8. jaan 2003
Ravi protokoll
Kaped valgendavate ainete jaoks prooviti suhu, et hinnata nende tihedat istuvust ja võimalikku düskomforti. Iga uuringus osalejaga räägiti eraldi valgendava geel kasutamisest kapedega. Igale osalejale anti kaasa ka tootja poolsed istruktsioonid ning lisa instruktsioonid läbiviijate poolt. Uuringus osalejad jagati juhuslikkuse alusel kuude rühma:
- vasakul 10%, paremal 15%
- vasakul 15%, paremel 10%
- vasakul 10%, paremal 20%
- vasakul 20%, paremal 10%
- vasakul 15%, paremal 20%
- vasakul 20%, paremal 15%.
Igale osalejale anti kahes erinevas konsentratsioonis valgendavat geeli. Tuubide numbrid olid muudetud nii, et uuritavad ei teadnud, millise konsentratsiooniga geeli nad kasutavad. 10% konsentratsioon oli tuub 1, 20% oli muudetud tuub 2-ks ja 15% geel oli tuub 5. tuubi kolbid olid erinevat värvi, niimoodi oli kerge kindlaks teha selle sisu. Igale osalejale kirjutati üles, millisele poolele ta millisest tuubist geeli aplitseerib. Osalejatele näidati geeli asetamist kapedesse ning kapede suhu asetamist. Pärast suhu asetamist öeldi ka liigse eemaldamise vajadust harjamise ja suuloputamise läbi. Kui kape eemaldati, kästi harjata hambaid ja kape panna hoidikusse. Suuhügieeni standardiseerimisel võeti aluseks kohustus harjata hambaid kaks korda päevas.
Patsienti instrueeriti geeli aplitseerimisel kapedesse, nende suhuasetamine õhtul enne uinumist ning kaped olid suus kuni hommikuni. Iga osaleja pidi kandma kapesi kuus kuud kui mitte hambad ei valgenenud kiiresti. Kui keskmises kolmandikus oli tumedam toon A2, siis uuritav võis valida ravi mittejätkamise peale kolme kuud aga siiski peaks käima värvimääramise kontrollis.
Tundlikkuse hindamine
Igale hinnatavale anti leht, kuhu ta märkis ühe kuu jooksul iga päev maksimaalse hamba ja igeme tundlikkuse kandes kapesid ja ka üks kuu pärast raviuuringu lõppu. Patsient registreeris hamba ja igeme tundlikkust järgmise skaala alusel:
- 1- tundlikkust ei esine
- 2- kerge tundlikkus
- 3- mõõdukas tundlikkus
- 4- märkimisväärne tundlikkus
- 5- tugev tundlikkus.
Kui uuritaval esines rohkem kui mõõdukas tundlikkus, kutsuti ta kliinikusse, kus talle anti tundlikkuse vastast geeli 3% kaaliumnitraati ja 0,11% naatriumfloriidi (UltraEZ, Ultradent Products) ja soovitati seda aplitseerida kapesse, sinna, kus tundlikkus oli enam kui mõõdukas. Sellise probleemi esinemisel oli a priori langetada tundlikkust. Kui enam kui mõõdukas sensitiivsus jätkus, anti patsiendile kasutada 10% Opalesence kasutamaks piirkonnas, kus tundlikkus siiski jäi enamaks kui mõõdukas.
Valgendamise hindamine
Uuritavad tulid täpselt samasugusele värvi hindamise analüüsile nagu enne uuringut. Väljaarvatud Gingival Indexi määramine. Ajalises dünaamikas: 1 ja 2 nädalal, siis edasi üks kord kuus üheksa kuu jooksul. Hindamist viis läbi sama inimene. Vestluse käigus kontrolliti, kas uuringus osalevad patsiendid teevad kõike õigesti ja järjekindlalt.
Läbivaataja oli protesist, just värvi hindamise ekspert. Teine hambaarst tegi fotod, kasutati põskede eemalhoidjat, nii et näha oleks kogu hamba krooni osa. Kaks sõltumatut kogenud hindajat hindasid hammaste suhtelist heledust- tooni nii paremal kui ka vasakul ülalõuas kui pilt projetseeriti mõõtmetes 3,5x 5,0 jalga (1 jalg= 30,48 cm). Kui hindajatel oli eriarvamusi, oli nõue leida konsensus.
53 uuritava pildid vaatasid läbi kaks hambaarsti, kes subjektiivselt määrasid tetratsükliini laikudest neli kategooriat ja iga uuritava paigutasid ühte kategooriasse. Need neli kategooriat olid: homogeenne, intsisaalne, tservikaalne, võru kujutiseline. Samad hambaarstid vaatasid läbi uuritavate pildid 24 nädala jooksul, et määrata subjektiivselt, kas kliinilised tulemused on suurepärased, rahuldavad, mitterahuldavad.
Uuritavatel endil paluti ka täita küsimustik 3 ja 9 kuu möödudes. Sellega taheti hinnata nende valgendamise tulemust ja päevade arvu, kui nad ei valgendanud.
Statistiline analüüs
Värvitoone hinnati Chroma Meteriga. Iga hamba kohta määrati ära tema karakteristikud L, a, b. Mõõtmised tehti mix- model analüüsiga heleduse varieeruvuse alusel. Keskmine L ja keskmine E märgiti üles, et võrrelda järgmiste kordade tulemusega. Võrdlused keskmiste L ja E väärtustega tehti ANOVA abil. See mudel sisaldab endas efekti hamba tüübile, tulemust, läbivaatamist ja nende erinevate näitajate üksteisevahelisi interaktsioone. Baseline L, a ja b sisestati kui kovariandid. Läbivaatusel pöörati tähelepanu ka valgendava efekti peatumisele, pöördumisele, ja stabilisatsioonile. Valgendavat efekti võrreldi erinevuste suhtes värvihindamisel piltidelt iga läbivaatuse järgselt. See saavutati nonparameetriliste Wilcoxoni rivi testis.
Et analüüsi lihtsustada tundlikkuse külje pealt, arvutati keskmised päevased tundlikkused arvulistesse perioodidesse. Keskmised tulemused sisestati esimesel nädalal, kahel nädalal nelja nädala jooksul, viiel nädalal kaheksast, ühksal kaheteistkümnest nädalast, 13/16, 17/20, 21/24, 25/27, 28. Patsiendi tundlikkust võis hinnata väiksemaks, kui ta kasutas madalama konsentratsiooniga geeli, kukkus uuringust välja. Sellistel juhtudel algkonsentratsiooniga viimasel läbivaatusel viidi lõpule ja kindlustati, et tundlikkust ei hinnataks madalamaks.
Tooteid võrreldi ANOVA, et määrata erinevused seoses igemete tundlikkusega. Mudelid sisaldasid fikseeritud efekte, aega ja aja ning toote interaktsiooni samamoodi ka juhuslikkuse subjekt efekte. Need korreleerusid tundlikkusega perioodide jooksul. Mudelid samamoodi sisaldasid ka näitajat, kas patsient kasutas desensiteerivat geeli mingi aja jooksul või mitte. Paarikaupa võrdlemisel toodete vahel leiti kordajad Sidaki kohandamise meetodil, et kontrollida üldist mõjukust testidele. Võrdlemisi hinnati rahuldavateks kui P väärtus oli vähem kui 0,5.