Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid spetsialistile › Proteetika, implantoloogia, suukirurgia › Implantoloogias esinevad alalõualuu närvi vigastused, nende profülaktika ja ravi - 1.osa

Implantoloogias esinevad alalõualuu närvi vigastused, nende profülaktika ja ravi - 1.osa

 1 häält
Dr Roger Meyer
25.veebr. 2002
Implantaatide paigaldamisega alalõualuuse kaasneb alati üsna suur risk vigastada erinevaid närve. Artikli 1.osa vaatleb närvikahjustuste liike, põhjusi ning vältimise võimalusi. Artikli konsultant on dr Ülo Pintson.

Artikli toimetaja ja konsultant
dr. Ülo Pintson, AS ODE Hambakliinik

Suuõõne implantaadid aitavad kaasa paljude probleemide lahendamisele, eriti kui on tegu keeruliste proteetiliste juhtumitega ja olukordades, kus on tegemist suufunktsiooni taastamisega. Implantaatide paigaldamisega alalõualuuse kaasneb alati üsna suur risk vigastada alalõualuu närvi või selle perifeerseid harusid, samuti ka mentaal- ja keelenärvi.

Kuigi tundlikkuse häire on teadaolev ja sageli ka eelnevalt prognoositav risk mõningate stomatoloogiliste ja eriti kirurgiliste vahelesegamiste käigus, vaatamata igati kvaliteetse abi osutamisele kvalifitseeritud spetsialistide poolt, on neuroloogilised tüsistused kaasajal teisel kohal USA-s (kohtuasjade rohkuselt).

Suuõõne kudede tundlikkuse häired on olulised tüsistused psühholoogilisest ja funktsionaalsest aspektist vaadatuna. Kestev anesteesia, valulikkus või ülitundlikkus võivad tekkida huulte, põse, hammaste, igeme või keele piirkonnas. Süljeeritus, toiduosade või jookide väljumine suust, huulde või keelde hammustamine, igapäevaste tegevuste, nagu habemeajamine, meikimine, kõne, mälumine, neelamine, suudlemine, suitsetamine jne häirumine on alalõualuu närvi kahjustuse tulemused. Need tekitavad patsiendil ilmselgelt ebamugavustunde, seda eriti juhtudel, kui patsient polnud eelnevalt vastavasisulistest tüsistustest informeeritud.

Närvikahjustused ei möödu mitte alati iseeneslikult, samas on paljude patsientide puhul seda võimalik edukalt ravida erinevate mikrokirurgiliste meetodite abil, kui viimaseid rakendatakse õigeaegselt. Osadel patsientidest võivad kahjustuste sümptomid kaduda adekvaatse mittekirurgilise ravi rakendamise korral.

Alveolaarnärvi kahjustuse põhjused

Alveolaarnärvi, mentaal- või keelenärvi kahjustused tekivad valdavalt kompressiooni, venituse, osalise või täieliku katkemise tulemusena. Implantoloogilises praktikas võib närvi rebend tekkida limaskesta lõikuse või lõualuu puurimise tagajärjel, kui valmistatakse ette ava implantaadi paigaldamiseks. Närvi venitus tekib pikaajalisel limaskesta lapi retraktsioonil. Närvi kompressioon või muljumine tekib liiga pika implantaadi paigaldamisel. Kohaliku anesteesia korral võib tekkida sarnane olukord, kui injektsiooninõelaga traumeeritakse närvitüve. Tõenäolisem on peri- või endoneuraalsete veresoonte vigastus hilisemate liidete tekkimisega.

 

Vigastuste vältimine

Hoolikas planeerimine ja manipulatsioonide kvalifitseeritud teostamine minimeerib närvi kahjustuste tekke võimalused. Panoraam- ja periapikaalsed röntgenoloogilised ülesvõtted võimaldavad määrata alveolaarluu kõrguse ning kauguse närvitüvest ja mentaalavast. Pehmete kudede ettevaatlik lõikamine aitab vältida otsekontakti mentaal- ja keelenärviga, ettevaatlik kudede retraktsioon aga minimeerib närvi venitamise või komprimeerimise võimaluse. Osteotoomilise ava ettevalmistamisel ja implantaadi paigaldamisel peab hoiduma alveolaarnärvi kanali vigastamisest.

Kui alveolaarluu harja kõrgus pole teie arvates piisav, mis lubaks paigaldada implantaati, riskimata vigastada alveolaarnärvi kanalit, on näidustatud alveolaarnärvi lateralisatsioon. Implantaadid on võimalik paigaldada sama operatsiooni käigus.

 

Alveolaarnärvi kahjustuste klassifikatsioon

Seddon on kirjeldanud kolme tuupi närvikahjustusi. Need on neuropraksia, aksonotmesis ja neurotmesis (selgitused on artikli lõpus). Selline klassifikatsioon rajaneb närvi kahjustuse patofüsioloogilisel alusel ja võimel regenereeruda ning formeerib näidustused ning ajalise faktori, et sekkuda ravi käigus kas kirurgiliselt või muul moel.

Neuropraksia on healoomulise kuluga olukord. Tegemist on ajutise tundlikkuse häirega, kuid puudub kestev närvi anatoomiline kahjustus ning võimalik on tundlikkuse taastumine nelja nädala jooksul.

Aksonotmesis kujutab ennast märksa raskemat seisundit, mille puhul esineb osaline närvi ühtsuse anatoomiline kahjustus ja täielik närvi degeneratsioon kahjustuse kohast distaalsemal. Esmased sümptomid tundlikkuse taastumisel ei ilmne varem kui 6-8 nädala möödudes pärast kahjustuse teket. Taastumine võib olla osaline (hüposteesia), mida sageli saadab suur valulikkus.

Neurotmesis on närvitüve täielik ühtsuse katkemine või mõni muu närvitüve ühtsuse häirumine, millega kaasneb täielik degeneratsioon katkemisele järgneva närvitüve osas. Teoreetiliselt on olemas vähene lootus, et toimub närvitüve spontaanne taastumine. Kui aga patsiendil püsib 3 kuu jooksul peale kahjustuse teket täielik anesteesia, siis reeglina toimub taastumine väga aeglaselt ja väga vähesel määral. Sagedamini areneb kestev ja tugevalt väljendunud düsesteesia, progresseeruv närvikudede ja nende hoidekudede puudulikkus, mis viib sidekoestumisele ja selleni, et aasta möödudes peale kahjustuse teket isegi kirurgiline vahelesegamine ei suuda taastada närvi funktsiooni.

 

Hinnang

Närvikahjustuse dokumenteerimine on vajalik, et hinnata tundlikkuse häiret, operatiivse või teise ravi vajalikkust, samuti juriidilisest aspektist lähtudes. Anamneesis on vaja märkida operatsiooni põhjus, kahjustuse kuupäev ja tundlikkuse muutuse sümptomid (kui need esinevad). Viiakse läbi tundlikkuse häire uuringud, kasutades neurosensoorseid teste (reaktsioon ärritusele, staatilisele elektrile, vitalomeetria jne). Korduv tundlikkuse hindamine viiakse läbi iga nelja nädala järel, kuni tundlikkus muutub vastuvõetavaks või tekib vajadus kordusoperatsiooniks.

www.dental.ru
Loe 2.osa

Märksõnapilv