Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid spetsialistile › TÜ suu- ja hambahaiguste praktikumi õppematerjalid › Kaariese ennetamine ja konservatiivne ravi (4.osa): Süljediagnostika

Kaariese ennetamine ja konservatiivne ravi (4.osa): Süljediagnostika

 0 häält
Marek VinkMarek Vink
21.okt. 2002
Organismi kaariese vastase võitluse tegijaist on tähtsaim sülg oma mikroobide ainevahetust ja -kasvu takistavate teguritega. Tähtsam on sealjuures sülje suud ja hambaid pesev funktsioon...

Loe eelmist osa
------------

Karioloogiline süljediagnostika

463.jpg (5748 bytes)Organismi kaariese vastase võitluse tegijaist on tähtsaim sülg oma mikroobide ainevahetust ja -kasvu takistavate teguritega. Tähtsam on sealjuures sülje suud ja hambaid “pesev” funktsioon, mis uhub suust seedetrakti iga päev 2-4g mikroobe.

Lühidalt on indikatsioonid süljetestide tegemiseks järgmised:

  1. sülje põhiuuring (erituskiirused, puhverdusvõime, S.mutansi ja laktobatsillide arvu mõõtmine) tuleks sooritada vähemalt üks kord kõigil hambaid omavatel patsientidel;
  2. probleempatsientide kaariese etioloogia selgitamine, ravi tulemuste hindamine, motivatsioon ja prognoos;
  3. kaarieseriskiga patsientide leidmine (laste ja noorte hulgast);
  4. erosiooniriski hindamine;
  5. vajalike kaarieseprofülaktika meetmete välja selgitamine keeruliste ja kallite (ortodontia, proteetika) raviplaanide puhul;
  6. mutans-kokke levitavate emade ja teiste nakkusohtlike pereliikmete väljaselgitamine, kui peres on 0,5-1 aastasi lapsi.

Sülje erituskiiruse määramine
Kuna suu kaitsetegijate hulk ajaühikus (näiteks sülje IgA/ööpäevas) sõltub suhu erituva sülje määrast, on just sülje erituskiiruse mõõtmine karioloogilise süljediagnostika alustala. Vajalik on see ka kserostoomia-tundmuse tausta uurimisel, hüposalivatsiooni diagnoosimisel, teatud üldhaiguste ja/või nende raviks kasutatavate ravimite kõrvalefekti osutamiseks. Lastel ja noortel on süljeerituse vähenemine haruldane. Sülje erituskiiruse ja puhverdusvõime täiskasvanu tase saavutatakse 14-16 aasta vanuses.
Suu kaitsemehhanismide seisukohalt on puhkeoleku sülje eritumisel tähtsam funktsioon kui stimuleeritud sülje omal. Hüposalivatsiooni piirarvuks peetakse 0,1 ml/min puhkeoleku ja 0,7 ml/min (parafiini pala närimisega) stimuleeritud sülje erituse korral. Puhkeolekusülge on soovitatav koguda 15 ja stimuleeritud sülge 5 minuti jooksul. Mõõteklaasi või topsi valgunud sülje hulka on lihtne mõõta ühekordse süstlaga.

Allpool on mainitud süljeteste Soome kaubanduslike nimedega.

Puhverdusvõime mõõtmine: Dentobuff strip
Sülje erituskiirusega korreleerub positiivselt selle puhverduskapatsiteet. Mida väiksem on erituskiirus, seda halvem on sülje puhverdusvõime ja seda vähesemad on nii endo- kui ka eksogeense “happerünnaku” neutraliseerimise vahendid.
Puhverkapatsiteedi mõõtmiseks on hõlpsaim Dentobuff-test, mille puhul on vaja indikaatorpaberile vaid ühte tilka stimuleeritud sülge. Testiga üritatakse välja sõeluda madala puhverdusvõimega patsiendid, kel tuleks eelkõige kasvanud erosiooniohu tõttu pöörata dieedile suuremat tähelepanu. Puberteet tüdrukutel ja rasedus nõrgendavad puhverdusvõimet, aldistades nii eelpool mainitud ohtudele. Puhverkapatsiteedi languse võib põhjustada ka vale dieet.
Sülje pH mõõtmine annab kaariese diagnostikas vähe informatsiooni. Eelkõige iseloomustab see häireid organismi happe-leelisetasakaalu süsteemis. Normaalpiirides (pH 6,5-7,5) esinevatel muutustel ei ole osutatud olevat kliinilist tähendust.

Laktobatsillide arvu määramine: Dentocult-LB
Laktobatsillide (LB) indeksi määramine on vanim kaariese aktiivsust mõõtev test. Tulemus on kõrge (positiivne) kui laktobatsillide arv on võrdne või ületab 100 000/ml süljes. Suur LB määr süljes esineb, kui süüa päevas mitmeid kordi kergesti fermenteeritavaid suhkruid. Lisaks kariogeensetele toitumisharjumustele võivad kõrge LB arvu põhjustada avatud (dentiini)kaariesekolded, suhu lõikuvad või osaliselt lõikunud tarkusehambad, vähenenud süljeeritus, ortodontilise aparaadi või eemaldatavate proteeside kasutamine, atsidoos (happeline sülg) ja (algav) diabetes mellitus.
LB-testiga on niisiis võimalik välja selekteerida patsiendid, kelle suus on kaariese arenguks “soodne” keskkond või kellel on juba plombeerimist vajavad hambad. Samuti on test abiks raviplaani koostamisel, sest kõrge LB arv ei võimalda head prognoosi kallite implantaatide ja proteetiliste tööde valmistamisel. Kasutamiskõlblik on test individuaalsete kontrollvisiitide sageduse määramisel ning tervislike söömisharjumuste motiveerimisel ning kontrollimisel. Meeles tuleks pidada, et mõistliku suhkrutarbimise tulemused kajastuvad LB-testis alles 2-3 nädala pärast.

Streptococcus mutansi arvu määramine: Dentocult-SM
S. mutansi (SM) leidumine suuõõnest on märk kariogeense infektsiooni olemasolust. Nakatumine mutans-kokiga leiab tavaliselt aset varases lapsepõlves (ema suust “läbikäinud” luti või lusika vahendusel) peale hammaste suhu lõikumist. Selle juures on tähtis, kas saadi “võimas” (suur määr) või “nõrk” (tavaliselt vanemas eas nakatatud) mutans-infektsioon. Selle määramiseks sobib hästi SM-test. Diagnostiliselt oleks SM-testiga vajalik (võimalik) välja selekteerida põhimõtteliselt kahte gruppi kuuluvad patsiendid.
Esimesed, kelle hammaskonnas leidub SM vähesel määral või üldse mitte (testi tulemus “0”), ning kellele rikkalik suhkru tarbimine kasvatab hammastele küll kattu, kuid ei põhjusta oluliselt kaariesekahjustusi. Selliseid indiviide arvatakse täiskasvanud soomlaste hulgas olevat 5-10%.
Teised, kellel esineb rikkalikult mutans-kokke (>1 000 000/ml süljes - testi tulemus “3”) ning kelle “resistentsus” suhkrutele on seepärast nõrk. Kuigi sellistel patsientidel ei pruugi olla ühtegi kaariesekahjustust (näiteks tänu tema vähesele suhkrukasutamisele), kuulub ta ikkagi suurenenud kaarieseriskiga patsientide hulka, keda tuleks korrapäraselt jälgida. Selliseid indiviide arvatakse Soome täiskasvanud elanikkonnast olevat 20-25%. Süljeerituse vähenemine või toitumisharjumuste muutumine võivad neil põhjustada infektsiooni muutumise kliiniliseks haiguseks.
SM-arvu tõusule süljes aitavad kaasa osaliselt lõikunud tarkusehambad, “rippuvad” ja poleerimata täidised, siledapinnalised (ortodontilised ja proteetilised) plaadid, halb suuhügieen ja ka valed toitumisharjumused. SM määr on ajutiselt kõrgem ka raseduse ja rinnaga toitmise ajal.
Kuna SM-testi spetsiifilisus on suhteliselt kõrge, sobib see eelkõige tervete indiviidide välja sõelumiseks. Test võiks olla ka didaktiline abivahend tervisekeskustes “mutans-miljonäride” välja selekteerimisel nii last ootavate emade kui ka (just lõikuvate hammastega) väikelastega perede hulgast ning samuti lasteaedades ja koolides. Abi on testist kloorheksidiinikuuri efekti hindamisel. Atraktiivsuse tõttu on see heaks abivahendiks patsiendi motiveerimisel. Bakteripesade näitamisega teavitame noort ema kõige konkreetsemini tema lapsukest varitsevast nakkusohust.
Kaariesekahjustuse teke sõltub rohkem S.mutansi (ka S.sobrinus) olemasolust hamba pinnal kui süljes. Uurimuste tulemused Rootsis ei näita korrelatsiooni sülje suure SM-arvu ja kaariese esinemise vahel, kuna süljes esinevate bakterite arv ei iseloomusta alati nende hulka hambapinnal. Nii esines süljetesti järgi “mutans-miljonäridel” kaarieskahjustusi 50%-l aproksimaalpindadest, kus S.mutansit leidus rikkalikult ning ainult 3%-l aproksimaalpindadest, kust mutans-kokke ei leitud või leiti vähesel määral.Dentocult SM-testi kasutamisel vajatakse inkubaatorit, sest mutans-rühma streptokokid toatemperatuuril ei kasva.

Candida albicans arvu määramine: Oricult-N
Oricult-testiga saab mõõta nii süljes kui ka suu limaskestal elavate pärmiseente hulka. Candida albicans on tõdetud kariogeenseks mikroobiks progresseeruva kaariese puhul, kus seene rikkalik leidumine suus viitab atsiduursele keskonnale. Seega iseloomustab see test (nagu ka Dentocult-LB) eelkõige kaariese arenguks soodsaid tingimusi suus.
Pärmiseente hulka suus võivad tõsta: vähene süljeeritus, nõrgenenud immuunvaste (Sjögreni sündroom, AIDS, kõrge vanus), plaatproteesi kandmine, laia toimespektriga antibiootikumide kasutamine ning happeline suuõõs. Pärmiseente hulka suus võivad tõsta: vähene süljeeritus, nõrgenenud immuunvaste (Sjögreni sündroom, AIDS, kõrge vanus), plaatproteesi kandmine, laia toimespektriga antibiootikumide kasutamine ning happeline suuõõne keskkond.

Kaariesepreventsioon Põhjmaades

Perekonna liikmete kariogeense mikroobinakkuse ja “valede” toitumisharjumuste pärimise vältimiseks informeeritakse perekonda tervisekeskustes (perenõuandlates) juba antenataalselt hambahaiguste vältimise võimalustest. Vajaduse korral viiakse läbi mikrobiooloogiline süljetest. Noorele perele õpetatakse eeskujuliku suuhügieeni läbiviimist, nõustatakse tervislike toitumisharjumuste osas, innustatakse optimaalselt kasutama F-hambapastat ning regulaarselt külastama hambaraviasutusi. ½-6-aastaste lastega viiakse (lasteaedades) läbi suuhügieeni õpetust (kattu värvivate tablettide abil). Vanemaid nõustatakse dieedi, fluoriidide kasutamise ja hügieeni osas.

3-aastaselt külastab laps hambaarsti või hügienisti katu profesionaalse mehhaanilise eemaldamise eesmärgil. Seda mitte ainult kaariese ennetamiseks vaid ka hambaarstil käimisega harjumiseks ja selle kaudu hambaarsti-kartuse ärahoidmiseks. Välja selekteeritakse riskigruppi kuuluvad indiviidid, kellel viiakse PKME ja F-lakkimine edaspidi läbi vastavalt vajadusele 2(-4) korda aastas.

Koolis (6-7-aastaselt) peetakse loenguid hambahaiguste ärahoidmisest ja individuaalsest suuhügieenist. 12-13-aastased peaksid lisaks saama individuaalse istruktaazhi hammaste kontaktpindade puhastamiseks hambaniidile kantud F-hambapasta abil. Samuti viiakse läbi diagnostilised süljetestid ning avastatud riskiga lapsi ravitakse preventiivse ravi võtetega. Laps külastab hambaravipersonali vastavalt individuaalsele vajadusele 0,5-6 korda aastas.

Välja selekteeritud kõrge haigestumisriskiga patsiendid peavad puhastama kõik hambapinnad enne söömist ja kasutama F-imemistablette või F-nätsu otsekohe söögikorra lõppedes. Kõrgenenud riskiga lapsed võivad kasutada ka antimikrobiaalseid F-suuloputusvedelikke kaks korda päevas kolme nädala jooksul. Põhiliseks professionaalseks menetluseks jääb aga PKME ja riskipindade F-lakkimine. Soovitav on asetada klaasionomeer-sealant nii vara kui võimalik, eriti molaaride fissuuri keskmisse ja distaalsesse osasse. Ägeda kaariesega patsiendil sooritatakse PKME ja F-lakkimine iga kolme kuu tagant, kuna patoloogilise katu uuesti koloniseerumine võtab umbes niikaua aega.

Märksõnapilv