Viive Sarapuu, Dentes Hambalabori juhataja
27. veebr 2002
Lahasproteese kasutatakse mitmete erinevate näidustuste raviks, s.h ettevalmistavaks raviks ja eelraviks proteetilise rehabilitatsiooni korral, ja selleks, et takistada või aeglustada bruksismist tingitud hammaste kulumist. Aastate jooksul on mitmed teadlased kirjeldanud proteeside erinevaid tüüpe ja variante. Erinevused proteesi valmistamisel võivad põhjustada erinevaid toimeid ja näidustusi. Kuid ei ole eriti tõenäoline, et detailid võiksid proteesi valmistamisel olla ravitulemuse saavutamisel määrava tähtsusega.
Vaieldamatult olulisim nõue mistahes proteesravi puhul on see, et detailid võivad põhjustada erinevaid toimeid ja näidustusi. Kuid ei ole eriti tõenäoline, et detailid võiksid proteesi valmistamisel olla ravitulemuse saavutamisel määrava tähtsusega. Vaieldamatult olulisim nõue mistahes proteesravi puhul on see, et protees oleks patsiendile mugav. Just seetõttu peaksid hambaarstid ja hambatehnikud kasutama lihtsaid ja väljakujunenud töömeetodeid.
Käesoleva artikli eesmärk on kirjeldada erinevate lahasproteeside valmistamist ning osaliselt valgustada proteeside valmistamise ja kasutamisega seotud momente. Lahasprotees, mida kasutatakse öösiti, võib sageli vähendada kulumiskiirust sellise tasemeni, et ulatuslikku proteesravi – kaheldav prognoos – saab vältida.
Täiusliku lõpptulemuse eeldused:
- Korrektne hambumuse määramine
- Korrektne jäljendi võtmine
- Korrektne mudeli valmistamine
- Korrektne artikulaatorisse paigaldamine
- Korrektne valmistamistehnika
Hambumuse määramine. Kuna me väheste eranditega püüdleme optimaalse kontaktsituatsiooni poole proteesi ja selle vastas oleva lõualuu vahel, siis on RP selleks määramiskohaks, mida peaks tavaliselt kasutama.
Rutiinse kasutamise korral võib sobiva indeksmaterjalina soovitada natuke tugevamat vaha, milleks on näiteks alminaxwax või moyco dental wax x-hard. RP-indeks peab olema bukaalselt puhtaks hõõrutud ja näitama köbruteravike selgeid impressioone. Pange tähele, et tavaliselt ei pea indeks määrama proteesi kõrgust, vaid see peaks olema läbihammustatud. Üksikjuhtudel vajaminev hammaskonna kõrguse suurendamine määratakse kõige paremini kindlaks laboratooriumis.
Jäljendi võtmine. Proteesi valmistamiseks jäljendi võtmisel on kõige parem kasutada alginaatmaterjali metallist standardlusikal, mitte kasutada ühekordset lusikat. Tähtis on tähelepanu pöörata alginaatmaterjali tehnilistele omadustele – alginaat muudab kiiresti vormi. Kui tee laboratooriumisse on liiga pikk, siis peaks hambaarst ise mudelid välja valama või valima mõne teise jäljendmaterjali. Kõrged nõudmised peaks seadma ka vastaspoole lõualuu jäljendile, kuna selle mudeli täpsus on määrava tähtsusega, et tekiks täpsus oklusioonis ja artikulatsioonis.
Mudeli valmistamine. Töömudelite valmistamisel peaks kasutama kõva- või kivikipsi. Soovitatakse duplikaatmudeli võtmist sellest hambakaarest, mille jaoks protees valmistatakse. Kui mudelid jäljendist välja tõstetud, eemaldatakse võimalikud “kipsipärlid”. Seejärel kontrollitakse, kas indeks sobib kohale ja kas see asub kindlalt mudelitel.
Artikulaatorisse paigaldamine. Korrektne paigaldamine individuaalselt kohandatavasse artikulaatorisse (näiteks dentatus arh) koos kondüülbaana ja lateraalbaanavinkli keskmise sisseseadmisega 40° vastavalt 20° peaks väheste eranditega andma täiesti aktsepteeritava täpsuse proteesikonstruktsioonide ja proteeside valmistamisel. Täpne hambumuse määramine, sobivate indeksmaterjalide valik ja õige jäljendmaterjali kasutamine on lõpptulemuse osas palju olulisemad faktorid kui kohandamismeetodi valik. Kuid ka artikulaatori valik ei ole tähtsusetu.
Proteesi vahatamine laboratooriumis. Pärast seda kui prominetsjoon on mudelil ära märgitud, algab proteesi vahatamine veidi tugevama vahaga. Tugevam alus muudab lihtsamaks kui vahaprotees tuleb tõsta duplikaatmudelile või kohe küvetti paigutada. Ülejäänud vahatamine saab kõige parem pehmema mudelivahaga. Protees vormitakse välja nii, et sellel on stabiilne kontakt vastaspoole lõualuu hambakaarega, säilitades aga nii sileda (lamea) hambumuspinna kui võimalik.
Seejärel vormitakse välja artikulatsioonikontaktid. Nii laboratoorselt kui kliiniliselt on laterotrusiooni ja protrusiooni korral ratsionaalne töötada ainult silmahambakontaktidega. See on lihtsam kui juba laboratooriumis ehitatakse üles vahahari, millele töökülje vastaspoole silmahammas laterotrusiooni korral peale libiseb. Hari vormitakse samaaegselt välja nii, et vastaspoole silmahambad annavad protrusiooni korral bilateraalse kaitse.
Artikkel avaldatud ajakirjas "Hammas" nr 1/2002