Hügieen hambaravikabinetis

Marek Vink
25. sept 2002


Nakkuste levimise viisid hambaravis, instrumentide desinfektsiooni meetodid ja puhtusastmed.

Iga patsient võib on potentsiaalne patogeense mikroorganismi kandja. Selle pärast tuleb kindlaid standardseid ettevaatusabinõusid täita iga patsiendi kõikide raviprotseduuride juures sõltumata patsiendi (oletatavast) nakkuse diagnoosist. Patsiendi ega ka ravipersonali viiruslikku infektsioonhaigust pole tihti võimalik diagnoosida anamneesi ja kliiniliste nähtude põhjal. Samuti võib patogeense mikroorganismi poolt põhjustatud infektsioonhaigus diagnoosimata jääda ka pärast laboratoorseid teste. Ka on võimalik, et patsient varjab mingil põhusel oma haigust. Infektsioonhaigused on nakkuvad ka enne haiguse kliiniliste nähtude ilmnemist. Seepärast peab hambaarsti töökeskkonna hügieenitase olema nii kõrge, et see välistaks nakkuse siirdumise patsiendilt teisele (keskkonnast), ravipersonalilt patsiendile või patsiendilt ravipersonalile.

Hambaravis on tähtsamad nakkusteed kontaktnakkus ja hingamisteede kaudu toimuv nakatumine. Kontaktnakkus võib olla otsene või mitteotsene. Indirektse leviku korral levivad mikroorganismid ravipersonali määrdunud käte (küünte aluse, sõrmuste, kellade), riiete, instrumentide, raviks vajaliku aparatuuri (näit valguslamp) või uniti veesüsteemi abil. Üheks indirektseks leviku teeks on näiteks telefon, mida kasutatakse raviruumis.

Otsese infektsiooni leviku korral annab haigusekandja mikroorganismid edasi tervele isikule füüsilise kontakti kaudu: vere, sülje või teiste limaskestalt või (mikro)haavadest pärit eritiste abil (levikutee võib olla hambaravipersonalile või ka vastupidi). Inokuleerimise korral satub nakkusohtlik materjal otseselt kudedesse näiteks nõela, noa, puuri või matriitsi torke/lõikehaava kaudu.

Haigustekitaja võib siirduda inimeselt teisele hingamisteede kaudu kas piisknakkuse või aerosoolina. Samuti on piisknakkusega tegemist kui veri ja/või sülg pritsuvad (kahjustatud) nahale, suu limaskestale või silmade membraanile.

Nakkushaiguse levikuks vajatakse pisikut, mis on võimeline põhjustama haigust. Et haigust põhjustada peab mikroobe olema piisavalt palju ja nad peavad pääsema (nakkuvasse) kontakti haigust vastuvõtva (vastuvõtliku) organismiga. Aseptika reegleid jälgiva töökorralduse peaeesmärk ongi läbi lõigata see nn infektsiooniahel, et nakatumist ei toimuks.

Nakatumise tagajärjel sündiv haigus sõltub haigustekitajate hulgast ja omadustest, nakatumise viisist ja tihedusest ning vastuvõtja vastupanuvõimest. Rahvastiku vananedes kasvab krooniliste haigete arv, kelle tarvitatavad ravimid muudavad nad haigustele vastuvõtlikumaks. Infektsioonialtid on näiteks vähki põdevad, siiratud organiga ja HIV-infektsiooniga patsiendid ning vanurid. Neil võib isegi suhteliselt ohutu mikroorganism põhjustada tõsise haiguse.

Viirusliku, bakteriaalse ja seeninfektsiooni levikut hambaravivastuvõtul saab tõhusalt ennetada kõrgetasemelise hügieeniga. Hea käte hügieen, õigesti kasutatud kaitsekindad, kaitseriietus ning tarvikute ja tööpindade katmine on lihtsad ja tõhusad meetodid. Suurim risk kaasneb teravate instrumentide põhjustatud torketraumadega. Neid õnnetusi saab vältida kasutades ühepealisi teravaid instrumente, asetades süstalnõela kaitse tagasi seda käes hoidmata (vaid soovitavalt spetsiaalses hoidjas) ning kogudes teravad nakkusohtlikud jäätmed eraldi torkekindlatesse nõudesse.

Kaitsekinnaste kasutamine vähendab torkehaava korral kudedesse jõudva vere hulka ja võib hoida isegi naha tervena. Nõela kuju ja suurus mõjutavad torkehaava nakatava vedeliku hulka ja mikroorganismide hulk selle nakkuvust. Infektsiooniriski mõjutavad otseselt vastuvõtu üldine hügieenitase, raviprotseduuride sooritamise kvaliteet ning verenakkusohtlikke patsientide osamäär ja torkehaavade hulk.

Instrumentide desinfektsioon

Hambaravivahendid jaotatakse "puhtuse" nõuete põhjal nelja klassi:

  • steriilsed
  • steriliseeritud
  • desinfitseeritud
  • puhastatud

Puhtusaste sõltub protseduuri iseloomust ja operatsioonikohast, millega instrument puhastuse, desinfitseerimise ja steriliseerimise järgselt kokku puutub.

Steriilsed

Steriliseerimise eesmärk on hävitada kõik mikroorganismid (viirused, bakterid, seened, eosed). Invasiivsete toimingute puhul, kus puututakse kokku verega või millega võidakse läbistada limaskest, tuleb kasutada steriliseeritud ja steriilselt pakitud instrumente. Steriilsed peavad olema instrumendid, mis tungivad läbi organismi kaitsebärjääride (nahk, limaskest, email/dentiin) ning jõuavad kontakti sidekoe, luu või pulbiga. Siia alla kuuluvad instrumendid, mida kasutatakse kirurgias, endodontias ja parodontoloogias. Steriilseid pakendatud instrumente säilitatakse toasoojuses kaitstuna niiskuse ja tolmu eest. Steriilsuse säilivusaeg sõltub pakkematerjalist ja pakendi sulgemisviisist. Pakendile tuleb enne steriliseerimist märkida viimane kasutamispäev. Pakend avatakse nii, et instrument säilitaks steriilsuse.

Steriliseeritud

Siia rühma kuuluvad vahendid steriliseeritakse autoklaavis või kuumõhukapis ja säilitatakse tolmu-, niiskuse- ja tõmbusevabas kaanega karbis või sahtlis. Instrumendi kasutustsükkel peab olema tihe – neid tuleks desinfitseerida vähemalt korra nädalas. Steriliseeritud instrumendid on normaalse kasutuse korral küll kontaktis terve naha ja limaskestaga, kuid ei läbista seda. Hambaravis kuuluvad siia alla kõik täidiste valmistamiseks ja proteetiliseks raviks ettenähtud instrumendid. Samuti ka mikromootori sirg- ja nurkotsikud ning turbiini otsik.

Desinfitseeritud

Desinfitseerimine peab toimima patogeensete mikroobide ehitusse ja ainevahetusse nii, et need kas hävinevad täielikult või väheneb nende arv niipalju, et nad ei suuda põhjustada nakkust. Desinfitseerimine viiakse läbi kõrge temperatuuri abil või keemiliselt. Instrumentide puhul tuleks eelistatakse kuumdesinfitseerimist. Siia rühma kuuluvad vahendid, mis on küll kontaktis terve nahaga, kuid mitte otseses kontaktis patsiendiga: jäljendmaterjali segamisvahendid, vatirullihoidjad, ortodontilised traadid jms.

Puhastatud või pestud

Puhastades eemaldatakse vahenditelt mustus, tolm ja suurem osa mikroorganismidest. Puhastatakse mustust eemaldava puhastusainega mehhaaniliselt hõõrudes, harjates või surve all pestes. Siia rühma kuuluvad vahendid on kontaktis vaid patsiendi terve nahaga, kuid mitte limaskestaga: käsipeegel, kaitseprillid, kaitsekatte hoidja.

Desinfitseerimine

Desinfitseerimine peab toimima patogeensete mikroobide ehitusse ja ainevahetusse nii, et need kas hävinevad täielikult või väheneb nende arv niipalju, et nad ei suuda põhjustada nakkust. Desinfitseerimine viiakse läbi kõrge temperatuuri abil või keemiliselt. Instrumentide puhul tuleks eelistatakse kuumdesinfitseerimist.

Alkoholid mõjuvad paljudele mikroobiliikidele ning on kiire toimega. Desinfitseeritavad pinnad ja instrumendid peavad olema eelnevalt puhastatud, sest alkoholi "mustusest" läbitungimisvõime on nõrk. Etüülalkoholi e. etanooli kasutatakse enamasti 80% lahusena, mille puhul on arvestatud ka võimaliku lahjenemisega (efektiivseim toime 70%). Isopropanooli kasutatakase 43-45%na. Mõjub ka viirustele. Ei ole allergiline ega toksiline. Alkohol on tuleohtlik.

Aurusterilisatsioon auruautoklaavis

Autoklaavis hävinevad mikroobid rõhu all oleva veeauru, kuumuse ja ajafaktori koostoimel. Küllastunud aur suunab aurustumissoojuse steriliseeritavale materjalile. Materjali pinnal olevad mikroobid märguvad, valkained koaguleeruvad ja mikroobid surevad. Kuna õhk takistab auru tungimist pakendis materjalini ja nurkotsikute sisekanalitesse, tuleb see sterilisatsiooni alguses autoklaavist eemaldada. (vt lisaks: Kuidas valida autoklaavi)

Kuumõhusterilisatsioon

Kuumõhusterilisatsiooni puhul hävinevad mikroobid põledes. Mikroobid taluvad kuiva kõrget temperatuuri hästi, mille tõttu kasutatakse kõrget temperatuuri ja pikka toimeaega. Kuum õhk muudab klaasi ja metalli hapraks ning nüristab teravaid instrumente.

Vaata lisaks:

desinfektsioon hügieen