Õhkabrasiooni kasutamine

Andrus Riim ajakirja Hammas toimetaja
2. nov 2001


Antakse põhjalik ülevaade õhkabrasiooni kui alternatiivse ravimeetodi ajaloolisest arengust ning selle kasutuselevõtu põhjustest. Õhkabrasiooni eelised ilmnevad eelkõige oklusaalse kaariese diagnoosimisel ja prepareerimisel.
Vaata lisaks:

Õhkabrasiooni meetodit tutvustati hambaravis esmakordselt 1950-ndate aastate alguses. Esialgu ei leidnud see aga piisavalt poolehoidu kahel peamisel põhjusel:

  • varustus oli üsna kohmakas ning pulbri ettekandmise süsteem polnud täiuslik
  • kõrgsageduslikud turbiinmootorid olid samal ajal muutumas üha populaarsemaks ja arstid harjusid uute kiirete puuridega rutem

Õhkabrasiooni taassünd

Õhkabrasiooni kui ravimeetodit hakati uuesti tõsisemalt võtma pärast järgmiste faktorite esilekerkimist:

Fluoriidide kasutuselevõtmine

Fluoriidide antikarioosne mõju avastati 1950-ndate keskel. Avalikkusele tutvustati seda kahel moel - fluoriide lisati hammaste tugevdamiseks joogivette ning hambapastadesse, et tagada nende üldine kasutamine.

Fluoriidide efektiivsus ilmneb kõige paremini hammaste siledatel pindadel, kus interproksimaalset kaariest on märgatavalt vähem. Samas tagahammaste okulsaalpindadel, kus on palju süvendeid ja fissuure, käitub hambakivi teisiti, kui enne fluoriidide kasutuselevõttu. Nimelt progresseerus kaaries enne fluoriidide kasutama hakkamist mööda süvendeid, lõhkudes hamba struktuuri ning tekitades lehtrikujulisi lesioone. See võimaldas arstil märgata karioosset protsessi juba varakult. Kui sond või röntgenipilt kinnitasid kaariese olemasolu, asuti seda kohe ravima.

Seega oli võimalik kaariese tegelikku levimist üsna adekvaatselt jälgida ning see sai ka raviprotsessi üheks osaks. Kuid koos fluoriidide tulekuga ei suutnud kaaries enam pealmist (vaadeldavat) emailikihti tema tugevuse tõttu oluliselt kahjustada, mistõttu kaaries liikus mööda mikropragusid emaili alla, jätmata seejuures peaaegu mingeid visuaalseid jälgi hamba pinnale.

Seetõttu pole tänapäeval kaariest enam nii lihtne paljalt sondeerimise abil avastada.

Muutused röntgenifilmides

Kuni 1960-ndate aastate alguseni kasutati röntgenipiltide tegemisel 65 kV võimsusega masinaid. Kasutatavad filmid olid aeglased, mistõttu näiteks periapikaalse ülesvõtte tegemiseks tuli patsienti kiiritada 2-3 sekundit. Kuna 1960-ndate lõpus hakati pöörama suuremat tähelepanu kiirguse halvale mõjule ning meditsiinitöötajatel soovitati vähendada kasutatava kiirgusdoosi hulka. Selle tulemusel arendati välja kiiremad filmid, mis vajasid varasematega võrreldes tunduvalt väiksemat röntgenikiirgust, kuid samas vähenes ülesvõtte teravus. Seega oli nüüd võimalik avastada oklusaalset kaariest alles siis, kui kahjustunud alad olid juba väga suured.

Fluoriidide ja kiirete filmide kasutuselevõtu tulemus

Fluoriidide kasutuselevõtmisest alates tekkis korraga terve generatsioon hambaravi patsiente, kellel olid olemas ainult tagahammaste oklusaalsed restoratsioonid. See tundus olevat edasiminek eelmiste generatsioonide suhtes. Kuid sisuliselt oli nende oklusaalsete restoratsioonide puhul tegu amalgaamidega "preventsiooni laiendamiseks". See tähendas silmaga nähtava kahjustuse parandamist ning ootamist, kuni kaariesest kahjustatud alad muutuvad piisavalt suureks, et saavad nähtavaks ka röntgenifilmil või on neid võimalik sondeerida. Selle tulemusel hakati kasutama palju suuremaid restoratsioone kui on vajalik tänapäeva mõistes. Järelikult ainult röntgenifilmi või sondi kasutamine oklusaalse kaariese avastamiseks toob kaasa korraliku hambastruktuuri põhjendamatu eemaldamise, kuna kaariese tegeliku ulatuse avastamine on raskendatud ja lükkub edasi.

Oklusaalse kaariese tänapäevane diagnoos

Kaariese avastamise lahus

Hiljuti välja arendatud "kaariese avastamise lahused" näitavad juba varakult ära ravi vajavad lõhed ja fissuurid, mille avastamine varasemate meetoditega oli peaaegu võimatu. 1950-80 aastatel kasutusel olnud diagnostilised protseduurid pole tänapäeval enam sobivad. Kaariese diagnoosimise lahuseid peab kasutama, et hambaarst saaks kaariese tekke avastada enne selle ulatuslikku progresseerumist.

Õhkabrasioon

Õhkabrasioon ehk KCP (lühend inglise keelest: kinetic cavity preparation) on mikroskoopiline suruõhu ja mikroosakeste abil prepareerimine, mis võimaldab eemaldada hambastruktuuri miinimum 0,5 mm laiuselt alalt. Kuna osakesed on väiksed (alates 27 mikronit = 0,027 mm), siis võimaldab meetod töötada ka närvi läheduses, kahjustades minimaalselt hamba kude. Õhkabrasiooni seade on sisuliselt "liivapuhur", mis pommitab hambaid mikroskoopiliste osakestega (enamasti alumiiniumoksiid, mis võib olla ka maitsestatud). Need osakesed hõõruvad hambapinnalt maha karioosse kihi, kuid tervet hambastruktuuri ei suuda lõhkuda.

Kui õhkabrasiooni meetod on omandatud, saab lõhesid ja fissuure ravida tunduvalt varem, mille tulemusel eemaldatakse minimaalselt hambastruktuuri. Seda on võimalik teostada kuni 90% kiiremini, kuna puudub vajadus lokaalanesteesia järele ning patsient ei pea kuulama puuri ähvardavat vilinat ja tundma hambal ebameeldivat vibratsiooni ning kuumenemist.

Minimaalse hambastruktuuri eemaldamise järel on võimalik restauratsioon teostada valguskõvastuva komposiidi abil (Sobivate valguskõvastuvate komposiitide puudumine oli samuti üks põhjusi, miks 1960-ndatel ei saanud õhkabrasiooni kasutusele võtta. Õhkabrasioon eemaldab "kahjuks" liiga vähe hambastruktuuri, et sinna saaks kinnituda amalgaamist või kullast täidised.) Komposiit taastab 90-95% hamba esialgsest tugevusest ning 100% tema algsest väljanägemisest. Patsiendid on selle meetodi suhtes vägagi entusiastlikud, kui nad mõistavad, et kaariese eemaldamine võib olla meeldiv kogemus ammu enne suurte komplikatsioonide tekkimist.

Lihtne test

Korjake kokku mingi arv eemaldatud hambaid ning valige nende seast välja hambad, mille oklusaalpinnal pole võimalik visuaalselt kaariest märgata. Märgistage hambad, et neid oleks hiljem võimalik röntgenipildilt ära tunda, ning kandke oklusaalpindadele kaariese diagnoosimise lahust (soovitavalt rohelist, kuna seda on lihtsam märgata). 10-15 sekundi pärast võib selle lahuse maha pesta. Arvatavasti tegi lahus kaariese nähtavaks 75-85% hammastest, millel te esialgu visuaalselt kaariest ei märganud. Neist hammastest tehtud röntgenipilt aga ei näita mingit kaariese tungimist emailist dentiinini.

Nüüd eemaldage oma kõrgsagedusliku puuri abil kaaries ning seejärel kastke neid uuesti kaariese diagnoosimise lahusega (see lahus ei tungi kohe esimesel korral läbi kogu kaariesest kahjustatud ala). Korrake kaariese eemaldamise ja diagnoosimise protseduuri seni, kuni ühtki plekki enam näha pole. Kaariese leviku korralikuks jälgimiseks võiks kasutada luupi. Lõpuks tehke hammastest röntgenipilt ja mida te näete? Kas nende hammaste preparatsioonialade laius on vähemalt 1 mm? Kui te oleks diagnoositud kaariese eemaldanud õhkabrasiooni abil, oleks preparatsiooniala laius alla 1 mm! Kui need oleksid Teie enda (või Teie sugulaste-tuttavate) hambad, millise preparatsiooniviisi kasuks te otsustaksite? Väga oluline on avastada kaaries võimalikult varakult ning eemaldada see õhkabrasiooni abil, et mitte kahjustada liiga suurt osa hambastruktuurist.


Puuri kasutamisel on preparatsiooni serv killustunud (punased nooled) ja mõranenud (sinised nooled), mis on põhjustatud puuri pöörlevast lõikamisest.


Õhkabrasiooni kasutamisel on preparatsiooni servad siledad. Puuduvad puurimisele iseloomulikud mikropraod.


Õhkabrasiooni kasutamise tulemused

Sellise hambaravimeetodi kasutamisest saadav isiklik rahulolu on võrreldamatu. Kui olete kord mõistnud kaariese varase diagnoosimise ja ravimise filosoofiat, olete võimeline tõstma ravitaset kõigi patsientide korral, eriti aga mõistma selle eeliseid fluoriidi aktiivsetel kasutajatel. Te tunnete, et pakute kõrgtasemel teenindust ning see rahulolu suureneb veelgi, kui patsiendid tulevad järelkontrolli. Võimalik, et peate lausa patsiendikaardilt kontrollima, kas oklusaalne restoratsioon pandi ikka sellele hambale. Õhkabrasiooni kasutamine meelitab juurde patsiente, kes on puurimise müra, vibratsiooni ja valu suhtes eriti tundlikud (näiteks lapsed).

Õhkabrasiooni seade annab majanduslikust aspektist vaadates kiiresti kasumit, kuna lisaks aja kokkuhoiule pole vajadust anesteesia ja suurte täidiste järele.

Puudused

Kahjuks ei suuda õhkabrasioon tavalist puuri siiski täielikult asendada, kuna selle abil pole võimalik eemaldada vanu täidiseid ning ega prepareerida väga sügavaid kaviteete. Kuid need on ka ainsad õhkabrasiooni puudused...

Loomulikult võib oskamatus käes sattuda õhkabrasiooni osakeste juga vastu igemeid või põski, tekitades seal kipitust. Kuid oht patsienti vigastada on ju ka hambapuuri korral, seda enam, et patsient võib suures valuhirmus ootamatult võpatada.

Artikkel ilmunud ajakirjas Hammas