Pesta hambaid või mitte? - selles on küsimus

Marek Vink hambaarst
25. okt 2011


Hamletliku pealkirja eesmärk on meelitada seda juttu lugema inimesi, kes teavad une pealt kahte mantrat - külastades kaks korda aastas hambaarsti ja pestes kaks korda päevas hambaid - hoiad hambad terved. See pole väär, kuid eksitav ja vastutust patsiendilt ise oma tervise eest hoolitseda ära veeretav küll.

Hambaarstil käimine, kui seal ainult sümptomaatilise raviga tegeletakse, ei hoia hambaid tervena. Ka minu vastuvõtule satub suhteliselt noori inimesi, kes on lapsepõlvest saati käinud hambaarsti juures “korralikult hambaid ravimas”.

Tänaseks päevaks ongi neil pea kõigis hammastes täidised, mida nad ise ei oska pidada ebanormaalseks. Kui hambaid igal aastal puuritakse on see selge märk edenevast kaariesehaigusest, mille põhjusi pole kontrolli alla võetud. Aga - hambaid ei pea ravima, vaid haiguse põhjusi kontrollides tervena hoidma.

Miks on siis hammastes nii palju täidiseid? Suures plaanis vaadatuna on viga tervishoiu rahastamise süsteemis. Nimelt teenib hambaarst ainult raviprotseduuride pealt. Hinnakirjapõhiselt töötav hambaarst on end taandanud näputööliseks, kes ei tegele arstikunsti ehk haiguse põhjuste väljaselgitamise ja nende põhjuste elimineerimisega, vaid asetab liinitöölise kombel aina uusi täidiseid, kuni ühel päeval hambakõvakoe lõppedes hambajäänuki eemaldab. Ja tulutoov tööpõld siit alles algab!

Väiksemas plaanis tuleb ka hambaarstkonnal endal peeglisse kiigates tunnistada, et oksa mille istutakse, pole just väga aktiivselt saetud. Kaaries on hambavaenulikust käitumisest tulenev haigus, mille kontrolli all hoidmine on jõukohane igale tervele inimesele. Siin võib olla vajalik hambaarsti abi, kes haiguse põhjuse konkreetsel juhul välja selgitab ja selle elimineerimisel nõu ja jõuga aitab. Patsient peab olema teadlik ja oma hambaarstilt nõudma, et ta oma tööst ka selle arstikunsti nõudva osa ära teeks.

Kui nüüd tulla pealkirjas toodud küsimuse juurde, siis - teaduskirjanduses leidub tõesti uurimusi, millest nähtub, et vähem hambaauke esines neil lastel, kes hambaid harvem pesid. Kuidas nii? See on ju täpselt vastupidi, kui kõigile juba varasest lapsepõlvest ajukäärudesse pressitud klišee?

Teema mõistmiseks tuleb kaarieseteemasse süüvida. Nimelt on hambakaaries mitmeteguriline haigus, mis tähendab, et hamba kõvakoe kahjustuse tekkimiseks peavad samaaegselt esinema vähemalt kolm haiguse tegurit. Esiteks peab hammaste pinnal esinema piisavalt paks kurjade pisikute kiht. Teiseks tuleb neid baktereid võimalikult sageli toita. Kolmandaks peab hamba kõvakude olema kaariesele vastuvõtlik ehk fluoriidiga tugevdamata.

Fluoriid muudab hambavaaba terve pH-ühiku võrra raskemini lahustuvaks ehk katukihi põhjustatud happerünnaku suhtes vastupidavamaks.

Joogivee fluoreerimine oleks tänasel päeval ka Eestis kõige kuluefektiivsem viis hambakaariese ennetamiseks. Eestis on kõige halvemas seisus Lõuna- ja Kagu-Eesti laste hambad, sest seal on joogivee looduslik fluoriidisisaldus väga madal ja kaariese esinemissagedus mitu korda kõrgem, kui näiteks Lääne-Eestis, kus fluoriidi tase joogivees jällegi ületab norme. Võru- ja Põlvamaal joogivett (või vähemalt söögisoola) fluoreerides saaksime üle-Eestilist ebavõrdsust kaariesesse haigestumise osas kõige odavamalt tasandada.

Suuhügieeni roll kaariese ärahoidmisel on kahtluse alla seatud päris mitmes teadusartiklis. Kõige vähem tõhusaks loetakse lihtlabast üleskutset pesta hambaid kaks korda päevas. Põhjus peitub selles, et inimesed arvavad ekslikult, et nende hambad on peale pesemist puhtad. Suuhügieen on efektiivne juhul, kui see viiakse läbi professionaali poolt (või kontrolli all) kui hambad pestakse tõeliselt puhtaks.

Kaks korda päevas hammaste harjamine on kaariese arengu kontrollimisel tõhus juhul, kui kasutatakse piisava fluoriidisisaldusega hambapastat – seejuures peab fluoriidi kontsentratsioon olema piisavalt kõrge ning hambapasta kontaktaeg hambakoega võimalikult pikk.

Seetõttu ei soovitata suud pärast pesemist veega loputada, vaid ainult hambapasta vaht välja sülitada. Nii jõuab hambapinnale tekkida piisav ladu, kust fluoriidi võtta ajal, mil võideldakse happerünnaku tagajärgedega.

Kaariese ennetamise ja kontrolli all hoidmise koha pealt on tähtsaimad hambasõbralikud toitumisharjumused. Regulaarsed söögikorrad, mille vahele jäävad vähemalt kolmetunnised pausid, mil hammastega kontakti satub ainult puhas vesi, hoiab hambad terved kogu elukaarel.

Kuigi inimesed ei usu, et asi võib nii lihtne olla, kinnitan - hambakaariese põhjustest on lapsevanemal just lapse toitumisharjumusi kõige lihtsam kontrollida. Sest väikelaps ei tee ise valikuid vaid saab “päranduseks” perekonna ebatervislikud toitumisharjumused. Küpsise-kommikausi igapäevane laual hoidmine on lapse (hammaste) tervisele kuritegelik. Mõistlik on kommipäeva pidada kord nädalas, mil neid võib terve päeva jooksul süüa nii, et süda läigib.

Lisaks suhkru tarbimissagedusele on ka suhkru koguse vähendamine organismi tervise seisukohalt tähtis. Tõestust on leidnud nii suhkru sõltuvust tekitav loomus kui ka otsene kahju arenevale organismile näiteks nõrgemate luude moodustumisega.

Pealkirjas esitatud küsimuse juurde tagasi tulles vastan:

  • Peske hambad PUHTAKS hommikul ja õhtul FLUORIIDisisaldava hambapastaga.
  • Jätke SÖÖGIKORDade vahele vähemalt 3-tunnised pausid
  • Jooge janu korral VETT
  • Külastage hambaarsti või suuhügienisti vastavalt individuaalsele riskile!

 

Artikkel ilmus Õhtulehes 25.okt 2011

Laste hambaravi kohta saab lähemalt uurida internetileheküljelt kiku.hambaarst.ee