Hammastega seotud müüdid

 2 häält
Marek VinkMarek Vink
hambaarst, EHL juhatuse liige, «Laste hammaste tervis» projektijuht
21.mai 2011
Kui kaariese ennetustööd teha korralikult, pole hambaauke täitva hambaarsti elukutse tulevikus enam vajalik. Hammaste tervise huvides tuleb muuta mõtteviisi ning teha endale selgeks levinud müütide tagamaad.

Nii hambaarstide kui ka patsientide hulgas levib ohtralt hammaste tervisega seotud eelarvamusi ja müüte. Nende teadvustamine ja enda harimine on eelduseks tugevatele ja tervetele hammastele.

 

Auk lihtsalt tuleb hambasse

Regulaarse hambasõbraliku toitumisega, janujoogiks vett kasutades ning perfektsete suuhügieeni harjumustega pole hambaaugu tekkimine võimalik. Ehk siis hambad püsivad terved läbi elu, nagu loodus on need loonud.

Kaariesekahjustuse tekkimiseks on vajalik hambapinnale piisavalt paksu pisikukihi kasvatamine, mida peab piisavalt sageli toitma. Ehk siis – hambasse augu saamine on aega ja vaeva nõudev protsess!

Hambad püsivad terved, kui puhastada hambaid hoolikalt kõikidelt pindadelt, kasutada piisava fluoriidisisaldusega hambapastat vähemalt kaks korda päevas ja toituda hambasõbralikult. See viimane tähendab põhitoidukordade vahel näksimiste vältimist ja janu korral vee joomist.

 

Minu lapsel on sünnipäraselt halvad hambad

Kuskilt on alguse saanud uskumus, nagu oleks auk hambas kurja saatuse saadetud vältimatu needus, mille hambaarst iga-aastase läbivaatuse käigus avastab ja ära plombeerib.

Tegelikult pole «halbu hambaid» olemas, vaid kaaries on ebatervislikust käitumisest tingitud infektsioonhaigus.

Kaaries on tervislike eluviisidega hõlpsalt kontrolli all hoitav. Erandi moodustavad kaasasündinud, süsteemsetest haigustest ja ravimitest tingitud kahjustused.

Kui hambaarst on oma tööd teinud «nii nagu peab», suudab ta haigust, mille tagajärjel tekivad uued kaariesekahjustused, hoida kontrolli all.

 

Kaaries on pärilik haigus

Kaaries on bakteriaalne nakkushaigus. Pisik on «päritav» perekonna-liini pidi. Nakatajaks on tavaliselt ema (või muu lähisugulane) süljekontakti kaudu. Lutt, lusikas ja suule suudlus on tavalisimad nakkusteed.

Tihti «päritakse» boonusena sama liini pidi ka hammastele ebatervislikud toitumisharjumused. Nakatutakse tavaliselt 6-30 elukuul piimapurihammaste suhulõikumise järel. Seepärast on just see periood, mida nimetatakse infektsiooniväravaks, hammaste tervise seisukohalt määrava tähtsusega.

Seepärast tuleb tervisekasvatustööd alustada lapseootel ja väikelaste emadest. Me ei saa Eestis kaariest kunagi kontrolli alla, kui profülaktiline töö algab alles lapse lasteaiaikka jõudes, kui haigus on juba «päritud».

 

Ärme pese hambaid rohkem...

Telereklaamide hambaarstid räägivad, et hammaste harjamine kaks korda päevas hoiab hambad terved. Selline ainult kvantiteeti rõhutav jämedakoeline soovitus on eksitav.

Hoopis tähtsamaks tuleb pidada mehhaanilise puhastamise kvaliteeti. Happerünnaku tekitamiseks piisavalt paksu biofilmi kasvatamiseks kulub umbes kaks ööpäeva.

Lihtsustatult võime siit järeldada, et ka ülepäeva hambaid pestes on need võimalik terved hoida. Muidugi ainult juhul, kui hambad katust puhtaks hõõruda.

Ei ole lootust, et hambaharja harjased ulatuksid puhastama hammastevahelisi kontaktpindu, olgu kimbud harjavabriku turundusosakonna poolt määratud värvidega mistahes nurga alla suunatud.

Hammastevaheliste kontaktpindade puhastamine on võimalik ainult individuaalselt sobivat abivahendit kasutades. Patsiendi adekvaatse suuhügieeni osas instrueerimine on tervishoiutöötaja ülesanne, kui ta tegeleb haiguse põhjuse ja ennetamisega.

 

Dieedinõuanded pisikutele

Happerünnaku kahjustuse tekkeks tuleb hamba pinnal vohavat pisikukolooniat piisavalt sageli toita, sest toidukordade vahele jäävad suured vaheajad võimaldavad süljel happerünnaku tulemused nullida.

Rusikareegel on, et taasmineraliseerumiseks (ehk tekkinud kõvakoekahjustuse paranemiseks) kulub kolm korda rohkem aega, kui hambakoest mineraalide väljaviimiseks. Sõltuvalt katukihi paksusest ja toiduaine suus viibimise ajast võib toitumiskorra järgne happerünnak kesta tunde.

Kui katubakteritele manustada piimhappe tootmiseks sobivaid toitaineid varem, kui sülg on jõudnud eelmise happerünnaku kahjud remontida, tekibki kaariesekahjustus. Kuni neli põhitoidukorda (mille vahel ei näksita) ja toidukordade vahel janujoogiks tarbitav vesi hoiab bakterid «näljapajukil» ja seega hambad terved. Nii lihtne see ongi.

 

Kommid söödud – hambad terved!

Väide, et hambad lagunevad just kommide söömise tagajärjel, ei pea paika. Ka kotletti süües tekib happerünnak. Vaid siis, kui hammaste pinnal pole kattu, ei saa happerünnakut tekkida.

Ohutult (ehk põhitoidukordade ajal) maiustada võib ka siis, kui hügieen pole täiuslik. Karta tuleb vahenäksimisi, mis suus pidevalt aset leidvat de- ja remineraliseerumise protsessi hambakõvakoe kahjuks pöörab.

Ka kord nädalas aset leidvad kommipäevad on hea võimalus magusaisu «kontrollitult» rahuldada. Hommikust õhtuni kestva süsivesikuterikka päeva mineraalikaotus taastub ülejäänud nädala «normaalsete» päevadega.

 

Fluor on mürk!

See jürilinalik hüüdlause on suutnud hirmutada paljusid kasutama fluoriidita hambapastat. Ükskõik milline element või aine valesti kasutatuna on mürgine. See, et arenenud tööstusriikides viimastel kümnenditel asetleidnud oluline kaariese vähenemine on saavutatud tänu hambapastadesse lisatud fluoriidile, on teaduslik fakt.

Et happerünnak suudaks hambavaapa lahustada, peab see olema vastuvõtlik ehk kergesti lahustuv. Fluoriidita hambapastat kasutava inimese hambavaap hakkab lahustuma pH 5,5 juures. Fluoriidiga tugevdatud apatiit alles pH 4,5 juures, milleni tavapärane happerünnak ei laskugi.

Kuigi fluorimürgistus saab tekkida seda alla neelates, ei tasu fluoriidiga hambapastat suust välja loputada, sest hamba pinnakihti piisava «lao» moodustumiseks peab fluoriid hambaga võimalikult kaua kontaktis olema.

Ka fluoroosikahjustusega hambad vajavad võimalikult sageli, lokaalselt ja optimaalses kontsentratsioonis fluoriidi.

 

Hamba «plombeerimine» on kahjulik

Täidised pole igavesed ning vajavad mingi aja pärast välja vahetamist. Nii jõutakse mõne ringi järel olukorrani, mil hammas vajab materjali kaotuse tõttu proteesi või tüsistuste tõttu see eemaldatakse.

Seega võib hambasse täidise asetamist pidada hambale kahjulikuks. Emailiga piirnev kaariesekahjustus remineraliseerub (ehk paraneb) haiguse põhjusi kõrvaldades ehk konservatiivse raviga.

See tõsiasi peaks panema nii patsienti kui hambaarsti huvituma haiguste põhjuste välja selgitamisest ja kõrvaldamisest.

 

Terved hambad või raha tagasi!

Hambapasta telereklaamist tuttav lause on õiget suunda näitav. Kui hambaarsti-patsiendi suhe õigesti toimib, on kaariesehaiguse kontrolli all hoidmine igati võimalik. Ja seda mitte aasta jooksul, nagu hambapastareklaamis, vaid läbi elu.

Hetkel saavad täisikka jõudnud patsiendid «trahvitud» hambaravi eest tasumisel omavastutusega. Kui ebatervislikust käitumisest tingitud haiguse tagajärjed ise kinni maksma peab, motiveerib see haigust ära hoidma.

 

Mõtteviisi muutmine kõige raskem?

Mõtteviisi peavad muutma nii arstid kui patsiendid. Eesti hambaarstidel (nagu ka sotsiaalametnikel ja poliitikutel) pole põhjusliku ega preventiivse ravi põhimõtted sugugi veel prioriteetsed.

Ka patsient ei saa veel aru, et oma kapitali, mida me terviseks nimetame, peab iga inimene ise kontrollima. Mõtteviisi muutmine eeldab aga riiklikul tasemel süsteemset tervisekasvatuslikku tööd.

Kes vastutab, kui tervis käest ära läheb? Milline on riigi (poliitikute?) vastutus, kes ei ole oma kodanikke piisavalt kasvatanud-koolitanud, et nad oskaksid tervist säilitada? Milline on arstide ja nende erialaorganisatsioonide vastutus? Kas me üldse oleme huvitatud oksa saagimisest, millel istume?