Sinus-lift - subantraalne augmentatsioon - 1.osa

Dr Joel Rosenlicht, DMD
21. jaan 2002


Artiklis antakse ülevaade sinus-lifti metoodikast - näidustustest, vastunäidustustest, protseduuri teostamise tehnikast, võimalikest tüsistustest. Artikli konsultant dr Ülo Pintson.
Vaata lisaks:
Artikli originaaltekst (Rusdent.com)

Artikli toimetaja ja konsultant
dr. Ülo Pintson, AS ODE Hambakliinik

Stomatoloogi üheks ülesandeks on implantoloogilise ravi soovitamine ja võimaldamine, kui see on näidustatud. Kahjuks muudab mõningatel juhtudel lõualuu atroofia raskeks või peaaegu võimatuks äravõetavate proteeside kasutamise, raskendades ühtlasi ka implantaatide paigaldamist. Sellistele patsientidele abi osutamise eesmärgil on viimastel aastatel välja töötatud mitmed erinevad meetodid (luu autotransplantatsioon, lõualuu ekspansioon (laiendamine), ninaõõne põhja tõstmine), mis kõik on suunatud implantaatide paigaldamise tingimuste ja võimaluste parandamisele. Üheks enim kasutatavaks metoodikaks on subantraalne augmentatsioon, mida sagedamini nimetatakse sinus-liftiks.

See pole kaugeltki uus metoodika. Eduka implantaatide paigaldamise luusse sinus-lifti abil viis läbi Dr. Linkow 60-date alguses. Edaspidi on metoodikat, mida kasutatakse ka tänapäeval, täiustanud Tatum ja Boyne 70-ndatel aastatel. Sarnaselt muude uuendustega hambaravi ja implantoloogia valdkonnas, viis kaasnev ebaedu protseduuri esimestel aastatel kirurgilise metoodika ja kasutatavate materjalide arengule. Teadmised ja kogemused, mis omandati selle meetodi kasutuselevõtmisel aastaid tagasi, võimaldavad tänapäeval teostada subantraalset augmentatsiooni äärmiselt efektiivselt. Näidustuste teadmine ja operatsiooni läbiviimise oskus võimaldavad stomatoloogil pakkuda patsiendile adekvaatset ravi. Teiste sõnadega, antud metoodika võimaldab paljudel patsientidel nautida hambaimplantaatide kasutamise eeliseid. Antud artiklis antakse ülevaade sinus-lifti metoodikast - näidustustest, vastunäidustustest, protseduuri teostamise tehnikast, võimalikest tüsistustest.

Ülalõualuu külgmise osa atroofia tekitab märkimisväärseid probleeme. Ülalõualuu poorne luu, milles on suured õõnsused, erineb oluliselt teiste luude ehitusest. Alveolaarharja kõrguse oluline madaldumine toob endaga kaasa ülalõuga istutatud implantaatide edu vähenemise. Subantraalne augmentatsioon on üks mooduseid, et parandada implantatsiooni tulemusi tugevalt väljendunud ülalõualuu atroofia korral. Luukoe suurendamine sinus maxillarise piirkonnas subantraalse augmentatsiooni teel võimaldab hambaarstil kasutada pikemaid implantaate, mis on tavapäraselt eelistatum ülalõua distaalses osas, eesmärgiga luua vastupanu mälumisrõhule.

Sinus-lift on näidustatud, kui alveolaarharja vähene kõrgus takistab enam kui 10mm pikkuse implantaadi paigaldust. Vähem kui 4mm laiuse alveolaarharja korral on näidustatud alveolaarharja laiendamine või plaatimplantaatide kasutamine.

Operatsioonieelne ettevalmistus

Enne subantraalse augmentatsiooni läbiviimist peab arst veenduma põskkoobaste heas seisukorras. Anamneesis leiduvate eelnevate kirurgiliste vahelesegamiste olemasolu võib märgatavalt piirata operatsioonivõimalusi ja vahel ka olla vastunäidustuseks. Röntgenoloogiliste ja kliiniliste uuringumeetodite abil on vajalik hinnata põskkoopa arhitektuuri, leidmaks anatoomilisi piiranguid, mis võivad takistada kirurgilist vahelesegamist (näiteks tavapärasest rohkem vaheseinu). Suurte limaskesta tsüstide või muude patoloogiliste moodustiste esinemine eeldatava operatsiooni või implantaatide paigaldamise piirkonnas on samuti käsitletav kui vastunäidustus operatsiooni läbiviimiseks. Samuti peab pöörama tähelepanu asjaolule, kas patsient on suitseja, sest see võib omakorda halvendada operatsiooni tulemust.

Põskkoopas asuva sekreedi olemasolu tõttu on oht bakteriaalsele kontaminatsioonile, mistõttu on vajalik perioperatiivse antibakteriaalse ravi läbiviimine. Antibakteriaalseks raviks kasutatatakse tavaliselt penitsiliini või tsefalosporiinide rea antibiootikume. Viimased uuringud näitavad, et amoksitsilliin on üks eelistatuim vahend põletikuliste tüsistuste profülaktikaks. Operatsioonieelne steroidide manustamine võimaldab alandada põletikku ja turset, samuti parandada haava paranemist. Soodsat mõju patsiendi seisundile avaldab postoperatiivsel perioodil ninaravimite, nagu Afrin (nasaalne aerosool), Dimetapp või Sudafed, kasutamine.

Kirurgiline operatsioon

Lõige tehakse ülalõualuu distaalsest köbrust (veidi palatinaalsemal alveolaarharjast) kuni silmahambani, võimaldades seega paljastada põskkoopa lateraalse serva. Paranemine on märkimisväärselt parem, kui ei kasutata täiendavaid vabastavaid lõikeid kudede pinge vähendamiseks.

Pärast limaskesta-periostlapi vabastamist ülalõualuus võib määratleda suulae või ninaõõne poolt suunatud halogeenvalguse abil vaheseinte või teiste anatoomiliste iseärasuste olemasolu, mida pole suudetud avastada röntgenogrammil. Ilmtingimata on vajalik pöörata tähelepanu alveolaarluu kõrgusele, et teha luulise akna alumine lõige veidi kõrgemal põskkoopa põhjast.

Kortikaalse kihi trepanatsioon teostatakse kerakujulise teemantpuuri või fissurpuuri abil rohke vesijahutuse all. Manipulatsiooni on tarvis teostada ülimalt ettevaatlikult, et mitte vigastada põskkoopa limaskesta. Eelnevalt perforeeritakse luu üksikute punktidena piki lõike ülemist serva, mille järel moodustatakse luuline aken, mis avab põskkoopa suunas.


Joonis 1. Ülalõualuu lateraalse seina paljastamine, märgitakse maha osteotoomia piirid.


Joonis 2. Luulise akna moodustamisel tuleb nähtavale põskkoopa limaskest.

Aken moodustatakse äärmiselt hoolikalt, samaaegselt vabastatakse limaskesta piki osteotoomia servi küreti abil. Luulise akna ülestõstmisel õigele kõrgusele paigutub limaskest lõõtsa- sarnaseselt siinuse vastaspoolses seinas.


Joonis 3. Põskkoopa limaskesta tõstmine ja ruumi loomine luutransplantaadile.

Sel hetkel on otstarbekas paluda patsiendil sügavalt hingata nina kaudu, mis võimaldab veenduda põskkoopa limaskesta terviklikkuses. Limaskesta liikumine ninahingamise ajal viitab sellele, et limaskest on säilitanud oma terviklikkuse. Põskkoopa põhja paigutatakse luuline materjal, mida kondenseeritakse suunaga ette, mediaalsele ja taha . Luuline materjal paigaldatakse tihedalt, et välistada tühikute teket.

Implantaatide paigaldus

Sõltuvalt alveolaarluu paksusest võib implantaadid paigaldada kas üheaegselt sinus-sliftiga või teatud aja möödudes, pärast luu paranemist. Näidustused implantaatide paigaldamiseks koos augmentatsiooniga on:

  1. Tüsistuste puudumine operatsiooni ajal.
  2. Implantaadi primaarseks fikstatsiooniks piisava minimaalse luu kõrguse (3-4mm) olemasolu.
  3. Patoloogiliste muutuste puudumine operatsioonipiirkonnas.

Implantaatide paigaldamisel samaaegselt sinus-lifti operatsiooniga on vajalik limaskesta tõsta, kuni implantaatide jaoks avad on puuritud. See võimaldab luua kergema ligipääsu luu puurimiseks, vähendades samas ohtu vigastada põskkoopa põhja limaskesta. Seejärel paigutatakse õõnsusesse luuline materjal. Protseduuri peab läbi viima ettevaatlikult ja veenduma, et luuline materjal ümbritseb tihedalt ja täiel määral implantaate.

Pärast implantaatide paigaldamist võib viia lõpule luulise materjali asetamise implantaadi ümbrusesse. Osteotoomia ava võib vastavalt kirurgi soovile sulgeda kas limaskesta-periostlapiga või kasutada membraani.


Joonis 4. Materjal on asetatud põskkoopa alumisse ossa ja surutud tihedalt ette, mediaalsele ja taha.


Joonis 5. Implantaadid paigaldatakse nii, et nad on põskkoopas nähtavad. Implantaadid ümbritsetakse luulise materjaliga.

Joonis 6.
Haava õmblemine
ilma pingeta.

Implantaadid, mis on paigaldatud üheaegselt sinus-lifti operatsiooniga, võib koormata 6-9 kuu möödudes. Ettevaatlik koormuse suurendamine võimaldab kirurgil ja protesistil hinnata implantaadi ja luukoe reaktsiooni enne lõpliku proteesi valmistamist ja paigaldust. Juhul, kui implantaate ei paigaldata üheaegselt sinus- lift operatsiooniga, soovitatakse viimased istutada 4 kuu möödudes. Selleks ajaks on suur osa luulisest materjalist organiseerumata ja seetõttu suhteliselt pehme. See asjaolu teeb implantaadi paigaldamise kergemaks ja võimaldab luulisel koel formeeruda implantaadi ümber.

Loe 2.osa