Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid spetsialistile › TÜ suu- ja hambahaiguste praktikumi õppematerjalid › Kaariese ennetamine ja konservatiivne ravi (2.osa): Fluoriidid

Kaariese ennetamine ja konservatiivne ravi (2.osa): Fluoriidid

 0 häält
Marek VinkMarek Vink
18.okt. 2002
Moodsa arusaama kohaselt avaldub fluoriidide (F) toime kõige paremini lokaalsel manustamisel. Kaltsiumfluoriid on tähtsaim hamba kõvades kudedes moodustuv ühend, kui fluoriidi sisaldus ületab 100 ppm.

Loe 1.osa
------------

Fluoriidid

Moodsa arusaama kohaselt avaldub fluoriidide (F) toime kõige paremini lokaalsel manustamisel. Kaltsiumfluoriid on tähtsaim hamba kõvades kudedes moodustuv ühend, kui fluoriidi sisaldus ületab 100 ppm. See omakorda toimib hambavaaba F-laona, kust F vabastatakse kattu alati, kui pH langeb. Fluoriidi kohalolek vähendab emaili lahustatavust happelises keskkonnas ning selle neutraliseerudes edendab algfaasis oleva emailikahjustuse remineralisatsiooni. Kaltsiumfluoriidi ladu tühjeneb aeglaselt ja seda tuleb aeg-ajalt täita. Parim efekt saavutatakse, kui F kasutatakse vähe korraga ja tihti (hambapastas). Et fluoriid avaldaks remineraliseerivat efekti, peab seda suuõõnes leiduma (“vabanema F-laost”) happerünnaku ajal.

On tõestatud, et fluoriidi profülaktika lõppedes, areneb kaaries, nagu poleks fluoriidi varem saadudki. Kui katus ei ole fluoriidi, on emaili kriitiline pH umbes 5,5. See oli situatsioon sellal, kui fluoriide ei kasutatud ja kaariese levik oli üldine. Ainult täiuslik suuhügieen hoidis ära kaariese tekke. Fluoriidi mõjul langeb emaili kriitiline pH 4,5ni. Mõõdukad pH langused ei põhjusta sel juhul enam kaariest. See tekib alles pH langedes alla 4,5.

  • Kuigi joogivee fluoreerimine on parim moodus F sagedaseks manustamiseks, on see Põhjamaades jm poliitilistel põhjustel lõpetatud.
  • F-sisaldava hambapasta igapäevane kasutamine on kõigi võimsa kaariesereduktsiooni läbiteinud maade ühine tegur ning arvatakse, et see on 80%-le elanikkonnale piisav meetod fluoriidide manustamiseks. Samas ei ole see ühiskondlikule tervishoiule kallis meetod, sest hambapasta eest maksavad patsiendid ise. Lapsi varitseb F-hambapastat kasutades fluoroosioht, kuna paljude uurimuste järgi neelavad väikesed lapsed vähemalt poole kasutatud hambapastast. Eelkooliealised lapsed vajavad hambapasta harjale panemiseks ja harjamise kvaliteedi kontrolliks enda kõrvale täiskasvanut. Taanis alustatakse fluoriidi sisaldava hambapastaga harjamist esimeste piimahammaste suhu lõikudes, muudes Põhjamaades piimamolaaride suhu lõikudes. Alla 0,1 % fluoriidi sisaldusega hambapasta efektis ei olda kindlad.
    Väikesed lapsed võivad neelata üle 50% hambapastast. See võib põhjustada fluoroosi. 0,3g 0,15 %lise fluoriidi sisaldusega hambapasta (kogu harja pikkune pasta on umbes 1 g) võib 1-aastasel lapsel teoreetiliselt põhjustada fluoroosi. 3-aastasel on vastav kogus 0,4 g. Siiski tuleks ka väiksematele lastele soovitada vähemalt 0,1 %lise fluoriidi sisaldusega hambapastat, mida pannakse harjale võimalikult vähe (lapse väikese sõrme küüne suurune kogus).
  • Alternatiiviks hambapasta kasutamisele oleksid igapäevased suuloputused F-lahusega. Erinevaid “suueliksiire” on kaubanduses rikkalikult saadaval, kuid enamikul neist on siiski vaid hingeõhku värskendav toime. Fluoriidi võimalikku efekti bakterifloorale ei peeta tänapäevaste arusaamade kohaselt kuigi tähelepanuväärseks.
  • Fluoriid-lakiga hammaste töötlemine ennetab efektiivselt kaariest (haigestumisriskiga patsientidel). Lakkimine neli korda aastas ei ole osutunud oluliselt tõhusamaks aastas kord või kaks sooritatust. Kui igapäevane F-hambapasta ja F-laki kaks korda aastas manustamine ei ole olnud piisav kaariese ärahoidmisel, siis ei ole üsimus mitte fluoriidide vähesuses, vaid muu profülaktika puudumises. F-lakki manustatakse eelnevalt hoolikalt puhastatud (PKME) ja kuivatatud hammastele. hammaste vahelistele kontaktpindadele viiakse lakki hambaniidi abil. Sellise kogu hammaskonna töötluse järel ei peaks hambaid ööpäeva jooksul harjama.
  • F-tablettidest ei ole kasu enne hammaste suhulõikumist. Ka muidu tasub mõelda, kas need on ikka hädavajalikud, sest teiste meetoditega saadakse F suhu sagedamini ja füsioloogilisemalt. Samas on maailmas küllalt palju uurijaid, kes usuvad F-tablettide kasutamise vajalikkusesse (sõltuvalt joogivee F-sisaldusest) 6 kuu kuni 12-aasta vanustel lastel. Kui F-hambapastat ei taheta või ei saada mingil põhjusel kasutada, tuleks kasutada F-tablette. Imemistabletid on osutunud närimistablettidest tõhusamaks ning sobivad kasutamiseks läbi terve elu (näit. vanuritel kuiva suu korral). Väikelastele on need siiski ohtlikud, sest hea maitse tõttu võidakse neid süüa liiga palju.
  • Fluoriidi sisaldava närimiskummi kasutamine on suurepärane võimalus täiendava fluoriidi saamiseks.

Parim efekt kaariesaktiivsetel patsientidel on saavutatud F-lakkimisega kaks (kuni neli) korda aastas. Järgnevad igapäevased suuloputused 0,05% F-lahusega (hädavajalik ortodontiliste aparaatide kandjail), hambaarsti vastuvõtul individuaalse lusikaga aplitseeritavad kontsentreeritud F-geelid ja F-tabletid. Nõrgima efektiga on vastuvõtul läbiviidavad F-lahusega pintseldused. Individuaalse raviplaani koostamisel ja selle ellu viimisel tuleks patsiendi ravikaardile märkida antud fluoriidide kasutamise soovitused ja selle põhjendused. Ka joogivee F-sisaldus oleks vaja märkida kaardile.

Emaili soolaks on apatiit: Ca10 (PO4)6(OH)2. Kaalu järgi on kaltsiumit 37%, fosfaati 52% (fosforit u. 18%) ja vesinikku 3%. Neid elemente nim makroelementideks. Erinevalt makrokomponentidest, on mikrokomponendid (fluor, seatina, tsink, magneesium, karbonaat, naatrium, vask, strontsium) emailis jaotunud ebaühtlaselt.

Ca1O(PO4)6(OH)2 = 1OCa++ + 6PO4--- +2OH-

Kui võrrandi parempoolseid komponente on süljes väga palju, on tegemist üleküllastatusega ning tekib sadestumine. Vastupidisel juhul kaldub apatiit lahustuma. pH langemine ühe ühiku võrra vahemikus 7 - 4 suurendab hüdroksüapatiidi lahustumisvöimet seitsmekordselt. Kriitilise pH väärtus varieerub 5,2 ja 5,5 vahel. Kui sülg muutub alaküllastunuks hüdroksüapatiidi suhtes, on ta fluorapatiidi suhtes (kuni pH 4,5) veel üleküllastunud. See tähendab, et samal ajal kui hüdroksüapatiit lahustub, fluorapatiit ladestub.

Ca10(PO4)6(OH)2 + F- = Ca10(PO4)6OHF + OH-

Hoolikas, mitmekordne kontsentreeritud fluoriidi lokaalne aplikatsioon algavale kaariese koldele, tõstab seal kaltsiumfluoriidi (tahke sool) sisalduse üsna kõrgeks.

Ca10(PO4)6(OH)2 + 2F- = 10CaF2 + 6PO4 + 2OH-

Reaktsiooni soodustab keskkonna happesus. Kuna sülg on tekkinud kaltsiumfluoriidi suhtes alaküllastunud, lahustub see ühend aeglaselt.

Hambaemail võib lahustuda kahel erineval viisil:

  • järkjärguliselt emailipinna kadu (erosioon)
  • mineraalide kadu emaili pindmisest kihist (kaaries).

pH langedes alla 4.5 tekib suurema tõenäosusega erosiooni tüüpi lesioon. See esineb näiteks hapude puuviljade ja jookide tarbimise (või oksendamise) puhul. pH olles vahemikus 5.5 - 4.5 tekib enamasti kaariese tüüpi lesioon.

Algstaadiumis kaariese puhul võib emaili kõige pindmisem kiht olla täiesti intaktne samal ajal, kui pinnaaluses kihis on demineralisatsioonist tingitud pehmenemine. Nähtusele on püütud anda mitmesuguseid seletusi:

  • emaili pind võib omada teatud kaitset demineralisatsiooni vastu, mis tuleb tema kõrgemast mineraalide sisaldusest, difusiooniteede kitsusest, erinevast kristallide orientatsioonist
  • emaili pindmises kihis toimub hüdroksüapatiidi lahustumisega samaaegselt fluorapatiidi ladestumine
  • arvatakse sedagi, et päris alguses toimub demineralisatsioon ka emaili pindmises kihis, mis aga seiskub kaltsiumi ja fosfori ioonide tulva tõttu läbi pindmise kihi pärast lahustumist pinnaalusest kihist
  • hamba pelliikula demineralisatsiooni takistav mõju.

Kord igeme serva juures alanud kaaries jääb sinna valge täpina püsima kogu eluks. Pindmine kiht remineraliseerub kiiremini ja muutub taas tugevaks ja läikivaks. Pinnaalune kiht aga jääb poorseks sisaldades suhteliselt palju orgaanilist ainet.

---------
Loe järgmist osa

Märksõnapilv