised (sülg, veri). Inhalatsiooni korral võib nakkus levida ühelt inimeselt teisele piisknakkuse, aerosooli või tolmu kaudu. Suures koguses mikroobe paiskavad õhku kiiresti pöörlevad instrumendid, nagu näiteks juhtub määrdunud proteese lihvides.

Nakkushaigustesse nakatutakse kõige sagedamini määrdunud käte kaudu. Kätele võivad mikroobid sattuda näiteks määrdunud vahenditelt, mööblilt ja seadmetelt. Kätel on nii püsiv kui ka ajutine mikrofloora. Püsiv floora on käte normaalne mikrofloora, mis on tervel nahal vältimatu. Ajutine floora koosneb mikroobidest, mis tulevad nahale keskkonnast. Käte pesemise ja desinfitseerimisega soovitakse ajutist floorat kõrvaldada. Juba tavalise kätepesuga väheneb bakterite hulk naha pinnal 80-99%. Korduva kätepesemise asemel soovitatakse siiski käte desinfitseerimist alkoholi sisaldava loputusvedelikuga, mille suhtes on käenahk vastupidavam kui seebi suhtes. Käte pesemine ja desinfitseerimine on tingimata vajalik ka enne ja pärast kaitsekinnaste kasutamist. Ja seda eelkõige seetõttu, et soojas ja niiskes keskkonnas suureneb mikroobide hulk kiiresti, põhjustades nahahäireid. Töövahendeid ja pindu puhastades või desinfitseerides ning jäätmeid käsitsedes peaks kasutama pakse kaitsekindaid.

Vahenditel ja pindadel olevate mikroobide vähendamiseks ning hävitamiseks saab kasutada mitmesuguseid meetodeid, mille efektiivsus on suuresti erinev. Juba töövahendite hankimisel tuleks tähelepanu pöörata nende puhastatavusele ja desinfitseerimiskindlusele.

Puhastamisel eemaldatakse vahenditelt mustus, tolm ja suurem osa mikroobidest. Puhastus seisneb eelnevalt keemilistes lahustes (näiteks glutaaraldehüüdis) leotatud instrumentide mehaanilises puhastamises harjade abil, millele järgneb loputamine puhtas voolavas vees. Puhastus viiakse läbi mehhaaniliselt mustust eemaldava pindaktiivse aine abil.

Tabel 1. Kuumsterilisatsioon: temperatuurid, rõhk ja toimeaeg (1)

Temperatuur
° C
Rõhk
kPa
Toimeaeg
min

Autoklaavis sterilisatsioonil

121 103 15
126 138 10*
132 186 4*
134 206 3*

Kuivkuum sterilisatsioon

160 60*
* Sterilisatsiooni aeg autoklaavis ja ahjudes seatakse arvestades ka materjalist läbimise aega millele lisatakse ohutusaeg, minimaalselt 4 min., pakendatud materjali puhul aga 5 min.

Steriliseerimise all mõeldakse meetodit, millega hävitatakse kõik eluvõimelised mikroorganismid (viirused, bakterid, seened ja nende eosed). Need vahendid, mis on kokkupuutes limaskestaga, kuigi ei läbista seda, peavad olema steriliseeritud (näiteks jäljendlusikas). Parim meetod (kiirem, vähem instrumente rikkuv) steriliseerimiseks on autoklaavimine. Steriliseerimise aeg autoklaavis sõltub temperatuurist, rõhust, steriliseeritavast materjalist ja autoklaavi tüübist (vt. tabel 1). Nii kulub pakendamata instrumentide jaoks 134° C ja 206 kPa (2,1 atm) juures steriliseerimiseks 7 minutit.

Desinfitseerimise abil eemaldatakse enamik tuntud patogeensetest s.o.haigusi põhjustavatest mikroobidest, kuid mitte kõik (näiteks bakteriaalsed endospoorid). Kõik vahendid mida ei saa steriliseerida, kuid mis on välises kokkupuutes patsiendiga või millega puudutatakse tervet nahka, peavad olema desinfitseeritud (näiteks artikulaator, näokaar) kasutades keemilisi vahendeid.

Laboratooriumi hügieeninõuded

Hambalaboratooriumi ruumid võib jagada eri piirkondadeks seal sooritatavate tööde järgi, et kaasa aidata hea hügieeni saavutamisele ja hoidmisele. Laboratoorium jagatakse saabuvate tööde alaks, tootmisalaks ja väljasaadetavate tööde alaks. Väikeses laboratooriumis saab piirkonnad eraldada näiteks vastavate märgistustega põrandal. Saab luua ka nn. puhta laboratooriumi, kus kõik sinna toimetatavad tööd peavad olema eelnevalt desinfitseeritud. Sellisel juhul on kõikide töid saatvate arstidega kokkulepitud, et tööd saadetakse juba desinfitseeritud kujul.

Tähtis on, et hambaravikabineti ja laboratooriumi vahel tehakse alati koostööd ka hügieeniküsimustes. Mõttetu on tooteid korduvalt desinfitseerida, kuna selle tagajärjel ainete kõrvalmõjud (n. jäljendi ebatäpsus) suurenevad ning asjata kulutatakse aega ja raha. Kui saadetaval tööl puudub märge desinfitseerimise kohta, tuleb seda teha hambalaboratooriumis. Hambaravikabineti ja laboratooriumi vahelist infovahetust saab kiirendada, kasutades värvi- ja piltsümboleid. Näiteks nakkusohtliku patsiendi laboritöödes kasutatakse hoiatusmärgina kollast kolmnurka mustal põhjal, mis tähistab teadaolevat või kahtlustatavat nakkusohtu.

Saabuvate tööde ala

Laboratooriumis on vaja rajada ala, kus kõik saabuvad tööd desinfitseeritakse. Kõiki vastuvõetavaid töid, nagu jäljendid, proteesid, hambumusindeksid, proovist saabunud kroonid ja sillad, tuleb kohelda nii, nagu need oleksid nakkusohtlikud. Saabuvate tööde alas töötav tehnik peab määrdunud esemeid käsitsedes kasutama kaitsekitlit ja -kindaid. Sellel alal peab olema veekraan ja kätepesemise võimalus. Lauapinnad peavad vastu pidama regulaarsele puhastamisele desinfitseeritavate ainetega. Lauapindu saab kaitsta ka pärast töö lõpetamist vahetatava kilega. Ühtki toodet ei või saabuvate tööde alalt edasi suunata tootmisalale, kui seda ei ole eelnevalt desinfitseeritud.

Tootmisala

Tootmisalale saadetavad tööd ja seal kasutatavad vahendid ning materjalid peavad olema puhastatud ja desinfitseeritud, et määrdunud esemed nakkust edasi ei annaks. On soovitatav, et tootmisalal töötav isik kasutaks vähemalt kaitsekitlit. Suu-ninamask ja kaitseprillide kasutamise vajadus sõltub tehtava töö iseloomust. Neid kaitsevahendeid on vaja eeskätt pritsmete ja tolmu kaitseks, näiteks lihvimisel.

Väljasaadetavate tööde ala

Tööde lõplikuks kontrolliks ja väljasaatmiseks mõeldud ala peaks olema eraldi saabuvate tööde alast. Kui siiski peab kasutama sama piirkonda ruumis, tuleb seda kindlasti aeg-ajalt puhastada ja desinfitseerida. Väljasaadetavad tööd desinfitseeritakse, loputatakse ja pakitakse kilekottidesse. Kui töö saadetakse välja niiskena, niisutatakse seda veega mitte desinfitseerimisainega. Enne uuestikasutamist saatmispakendid (karbid) ning polstrid desinfitseeritakse, kilekotid aga vahetatakse välja. Kipsmudelite peale jäävad tööd puhastatakse ja desinfitseeritakse enne kipsmudelile asetamist.

Puhta laboratooriumi hügieeninõuded

Puhtas laboratooriumis töötatakse põhimõttel, et töid saatva hambaravikabineti personal desinfitseerib kõik tööd enne nende laborisse saatmist. Kõikidele laboratooriumisse toimetatavatele töödele märgitakse selgesti, et töö on enne pakkimist desinfitseeritud. Sel juhul ei vajata hambalaboratooriumis, kus töötatakse puhastes tingimustes, eraldi saabuvate tööde ala. Laboratooriumisse tulevate võõraste isikute jaoks peab seal olema teade, et sinna võib viia vaid bioloogiliselt puhtaid esemeid. Kui välja arvata saabuvate tööde ala, on puhta laboratooriumi hügieeninõuded ja töö samasugused nagu tavalises laboratooriumis.


(2. osa)

 

Artikkel ilmunud ajakirjas Hammas

Märksõnapilv