Hamba-lõualuusüsteemi omandatud anomaaliate profülaktika

dr Rita Nõmmela
4. juuni 2002


On teada, et mitte ükski varajases lapseeas põetud üldhaigus ei avalda otsest mõju lõualuude arengule ja kasvule, mis tingiks ühe või teise patoloogilise hambumuse formeerumise. Miks tekivad lapsel hamba-lõualuusüsteemil omandatud anomaaliaid ning kuidas neid ravitakse?
Vaata lisaks:

Hamba-lõualuusüsteemi pärilike ja kaasasündinud anomaaliate profülaktika

Profülaktikavõtted:

  • õige toitmisviis;
  • pea asendi korrigeerimine une ajal;
  • lapsele sobiva päevareziimi järgimine;
  • üldhaiguste vältimine;
  • keelekida plastika,
  • lõualuude liigse kasvu pidurdamine,
  • kahjulike harjumuste kõrvaldamine;
  • varajane suuõõne hügieen ja hammaste ravi;
  • piimahammaste lõikumise jälgimine,
  • varakult õige rühi kujundamine

Vastsündinud lapsel on alalõug ülalõuast kuni 15 mm tagapool, see on füsioloogiline vajadus, sest selline alalõua asend kergendab sünnitust ja vähendab trauma võimalikkust liikuvale alalõuale. Imemisel saab alalõug funktsionaalse koormuse, mis soodustab alalõua kasvu. Loomulik e. rinnaga toitmine on hamba-lõualuusüsteemi organite ja lihaste harmooniliseks arenguks optimaalne.

Kunstliku toitmise korral tuleb jälgida, mitte ainult vajalike toitainete hulka, mineraalsoolade ja vitamiinide olemasolu, vaid ka tingimusi, mis peaksid olema lähedased loomuliku toitmise puhustele: laps peab alalõuga ette lükkama ja tegema seda mõningase jõukuluga. Alalõua liigutused loovad funktsionaalse ärrituse ja mõjustavad alalõua, miimiliste, mälumis- ja keele lihaste arengut.

Kunstliku toitmise korral, kui pudel on vertikaalses asendis ja lutt suure avausega, ei pea laps tegema alalõuaga liigutusi ja viimane jääb arengus maha. Kui pudel asetatakse padjale, et laps saaks ise toitu kätte, võivad tekkida lõualuude ühepoolsed deformatsioonid. Selline deformatsioon võib tekkida ka pudeli survest. Kunstlikult toitmisel tuleks kindlasti kasutada paksendiga lutti, mis välistab pudeli surve lõualuudele. Lutil peaks olema väike avaus, et laps imedes pingutaks, rakendaks jõudu, see on vajalik alalõua normaalseks kasvuks.

Lõualuude vahekord peaks normaliseeruma 6.-8. elukuuks, kui lõikub esimene piimahammas. Kui alalõug pole siiski ettepoole nihkunud, võib imikule panna pea alla kõrgema padja. Kui alalõug on liialt ees, siis peaks peaalune olema madal või laps peaks magama sootuks ilma padjata. Ühepoolsete deformatsioonide vältimiseks peaks jälgima, et laps ei magaks, rusikas põse all.

Vastsündinu perioodil tuleks täita kindlasti kõiki hügieeninõudeid, jälgida öö ja päeva unereziimi, viibida lapsega värskes õhus, küllaldaselt ja õigesti toita. Dietoloog määrab nii ema kui lapse õige toidurežiimi.

On teada, et mitte ükski varajases lapseeas põetud üldhaigus ei avalda otsest mõju lõualuude arengule ja kasvule, mis tingiks ühe või teise patoloogilise hambumuse formeerumise. Seejuures loovad paljud esimese eluaasta jooksul põetud haigused, toimides organismi erinevatele süsteemidele (immuun-, hingamis-, ainevahetus-, seedimissüsteem jne.) soodsa fooni hambumusanomaaliate formeerumiseks. Sellisteks haigusteks on rahhiit, hingamissüsteemi kroonilised haigused, mao-sooletrakti haigused, endokriin- jt. haigused.

Tuleb kõrvaldada sellised arenguanomaaliad, mis omakorda võivad olla hambakaarte või lõualuude deformatsioonide põhjuseks, näiteks lühike keelekida (pildil). Sünnitusmajas kontrollib lastearst vastsündinu keelekida kinnitust ja vajadusel tehakse esimestel elupäevadel keelekida plastika. Selgitatakse kaasasündinud patoloogiad, näiteks huule-suulaelõhe. Lapsevanematele selgitatakse, kuidas hooldada patoloogiaga last ja ortodondid võtavad need lapsed kohe dispanseersele jälgimisele.

Suurem osa kaasasündinud anomaaliatest on võimalik selgitada kohe pärast lapse sündi. Kuid esimesed sümptomid võivad tulla ilmsiks ka mõne aja möödudes, näiteks alalõua ülemäärane pikkus päriliku vormi korral. Hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid esilekutsuvad kahjulikud harjumused on:

  • harjumus imeda sõrmi, huuli, põski, esemeid, keelt;
  • funktsioonianomaaliad: suuhingamine, neelamistüüp kui keel toetub eeshammaste vahele, kõnedefektid, häirunud mälumisfunktsioon (näiteks: närib ainult ühe suupoolega või esihammastega);
  • rühihäired.

Kahjulike harjumuste korral tekivad lõualuude kindlates piirkondades pidevad funktsionaalse ärrituse või pidurduse kolded ja tulemuseks on lõualuude ebaühtlane kasv.

Imemisfunktsiooni häired jagatakse viieks kliiniliseks variandiks:

  • imemise täielik häirumine või võimetus imeda;
  • loid imemine;
  • rahuldamata imemine;
  • pikaajaline imemine;
  • väärastunud imemine.

Täielik imemisfunktsiooni häire võib olla tugevalt enneaegsetel lastel koos raske näo-lõualuupiirkonna arenguhäirega. Selliseid lapsi toidetakse esimestel elupäevadel sondi kaudu, samaaegselt stimuleeritakse imemisrefleksi tühja lutiga. Seejärel minnakse üle lutipudelist toitmisele ja alles 2.-3. elunädalal rinnaga toitmisele. Sageli eelistavad lapsed suu ringlihaste puudulikkuse tõttu süüa lutist.

Loiule imemisele on iseloomulik aktiivse imemisrefleksi nõrgenemine, kuigi laps saab imeda. Esineb laste järgmistel juhtudel. Väike sünnikaal, ninahingamistakistus ninakäikude väljendunud kitsenemisest või kaasasündinud adenoididest. Need lapsed eelistavad samuti süüa lutipudelist.

Rahuldamata imemine seisneb selles, et pärast toitmist tunneb laps vajadust imeda, vaatamata tekkinud täiskõhutundele, mistõttu ei saa kaua uinuda, teeb huultega imemisliigutusi. Peamiseks põhjuseks on imemisfunktsiooni häirumine: toidu kiire kättesaamine, energiline imemine. Kui imemist ei normaliseerita, hakkab laps imema sõrmi, rusikat, esemeid. Profülaktikaks antakse lapsele pärast rinnaga toitmist imeda tühja lutti, kunstliku toitmise korral peaks lutt olema väikese avausega.

Pikaajaline imemine on põhjustatud imemisrefleksi mitteõigeaegsest kustumisest, mistõttu laps imeb lutti rohkem kui üks aasta. Põhjuseks on vale lutist võõrutamine, ülemäärane luti kasutamine. Pikaajalise imemise peamine profülaktikavõte on selgitustöö rasedate ja lapsevanemate hulgas.

Väärastunud imemine väljendub harjumuses imeda sõrmi, rusikat, keelt ja esemeid. Põhjuseks on:

  • imemisinstinkti rahuldamatus: ema ja lapse tiheda psüühilise ja füüsilise kontakti puudumine, sageli täheldatud kunstliku toitmise korral;
  • lapse puudulik valmisolek koolieelsesse lasteasutusse minekuks: ei oska mängida eakaaslastega, pole harjutatud magamis-, ärkamis- ja toitmisreziimiga, pole võõrutatud lutist, ei oska lusikast süüa;
  • laps on koolieelsest lasteasutusest väsinud, kurnatud läbimõtlemata mängude ja tegevuse organiseerimisest, halvast valgustusest, liigsest närvisüsteemi koormusest;
  • kesknärvisüsteemi kaasasündinud patoloogiast, sünnitrauma, rasked üldhaigused varajases lapseeas, lahkhelid perekonnas jne.

Väärastunud imemise profülaktikameetmed:

  • anda lapsele pärast sööki tühja lutti, kui soovib veel imeda;
  • teha rinnaga toitmise vajalikkuse selgitustööd;
  • kui last toidetakse kunstlikult, on kohustuslik ema kohalolek lapse toitmise ajal lapse esimestel elunädalatel;
  • õigeaegne lapse ettevalmistamine koolieelsesse lasteasutusse minekuks;
  • mängude ja ürituste hügieeni kontroll lasteasutustes;
  • normaalse psühhokliima loomine perekonnas.

Sõrmede, rusika ja esemete imemise harjumuse võõrutamine sõltub lapse vanusest. Imikuperioodis kasutatakse tihedat mähkimist, spetsiaalseid kindaid vett eemaletõukavatest materjalidest, kinniste varrukatega särke ja jakke, ogadega kummikindaid, vanematel lastel papist küünarliigeselahaseid, veenmist, juhtida lapse tähelepanu imemisest kõrvale huvitava mängu või tegevusega, sagedased jalutuskäigud, karastamine, spordiga tegelemine. Eelnimetatud meetmete ebaefektiivsuse korral spetsiaalsed ortodontilised seadeldised.

Ninahingamistakistuse korral konsulteerida kurgu-nina-kõrvaarstiga, ninahingamise harjutamiseks on võimalik kasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud seadeldisi. Võimalikult varakult tuleb hakata tegelema väikelapse suuõõne hügieeni ja piimahammaste raviga.

Piimahammaste raskendatud lõikumise korral teha alveolaarjätkete massaaži. Jälgida piimahammaste lõikumise järjepidevust ja asendit hambakaares.

Väljendunud hambumusanomaaliatega piimahammaskonnaga lapsed võiksid pöörduda ortodondi poole. Otstarbekas on kujundada varakult õiget rühti sportlike mängude kaudu.

Profülaktika sünnist kõikide piimahammaste lõikumiseni

Profülaktikavõteteks on õige toitmisviis, pea asendi korrigeerimine une ajal, lapsele sobiva päevareziimi järgimine, üldhaiguste vältimine, keelekida plastika, lõualuude liigse kasvu pidurdamine, kahjulike harjumuste kõrvaldamine, varajane suuõõne hügieen ja ravi, piimahammaste lõikumise jälgimine, varakult õige rühi kujundamine.

Vastsündinud lapsel on alalõug ülalõuast kuni 15mm tagapool, see on füsioloogiline nähtus, sest selline alalõua asend kergendab sünnitust ja vähendab trauma võimalikkust liikuvale alalõuale. Imemisel saab alalõug koormuse, mis soodustab selle kasvu. Rinnaga toitmine soodustab hamba-lõualuusüsteemi ja lihaste optimaalset arengut. Kunstlikul toitmisel tuleb jälgida, et see oleks võimalikult sarnane loomulikule toitmisele: laps peab alalõuga ette lükkama ja tegema seda mõningase jõukuluga. Alalõua liigutused soodustavad alalõua, miimiliste, mälumis- ja keele lihaste arengut. Kunstliku toitmise korral, kui pudel on vertikaalses asendis ja lutt suure avausega, ei pea laps tegema alalõuaga liigutusi ja viimane jääb arengus maha. Kui pudel asetatakse padjale, et laps saaks ise toitu kätte, võivad tekkida lõualuude ühepoolsed deformatsioonid. Selline deformatsioon võib tekkida ka pudeli survest, selle vältimiseks tuleks kasutada paksendiga lutti. Lutil peaks olema väike avaus, et laps imedes pingutaks, rakendaks jõudu, see on vajalik alalõua normaalseks kasvuks.

Vale
Vale Õige
Õige

Lõualuude vahekord peaks normaliseeruma 6.–8. elukuuks, kui lõikub esimene piimahammas. Kui alalõug pole siiski ettepoole nihkunud, võib imikule panna pea alla padja. Kui alalõug on liialt ees, siis peaks peaalune olema madal või laps peaks magama sootuks ilma padjata. Ühepoolsete deformatsioonide vältimiseks peaks jälgima, et laps ei magaks, rusikas põse all.

On teada, et varases lapseeas põetud üldhaigused ei põhjusta otseselt hambumusanomaaliaid, kuid soodustavad nende teket. Sellisteks haigusteks on rahhiit, hingamissüsteemi kroonilised haigused, seedetrakti haigused jt. haigused. Nende toimet on võimalik nõrgendada või ära hoida mitme eriala spetsialistide koostöös: stomatoloog, pediaater, allergoloog jt. Samuti tuleb kõrvaldada tegurid, mis võivad olla hambakaarte või lõualuude deformatsioonide põhjuseks, näiteks lühike keelekida.

Sünnitusmajas kontrollitakse vastsündinu keelekida kinnitust ja vajadusel tehakse esimestel elupäevadel keelekida plastika. Selgitatakse välja kaasasündinud anomaaliad, näiteks huule-suulaelõhe. Lapsevanematele õpetatakse, kuidas hooldada sellist last ja ortodondid võtavad need lapsed kohe jälgimisele.

Suurem osa kaasasündinud anomaaliatest avaldub kohe pärast lapse sündi.

Kaasasündinud deformatsioonide ravi alustatakse esimesel eluaastal (rõhksidemetega saab 2-3 kuu vanusel huule-suulaelõhega lapsel muuta ülalõua kuju). Rõhksidemega on võimalik pidurdada ka alalõua liigset kasvu.

Hamba-lõualuuanomaaliaid põhjustavad kahjulikud harjumused:

  • imedes sõrmi, huuli, põski, esemeid, keelt
  • suuhingamine, infantiilne ehk imikutele iseloomulik neelamistüüp, kõnedefektid, häirunud mälumisfunktsioon
  • rühihäired

Kahjulike harjumuste korral tekib lõualuude ebaühtlane kasv. Imemisfunktsiooni häireid on mitu (imemise täielik häirumine või võimetus imeda, loid imemine, rahuldamata imemine, pikaajaline imemine, väärastunud imemine).

Imemisfunktsiooni häired

Täielik imemisfunktsiooni häire on tugevalt enneaegsetel lastel, keda toidetakse esimestel elupäevadel sondi kaudu, neil tuleks samaaegselt tühja lutiga stimuleerida imemisrefleksi. Seejärel minnakse üle lutipudelist toitmisele ja alles 2.-3. elunädalal alustatakse rinnaga toitmist.

Loid imemine esineb lastel, kellel on väike sünnikaal, keelekida anomaalia, ninahingamistakistus või adenoidid. Nendel lastel on nõrk imemisrefleks ja nad eelistavad süüa lutipudelist.

Imemisvajadus jääb rahuldamata, kui laps saab toidu liiga kergesti kätte. Profülaktikana anda lapsele pärast rinnaga toitmist imeda tühja lutti, kunstliku toitmise korral peab lutt olema väikese avausega, vastasel korral hakkab laps imema sõrmi, rusikat või esemeid.

Pikaajaliseks imemiseks loetakse luti imemist kauem kui üks aasta. Peamine profülaktiline on selgitustöö rasedatele ja lapsevanematele.

Väärastunud imemine väljendub harjumuses imeda sõrmi, rusikat, keelt ja esemeid. Selle põhjuseks on imemisinstinkti rahuldamatus, ema ja lapse vahelise kontakti puudumine, mis esineb sageli kunstliku toitmise korral. Väärastunud imemise profülaktikana anda lapsele pärast sööki tühja lutti, kui ta soovib veel imeda. Kunstlikul toitmisel on vajalik ema kohalolek, ka pudelist toites tuleb last süles hoida.

Kahjulikest imemisharjumustest võõrutamine sõltub lapse vanusest. Imikuperioodis kasutatakse tihedat mähkimist, spetsiaalseid kindaid, kinniste varrukatega särke ja jakke, vanemate laste puhul veenmist või juhtida lapse tähelepanu imemiselt kõrvale huvitava mängu või tegevusega. Ninahingamistakistuse korral tuleks konsulteerida ka kurgu-nina-kõrvaarstiga.

Võimalikult varakult tuleb hakata tegelema väikelapse suuõõne hügieeni ja raviga. Piimahammaste raskendatud lõikumise korral teha igemete massaaþi ja jälgida piimahammaste lõikumist ja asendit. Väljendunud hambumusanomaaliatega lapsed suunatakse ortodondi juurde. Otstarbekas on kujundada varakult õige rüht sportlike mängude abil.

Profülaktika piimahammaskonna perioodil

Profülaktika võtted on:

  • suuõõne hügieen ja ravi
  • huulekida ja keelekida plastika
  • kulumata piimahammaste lihvimine
  • proteesimine
  • funktsioonianomaaliate kõrvaldamine
  • võitlus kahjulike harjumustega.

Huulekida anomaaliaid esineb 16,2%-l lastest, sagedamini ülahuulel. Vastsündinud lapse huulekida kinnitub hambutule alveolaarharjale, selle äärele. Ajutiste hammaste lõikudes kinnitub huulekida 3–5mm igemeäärest kaugemal ja on õhukese poolläbipaistva voldi kujuline.

Huulekida korrigeerimise näidustused on: anomaalne huulekida koos hambumusanomaaliaga, huule liikuvuse piiratus, huulte sulguse häire. Operatiivse vahelesegamise ealised näidustused määratakse individuaalselt.

Keelekida anomaalia esineb ligikaudu 19%-l lastest. Keelekida anomaaliaga lastest ligi pooltel on hambumushäireid ja pooltel kõnedefektid, sagedamini r-hääldamise häire.

Keelekida korrigeerimise näidustused:

  • imemishäire vastsündinutel (operatsioon tehakse sünnitusmajas)
  • väljendunud kõnedefekt keele liikumistakistuse tõttu (korrigeeritakse võimalikult varakult)
  • r-põristamine viieaastaselt
  • alalõua alaareng (eesosa lamenemine, hammaste kuhjumine)
  • sügavhambumus ja prognaatne hambumus

Piimahammaste kulumise häired on igal kolmandal lapsel. Piimahammaste kulumine on füsioloogiline protsess, mille esimesed tunnused tulevad ilmsiks kolmeaastase lapse esihammaste piirkonnas, 4-5-aastasel lapsel kuluvad kõik hambad. Ajutiste hammaste kulumisega kindlustatakse hambakaarte sujuv libisemine, sellega luuakse optimaalsed tingimused õige hambumuse kujunemiseks. Vähese kulumise põhjuseks on vähest närimist nõudev toit ja katkised hambad või hammaste puudumine. Kui lapsel lõikuvad alumised esihambad ülemistest ettepoole, vajab laps kiiret ortodontilist ravi.

Hulgikaaries. Hamba-lõualuuanomaaliate varajane profülaktika hulgalise kaariesega või varajase hammaste kaotusega lastel seisneb olemasolevate hammaste plombeerimises ja katmises metallkroonidega. Tuleb taastada lõualuudevaheline kõrgus, mis võimaldab esimestel jäävmolaaridel (purihammastel) lõikuda normaalses kõrguses.

Hamba-lõualuusüsteemi funktsioonianomaaliad. Laste hamba-lõualuusüsteemi põhifunktsioonid on imemine, neelamine, mälumine, hingamine, kõne ja miimika. Funktsioonianomaaliaid saab lapsel kindlaks teha igas vanuses, kuid anomaaliate profülaktikaks tuleb need selgitada arengu varajastel perioodidel. Hiljem profülaktika efekt väheneb, sest on tekkinud juba lõualuupiirkonna deformatsioonid.

Ninahingamishäire on üks olulisemaid riskifaktoreid, mis põhjustab segahingamist või suuhingamist. Kliinilisteks tunnusteks on näo alumise kolmandiku pikenemine puhkeseisundis, suu on poolavatud, huuled kuivad, ninasõõrmed on kitsa pilu kujulised, keel nihkub taha üles, profiilis on märgatav kahekordne lõug ja ninahingamine on pindmine.

Ninahingamistakistusel võivad olla järgmised põhjused:

  • ninakäikude ja ninaneelu püsiv läbimatus kurgu-nina-kõrva krooniliste haiguste või arenguanomaaliate tõttu (ninakäikude kaasasündinud kitsus, ninavaheseina kõverdumine, krooniline ja allergiline nohu, adenoidid, kurgumandlite suurenemine jm)
  • hingamise vale stereotüüp (harjumus hingata suu kaudu läbitavate ninakäikude korral), mis on kujunenud sagedaste ägedate hingamisteede viirushaiguste puhul, samuti lastel, kellel on varem eemaldatud adenoidid
  • suu ringlihaste funktsionaalne puudulikkus enneaegsuse, sünnitusaegsete tüsistuste, varajase lapseea raskete üldhaiguste, ülahuulekida anomaaliate jm korral

Hamba-lõualuusüsteemi funktsioonianomaaliate profülaktika ninahingamishäire korral:

  • lapse konsultatsioon ja ravi kurgu-nina-kõrvaarsti juures
  • sooritada harjutusi, et kujundada rahuliku ninahingamise harjumus, kui ninakäigud on normaalselt läbitavad
  • lapse konsultatsioon ja ravi allergoloogi juures hingamisteede allergiliste ja krooniliste haiguste korral

Neelamisfunktsiooni häire kliinilised sümptomid on tingitud muutunud keeleasendist ja miimiliste lihaste suurenenud pingest. 2,5-aastasel lapsel on lõppenud imikule iseloomulik neelamisviis: neelamise momendil on keel hammaste vahel ja surub ettenihutatud huultele, sagedamini alumisele.

Vale neelamise põhjused on:

  • pärilikkusest tingitud hammastevaheline sigmatism (pudikeelsus)
  • pikaajaline luti imemine
  • hiline tahke konsistentsiga toidu lülitamine toiduratsiooni ja pikaajaline vedela toidu tarvitamine
  • piimahammaste hiline lõikumine
  • sõrmede, rusika ja keele imemine
  • varajane hambumusanomaalia
  • ninahingamistakistus.

Neelamisfunktsiooni normaliseerimise ja profülaktika meetoditeks on:

  • lapse ravi kurgu-nina-kõrvaarsti juures ja ninahingamise normaliseerimine
  • lapsele õige neelamise õpetamine, jälgides järgnevaid reegleid: hambakaared ja huuled on suletud, näo ja kaela lihased maksimaalselt lõõgastatud, keele ots on surutud kõvasuulae eesmisesse ossa
  • varajane ortodontiline ravi
  • selgitustöö lapsevanematele pikaajalise luti imemise tagajärgedest, tahke konsistentsiga toidu tähtsusest.

Mälumisfunktsiooni häired on:

  • loid mälumine, laps mälub toitu aeglaselt ja pikka aega, rakendamata piisavalt jõudu ja vahepeal peale juues (põhjuseks võivad olla suuhingamine, hiline kõva toidu lülitamine toiduratsiooni, raskekujulised üldhaigused, lapse pikaajaline lutipudelist toitmine, kaaries)
  • harjumus närida toitu ühe suupoolega (põhjuseks varajane mälumishammaste lagunemine ja kaotus ühel suupoolel, piimahammaste ebaühtlane kulumine, lõualuutraumad, samuti pärilik eelsoodumus jm)
  • harjumus närida eesmiste hammastega (põhjuseks mälumishammaste varajane kaotus või lagunemine ja kaasasündinud hammaste puudumine).

Mälumisfunktsioonihäirete profülaktika seisneb selgitustöös lapsevanemate ja koolieelsete lasteasutuste töötajate hulgas kõva toidu kasulikkusest ja õigeaegsest luti võõrutamise tähtsusest. Väga oluline on piimahammaste ravi ja õigeaegne asendamine proteesidega varajase kaotuse korral, ajutiste hammaste kulumata köprude lihvimine, ninahingamise normaliseerimine.

Kõnefunktsiooni häire väljendub häälikute ebaselges hääldamises, mille põhjuseks on sageli hambumusanomaalia, kaasasündinud huule-suulaelõhed, adenoidid jne. Hammastevahelise sigmatismi korral, millele on iseloomulik susisevate häälikute vale hääldamine, satub keel pidevalt hammaste vahele. Põhjuseks on ninahingamishäire, samuti harjumus imeda sõrmi.

Kõnedefektidest tingitud hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate profülaktika seisneb varajases logopeedilises ravis, õigeaegses ninahingamise normaliseerimises ning luti ja sõrmede imemise harjumuse kõrvaldamises.

Rühihäired puhkeolekus ja liikumise ajal. Hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate teket võib soodustada lapse keha pikaajaline või sage sundasend. Vale kehaasendit saab jälgida une ajal: laps magab kõhuli, nägu allapoole (näoli), kõrge peaalusega või rusikas põse all; mängu ajal istub laps kas väga kõrge või madala laua ääres, kui tal ei ole harjutatud õiget tööasendit, s.t õlgade asend on ebasümmeetriline, ülakeha ja pea kallutatud liiga ette. Vale asendit soodustab lapse istumine kehapikkusele mittevastava mööbli taga või koti kandmine ühes ja samas käes.

Kehaasendi häiretest põhjustatud anomaaliate profülaktika seisneb selgitustöös lapsevanematele, õpetajatele ja kasvatajatele, lastemööbli sobivas valikus ja sportimises.

Profülaktika vahelduva hammaskonna perioodil

Profülaktikavõteteks on

  • suuõõne hügieen ja ravi
  • huule või keelekida plastika
  • kulumata piimahammaste köprude lihvimine
  • proteesimine
  • funktsioonianomaaliate kõrvaldamine
  • võitlus kahjulike harjumustega
  • jäävhammaste lõikumise jälgimine
  • piimahammaste õigeaegne eemaldamine
  • lõualuude liigse kasvu pidurdamine.

Vahelduva hammaskonna periood on lastel vanuses 6–12 aastat. Väljendunud hamba-lõualuusüsteemi anomaaliatega lapsed tuleb suunata ortodondi juurde.

Rohkem tähelepanu peaks pöörama suuõõne hügieenile ja ravile, sest hammaste vahetumise tõttu ei taha lapsed hambaid pesta, kuna suu on valulik. Keele- või huulekida vale kinnituse korral on vajalik nende plastika. Kulumata piimahammaste köpre, eriti piimakaniine, tuleb valikuliselt lihvida. Liiga varakult kaotatud piimahambad tuleb asendada proteesidega. Suuhingamisega lapsed suunatakse kurgu-nina-kõrvaarsti juurde. Vajadusel eemaldatakse adenoidid ja kurgumandlid normaliseerimaks ninahingamist. Võidelda tuleks kahjulike harjumustega imeda ja hammustada sõrmi, huuli, põski, keelt, mitmesuguseid esemeid ning rühihäiretega.

Jälgida tuleks jäävlõikehammaste ja purihammaste lõikumise järjepidevust. Ajutiste hammaste äratulek ja vastavate jäävhammaste lõikumine peab toimuma üheaegselt või vähese viivitusega. Vajalik on piimalõikehammaste ja liigsete hammaste õigeaegne eemaldamine, lõikuvate või peetunud eeshammaste kroonide vabastamine. Profülaktika seisneb põhjalikus kliinilises ja röntgenoloogilises uuringus.

Profülaktika jäävhammaskonna perioodil

Profülaktikavõteteks on:

  • suuõõne hügieen ja ravi
  • huule- või keelekida plastika
  • õigeaegne proteesimine
  • funktsioonianomaaliate kõrvaldamine
  • võitlus kahjulike harjumustega
  • hammaste valikuline lihvimine
  • komplektiväliste hammaste eemaldamine
  • igemehaiguste varajane diagnostika ja ravi
  • kolmanda purihamba lõikumise jälgimine.

Hamba-lõualuuanomaaliatega patsiendid tuleb suunata ortodondi või näo-lõualuukirurgi konsultatsioonile. Järgida õiget suuhügieeni ja plaanilist ravi, et säilitada tervet hammaskonda. Vajadusel tuleb puuduvad jäävhambad asendada proteesidega või rakendada huule- või keelekida plastikat.

Tuleb võidelda kahjulike harjumustega – imeda ning hammustada sõrmi, põski, huuli ja keelt – rakendades ravivõimlemist, et huuled sulguksid ja taastuks ninahingamine. Kahjulike harjumuste ravina kasutatakse üksikutel juhtudel ka hüpnoosi.

Üksikute hammaste või hambagruppide enneaegsete kontaktide korral kasutatakse valikulist lihvimist. Eemaldatakse lõikunud või lõikumata (retineerunud) komplektivälised hambad. Jälgida tuleb kolmandate jäävpurihammaste asendit hambakaares pärast hambumusanomaaliate ravi või eemaldada nende algmed liigse lõualuukasvu korral.

- - -

Raamatust "Laste suuhaiguste ennetamine"

Vaata lisaks:

profülaktika lõualuu laps