Vahade kasutamine hambaravis - 2.osa

Tõlkinud: Eliis Kaselo, TÜ stom. IV k
Eesti Hambaarstiüliõpilaste Liit
---------------

Loe 1.osa Vahade tüübid kasutusala järgi

Modelleerimis- ehk alusplaadivaha
Tavaliselt kasutatakse modelleerimisvaha totaalproteesi kunstigeme modelleerimiseks. Materjal on tavaliselt roosa, et jäljendada naturaalset limaskesta. Nii saadakse proteesist parem visuaalne mulje.
Modelleerimisvaha sisaldab enamuses parafiini koos mõnede lisanditega. Sulamispunkt on umbes 58oC ja kristalliseerumistemperatuur 50oC. Seepärast peaks vaha modelleerimine toimuma kõrgemal temperatuuril kui 50oC, et vähendada koormusväsimust.
Soojendatud vaha pannakse tavaliselt kipsvormi põhja kiht kihiti. Samuti võib kasutada sulavaha. Lõppviimistlusel kastetakse vormi korduvalt sulavahasse, et saada vahale soovitud paksus. Selline protseduur omab mõningast väärtust hilisema koormusväsimuse vähendamisel, kuna iga kastmise tulemusel toimub eelnevate kihtide soojenemine. Tehnika nõrk külg on jahutamisel toimuv vaha kootumine.
Vahamodelleeringut peab edasi töötlema nii kiiresti kui võimalik, et vähendada koormusväsimust. Samuti tuleb meeles pidada, et vahamodelleeringu proov patsiendi suus võib kaasa tuua mõningaid kuju muutusi.

Inlay vaha
Inlay vaha kasutatakse väiksemate ühikute, nagu krooni, inlay või sillaosa, modelleerimiseks. Põhimõtteliselt kuumutatakse vaha leegi kohal korralikult läbi ja adapteeritakse siis prepareeritud hambale või mudelile (matriits). INDIREKTSE TEHNIKA puhul tehakse vahamodelleering suuväliselt mudeli peal. DIREKTSET TEHNIKAT kasutatakse tänapäeval vähem ja sel juhul tehakse vahamodelleering otse suus. Mõlemal juhul jahtub vaha sõrme surve all seni, kuni ta on jäik ja võtnud sobiva anatoomilise kuju. Vahamodelleering sisestatakse võimalikul ruttu, et vähendada koormusväsimust. Vaha väljapõletamine peaks andma ainult gaasilisi produkte ilma tahke jäägita (vaha aurustumine).
Euroopa Standard EN ISO 1561:1997 Hambavaha määrab ära kaks tüüpi. TÜÜP I (PEHME) indirektse tehnika jaoks ja TÜÜP II (KÕVA) direktse tehnika jaoks. See standard koos teiste nõudmistega määrab TÜÜP I inlay vahade jaoks ära minimaalse voolavuse 45oC juures 70% ja maksimaalse voolavuse 30oC juures 1%.
Nii nagu modelleerimisvaha, võib ka inlay vaha põhineda parafiinil, millele on lisatud teisi vahasid ja vaike, et kergendada selle käsitlemist. Inlay vahad on intensiivse tooniga (tavaliselt sinised), et nad kergemini eristuksid matriitsist (või hambast). See kergendab modelleerimist ja võimaldab lihtsalt märgata vahajäänuseid, kui modelleering on matriitsilt eemaldatud. Nii saab vältida modelleeringu ebatäpsust. Inlay vahade jaoks on tähtis ka, et neist saaks modelleerida võimalikult väikseid osasid ja väljapõletamisel ei jää jäänukvaha.

Metallosade jäljendamise vaha
Sellist vaha kasutatakse partsiaalproteeside metallosade (näiteks Co-Cr-Mo) modelleerimiseks. Saadaval on erineva kujuga prefabritseeritud vahast klambriõlad, plastmassbaasise kinnitumist soodustav võrgukujuline vaha jne. Nende läbimõõt on sobiv Co-Cr-Mo jaoks. Prefabritseeritud vahamodelleringu mudelile kandmine ei tohi vähendada nende osade läbimõõtu. Sarnaselt inlay vahale on soovitud omaduseks väljapõletamisel tekkiv võimalikult vähene jääkvaha.

Kleepuv vaha
Kleepuv vaha on kõva ja rabe (sulamispunkt 60oC), põhinedes mesilasvahal ning kampolil. Seda kasutatakse enamasti sulami komponentide ühendamiseks enne nende kokku jootmist või murdunud PMMA proteeside parandamisel. Kui kleepuv vaha deformeerub, siis ta murdub ja nii on kohe näha ühenduse katkemine.

Sissejuhatus
Mõistet VAIK kasutatakse hambaravimaterjalide juures palju ja seda mitmetes kontekstides. Näiteks polümetüülmetakrülaati kirjeldatakse sageli kui akrüülvaiku. Samuti viidatakse komposiidi vaikudele, bondingu vaikudele ja vaiktsementidele. Terminit epoksüvaik kasutatakse palju tööstuses. Kõikidel nendel juhtudel on vaik defineeritud kui mittesünteetiline orgaaniline polümeer. Vanem ja täpsem vaha definitsioon viitab vaikude looduslikule päritolule:

VAIK: loomse või taimse päritoluga oksüdeeritud terpeenid ja liitunud süsivesinikud.

Vana definitsiooni järgi omavad hambaravis mõningat tähtsust ka šellak, kopaalvaik, kampol ja dammaravaik.

Naturaalne šellak on liiki Coccus kuuluva mardika rabe vaigutaoline sekreet. Kombineeritult inertse filleriga (nt Fullers Earth) on see alternatiiviks alusplaadivahale totaalproteesi modelleerimisel. Kristalliseerumistemperatuur on umbes 70oC. Vahaleht muudetakse pehmeks leegi kohal ja kinnitatakse mudelile. Materjal on jäigem kui vaha ja moondub suhu proovimisel vähem.

Kopaalvaik on teatud puudest pärinev fossiilne eksudaat. Dentiinilakk (suleb dentiinituubulid) koosneb koppalvaigust ja teistest vaikudest ning sisaldab ka dietüüleetrit.

Kampol on tahke produkt, mis saadakse tärpentiini destillerimisel (tärpentiini leidub okaspuudes). Hüdrogeenitud kampolit kasutatakse fillerina teatud hambaravitsementides (EBA tsemendid).

Dammaravaik on teatud puudest pärinev naturaalne eksudaat ja kuulub sageli hambavahade koostisse.

Jäljendmass on vahasarnane termoplastiline materjal, mida kasutatakse hambutu suu jäljendamiseks. Jäljendmass soojendatakse enne kasutamist veevannis 55-60oC juures, nii et materjal muutub plastiliseks. Kuna materjal on jahtunult kõva ja rabe, siis ei saa seda kasutada enda alla minevate kohtade jäljendamiseks.

Jäljendmass sisaldab üldiselt: fillereid 50% (massiprotsent), vaike 40%, vahasid 10%. Lisanduvad veel hüdrofiilsed komponendid (nt steariinhape), mis imavad endasse vett.
Jäljendmassile on põhimõtteliselt iseloomulikud sarnased füüsikalised omadused kui vahadele: kehv soojusjuhtivus, suur kootumine jahtumisel ja võimalik koormusväsimus. Jäljendile tuleb suus anda piisavalt aega jahtumiseks, enne kui see eemaldatakse. Mudel tuleb välja valada võimalikult kiiresti.