Kõik hammastest...

Peeter Lasting, ajakirja Hippokrates toimetaja
31. märts 2003


Enn Ernitsa raamat "Hambad" annab põhjaliku ülevaate hammaste lingvistilisest taustast, loomade hammaste terminoloogiast ning sisaldab hulgaliselt huvitavaid fotosid ja diagramme.

Kes pole televisiooni seebiseriaalide sõltlane, teab, et ka Animal Planet pakub küllaga pingsat vaatamist. Mitu korda olen juhtunud jälgima, kuidas tiigril hambaid parandatakse. Moekat kõnepruuki kasutades võib öelda, et see protseduur on veterinaartohtritele tõsine väljakutse. Nüüd sattusin lugema Enn Ernitsa raamatut "Hambad" ja nii mõnedki asjad said selgemaks. Loomad, eriti lemmikloomad elavad praegu palju vanemaks kui varem, ka on nende toidusedel väga ühekülgne. Näiteks kassid söövad seda "mida kassid ostaksid", farmides antakse loomadele töödeldud ja ka tehissöötasid. Aafrika suurtes loomaparkides on loomadel hea elu ja pikk iga ning jällegi osutuvad nõrgaks kohaks hambad. Nii polegi vaja imestada, et ka loomad vajavad üha enam hambaarsti abi.

Kõnesolev raamat on mõeldud eelkõige loomaarstidele, kuid sellest leiavad palju vajalikku ja huvitavat ka loomakasvatajad, bioloogid, kütid, kunstnikud ja teised, kel on kokkupuude loomadega. Soovitaksin seda raamatut ka inimeste arstidele. Muidugi võiks see kaunilt kujundatud raamat olla mõne eduka hambaarsti elegantse salongi lugemislaual. Humaanmeedikutele pakub "Hambad" huvitavat üldkultuurilist lugemist. Näiteks saab teada, et hammas on ligikaudu 4000 aasta vanune sõna, mis esineb lähemates sugulaskeeltes, nimelt kogu läänemeresoome keelerühmas. Sellesse kuuluvad peale eesti keele liivi (aambaz), vadja (ammaz), soome, isuri, karjala (kõigis hammas) ja vepsa (hambaz). Asjaomane sõna on laenatud balti keelte kõnelejatelt (vrdl leedu žambas, läti zombs).

Ürginimene oskas hinnata hambaid kui mitmel otstarbel kasutatavat toormaterjali. Hammastele omistati maagilist väge. Seepärast kanti neid ripatsitena, millesse oli lõigatud sälk või puuritud auk, kaelas või mõne kehakatte küljes. Mõnikord olid ripatsid ornamenteeritud. Eriti hinnati väärtuslike jahiloomade nagu põdra, karu, metssea ja kopra hambaid. Hammasripatsid on praegugi moes. Eriti sageli näeb neid kitšimaigulistes loodusseiklusfilmides ja ulmeseriaalides.

Väljaanne sisaldab arvukalt tekstisiseseid jooniseid ja fototahvleid. Päris põnev on uurida sinihai (foto 1), saagrai (faoto 2), pruunkaru, haugi, kukkurhundi, kopra (foto 3), taapiri, jõehobu, muskusveise, põdra ja hobuse hambaid.

Arstist lugejale on raamatu kõige väärtuslikum selle keeleliselt hariv osa. Nimelt sisaldab värske trükis rohkesti hambatermineid ning eestikeelseid loomanimetusi. Kõik terminid on moodsas eesti keeles, alati on juures viide vananenud niemtusele. Eesti- ja ladinakeelne hambaterminite ja muude mõistete aineregister on asendamatu abimees kõigile, kes soovivad keeleliselt korrektselt väljenduda, kasutada ladinakeelset oskussõnavara.

Lõpuks paar sõna raamatu autorist. Enn Ernits on veterinaarmeditsiini doktor ja Eesti Põllumajandusülikooli anatoomia õppetooli professor. Ta on avaldanud üle 300 kirjatöö veterinaaarmeditsiini ajaloo, soome-ugri keeleteaduse, folkloristika ja interlingvistika vallast. Olgu veel öeldud, et 1999. aastal ilmus temalt raamat "Ladina meditsiini- ja bioloogiaterminite hääldamine". Selline õpik-käsiraamat on Eestis esimene. See sisaldab ka lühikese ülevaate ladina keele ajaloost ja sõnastik-registri. Viimane on väga vajalik arstidele, kes tahavad ladinakeelsete mõistete õigekirjas, häälduses ja korrektses kasutuses selgust saada.

-----------

Artikkel avaldatud ajakirjas "Hippokrates" nov/2001 (29)