Imemisharjumus rikub hambumust

Suzanne Rostler
12. märts 2002


Kas julgustada last imema lutti või sõrmi? Milliseid tagajärgi võib pikaajaline imemisharjumus kaasa tuua ja kui vana lapse puhul tuleks hakata sellele juba tähelepanu pöörama? Mida näitavad uuringud?
Vaata lisaks:

Breastfeed.com - Rinnaga toitjate kommuun
Miks ja Millal? - Sagedased küsimused ortodontias



Grupp New Yorgi teadlasi väidab, et kui laps jätkab sõrmede imemist ka pärast 2.eluaastat, tekib tal väga tõenäoliselt hambumushäireid juba enne täiskasvanuks saamist ning abi peab otsima ortodondilt. Uuring näitas, et paljudel kuni 4.-5. eluaastani oma sõrmi imenud lastel arenes suhteliselt kiiresti välja nn "lahihambumus" (ülemised esihambad ulatuvad alumistest tunduvalt ettepoole). Kui laps suudab halvast harjumusest vabaneda enne 2.eulaastat, siis tõenäoliselt sõrmede imemisest tingitud hambumushäireid tal ei teki.

Uurimuses juhitakse tähelepanu asjaolule, et lapsel võib pöidla imemisest tingitud hambumushäire tekkida tunduvalt kiiremini, kui seda varem arvati. Varem peeti oluliseks, et laps lõpetaks sõrmede imemise hiljemalt 5-8 aastaselt, kuid uus uuring näitab, et märkimisväärselt suurt mõju võib hammaskonnale avaldada juba tunduvalt varasem harjumus. Varem arvati, et imemisharjumusi võib pidada loomulikuks kuni eani, mil ilmuvad esimesed jäävhambad. Samuti arvati, et imemisest tingitud hambumushäired (lahihambumus, risthabumus jm) lahenevad harjumuse lõpetamise järel iseenesest st ilma ortodontilise ravita. Uurimuse juhi dr John Warren (Iowa Ülikool) sõnul ei parane paljude laste hambumushäire ka 2-3 aastat pärast imemisharjumusest vabanemist.

Uuring hõlmas 372 last:

  • Enne 1. eluaastat imemisharjumuse lõpetanutest oli hambumushäire välja arenenud 6%-l lastest
  • 2.-3. eluaastaks oli hambumushäire juba 13% imemisharjumusega lastest
  • pärast 4. eluaastat sõrme imenud lastest oli hambumushäire välja kujunenud 20%-l

Warren märkis, et varasemad uuringud on näidanud, et hambumusele on kõige kahjulikum pöidla või teiste sõrmede imemine, võrreldes luti imemisega. Kuna imemisharjumus on lapsel välja kujunenud enese rahustamiseks, siis pigem julgustada teda imema lutti, kui oma sõrmi. Selleks on mitmeid põhjuseid:

  • on olemas nn "ortodontilisi lutte", mille kuju on lapse hammastele ortodontiliselt kõige sobivam - st selle pikaajaline kasutamine pole nii halva mõjuga kui sõrmede imemine
  • lutti on tunduvalt lihtsam sobival hetkel "ära kaotada", et julgustada last harjumusest loobuma. Sõrmede imemisest on lapsel raskem loobuda, sest need on "pidevalt saadaval".

Lisaks hambumushäiretele tekitab pikaajaline sõrmede või luti imemine ka kõnelemishäireid. Kuna lapse keel ja huuled on imemise tõttu pidevalt vales ning veidi pingutatud asendis, ei suuda laps selgeks saada tähtede "s", "t" ja "f" õiget hääldamist. Samas ei saa väita, et sellist kõnedefekti tekitab ainuüksi imemisharjumus.

Enamik vanemaid teab kui raske on last võõrutada luti (või rinna) imemisest. Enamasti lõpetab laps luti imemise kaaslaste surve tõttu lasteaias iseenesest - esialgu jätkub siis luti imemine ainult magamise ajal või eel. Nii võikski lapsele võõrutamise alguses lutti lubada ainult uinumise ajaks ning magamise ajal tuleks lutt juba kindlasti suust ära võtta. Samuti aitab põhjalik selgitamine, miks laps juba "liiga vana" on, et lutti imeda. Kui sõrmede imemisest on üle saadud, saab luti hiljem suhteliselt valutult lihtsalt "ära kaotada". Kui aga laps on luti kadumise tõttu emotsionaalselt väga kurnatud pikemat aega, peate talle ilmselt suuremat tähelepanu pöörama ning talle rohkem turvatunnet pakkuma.

Vaata lisaks:

laps hambumusanomaalia