Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid spetsialistile › EHP 2002 loengute abstraktid › Alalõualiigeste haiguste diagnostika ja ravi, artroskoopia

Alalõualiigeste haiguste diagnostika ja ravi, artroskoopia

 0 häält
Professor Edvitar Leibur, Tartu Ülikooli Stomatoloogia kliiniku juhataja
19.sept 2002
Käesoleva ettekande eesmärgiks on anda ülevaade tänapäeval kasutatavatest diagnostika ja ravimeetoditest alalõualiigeste haiguste korral ning hinnata ja analüüsida nende efektiivsust temporomandibulaarliigese (TML) patoloogia puhul

Käesoleva ettekande eesmärgiks on anda ülevaade tänapäeval kasutatavatest diagnostika ja ravimeetoditest alalõualiigeste haiguste korral ning hinnata ja analüüsida nende efektiivsust temporomandibulaarliigese (TML) patoloogia puhul. TML haigused moodustavad Tartu Ülikooli Kliinikumi Näo-lõualuukirurgia osakonda pöördunud haigetest (nii ambulatoorsed, kui ka statsionaarsed) 3-4%, ajavahemikus 1995-2002. Sagedamini esinevatest haigustest võib nimetada artriiti (äge, krooniline), osteoartroosi, psühhogeenseid artropaatiaid, harvem täheldati kasvajaid ning arenguhäireid. Hambumushäirete ja hammasterea defektide puhul eelnes ortopeediline ravi.

Artrotsenteesi meetodid on täiustunud. Kui varasemalt kasutasime lihtsalt liigeseõõne loputust siis alates 1997 aastast on rakendatud “lükka-tõmba” meetodit. Neid tulemusi on põhjalikult analüüsitud meie poolt (Ü.Voog jt. 1999, 2000, 2001) ning võib järeldada, et see on üks arvestatav meetod artriitide ravis.

Hea ülevaate liigese õõnest ja seal esinevatest muutustest annab artroskoopia.

Esmakordselt eestis võeti artroskoopia kasutusele näo-lõualuukirurgia osakonnas Tartus, novembris 2000. Käesoleva ajani on teostatud artroskoopiat 15 alalõualiigeses 11 haigel. Artroskoopia käigus ilmnesid liigese õõnes liited, liigese luuliste pindade ebatasasused, diski deformatsioon. Alalõualiigese haiguste ravi artroskoopia teel on olnud siiani efektiivne kõigil ravitud juhtudel.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kuna on olemas mitmeid ravivõimalusi, peab raviplaan põhinema kliinilistel, biokeemilistel ja radioloogilistel uuringutel, mille põhjal valitakse sobivaim meetod.