Kui hambakape ei aita ... ehk Bruksismi ravi ebatraditsiooniliste vahenditega - 2.osa

Dr Moti Nissani, Wayne State University
17. jaan 2002


Artikli 2.osa vaatleb kirjanduses toodud bruksismi sümptomeid ja sagedasemaid tagajärgi.

Eelmine osa

Sümptomid, tunnused ja tagajärjed

Unebruksismiga kaasnevad sageli märkimisväärselt suured hammastele, igemetele ja lõualiigestele mõjuvad jõud. Mõningad uurijad väidavad, et unebruksismiga kaasnevad jõud on kuni 3 korda suuremad, kui tavalise mälumisega kaasnevad jõud (Castaneda, 1992), samas kui mõni teine peab jõude kuni 10 korda suuremaks - piisavalt suureks, et purustada kreeka pähkleid.

Kuigi tegu pole eluohtliku situatsiooniga, mõjutavad sellised jõud (ning nende vastu kasutatavad vahendid) oluliselt bruksistide elukvaliteeti. Mõned kroonilise bruksismiga kaasnevad sümptomid ja tagajärjed on järgmised:

I  Bruksismiga võib kaasneda hammaste tundlikkus, kulumine, kaariesekahjustused, mõrad ning hambutus (McGuire & Nunn, 1996). Bruksismi jätkudes muutub olukord üha halvemaks. Seega "40-50-ndaks eluaastaks on bruksisti hambad kulunud juba niivõrd, et kasutada tuleb ulatuslikke restauratsioone" (Christensen, 1999). Näiteks kaasnevad implantaatide komplikatsioonid rohkem neil, kes harjumuspäraselt pidevalt oma hambaid tugevalt kokku suruvad ja hõõruvad (Nashimura et al, 1997). Ühes uuringus selgus, et enam kui 75% vaadeldud implantaadimurdudest tekkisid just kroonilise bruksismi ilmingutega patsientidel. Seega ravimatu ulatusliu bruksimi korral, on implantaatide kasutamine rangelt vastunäidustatud (Rangert et al, 1995)

II  Pika-ajaline bruksism toob endaga kaasa näokuju muutusi vähemalt kolmel tasandil. Lisaks sellele pole kahjustatud ning ulatuslikult kulunud hambad sugugi nii meeldivad kui terved hambad. Hammaste kulumisega seoses muutvad nad aastatega lühemaks ning lõpuks on ülemine ja alumine lõualuu suu sulgumisel teineteisele lähemal, kui peaks olema. Teineteisele lähemale liiguvad ka nina ja lõug. Nahk võib hakata silmade ja huulte ümbruses kurduma, mille tulemusel huulte piirjoon justkui kaob (Schlott, 1997). Alalõug vajub sisse ning inimene paistab vanem välja.


Joonis 1. Nooruses on hambad normaalse pikkusega, keskeaks on nägu veidi muutunud ning bruksismi ravimata jätmisel kuluvad hambad üha lühemaks ning lõpuks on inimese nägu märkimisväärselt vana välimusega (Rijsdijk et al, 1998)

Kolmandaks, kaasneb bruksismiga äärmuslik lihaste pingutus, mille tagajärjel fatsiaalsed (eriti lõua-) lihased paisuvad (tekib hüpertroofia). Pikema aja jooksul võib nii kujuneda välja bruksistidele omane "kandiline" lõug. Mõned patsiendid on siin abi otsinud lihasmassi vähendamisest kirurgiliselt või lihaste kasvamise pidurdamist toksiliste süstide abil ning saavutanud ka esteetilisema väljanägemise (Mandel et al, 1999).


Joonis 2: 13-aastase bruksisti tüüpiline näokuju - pange tähele vasaku lõualihase hüpertroofiat (tähistatud noolega)

 

III  Pika-ajalised bruksistid kogevad mõnikord lõualuu tundlikkust, valu ja väsimust lõuas ja fatsiaallihastes, peavalusid, kaelavalusid ning kõrvakuulmise halvenemist (Bubon, 1995)

IV  Bruksism võib mõnikord põhjustada mõnede süljenäärmete nakatumist ja blokeerumist. Enamasti on põhjus ülemääraselt paisunud lõualihastes, mis takistavad lähedusesasuvate parootise näärmete avanemist. Sellega on segatud sülje normaalne voolamine suhu ning see koguneb näärmetesse, mis toob kaasa perioodilise paistetuse, valu, põletiku nii ebanoraalse suukuivuse (Mehta, 1992).

V  Bruksim võib kahjustada ka temporomandibulaarliigeseid (TMJ) ning seda peetakse enamiku (kui mitte kõigi, vt Lobezzo, 1997) poolt üheks peamiseks TMD (temporomandibular disorder) ehk liigeprobleemi põhjuseks (Glaros et al, 1998; Israel 1999).

Peale bruksismi võib TMD olla põhjustatud ka tugevast löögist lõualuu pihta, maloklusioonist, lähedalasuvast kasvajast, ortodontilisest ravist, artriidist, pika-ajalisest viiulimängimisest jmt. Kuid oluline on siinjuures fakt, et krooniline bruksism võib liigesprobleemi võimendada ning ebameeldivamaks muuta. (loe lähemalt liigesprobleemi kohta).

VI  Suured täidised on sageli tehtud amalgaamist, kui paraku pole seal sisalduv elavhõbe lõplikult ohutu. Praeguseks on maailma hambaarstid jõudnud enam-vähem üksmeelele, et amalgaami kasutamise eelised kaaluvad üles tema kasutamisega kaasneda võivad väiksed riskid. Bruksistide korral on asi siiski keerukam, kuna uuringute kohaselt sisaldub amalgaamtäidistega bruksistide veres tavapärasest rohkem elavhõbedat (Isacsson et al, 1997).

VII Maloklusioonid on levinud rohkem bruksistide kui mitte-bruksistide seas. Siinjuures pole bruksismi, kui maloklusiooni põhjuse väljaselgitamine sugugi lihtne ja ilmne. Sageli suruvad bruksistid üht suupoolt teisest rohkem, tekitades maloklusioone.

VII Nagu eelpool mainitud, purustavad hammaste kokku surujad oma hambaid vaikselt, mistõttu ei avalda see otsest mõju kaasinimestele. Seevastu hammaste krigistajad on palju ebameeldivamas olukorras, kuna palju inimesed peavad krigistamist vastikuks, häirivaks ning ärritavaks (Watson, 1993). See võib äratada õrna unega inimesi ning hoida neid pikka aega ärkvel, tekitades pika aja jooksul stressi.

Seega ei ole bruksism otseselt eluothlik ning algstaadiumis kaasnevad sellega minimaalsed süptomid ning neid enamasti ignoreeritakse nii bruksisti enda, kaasinimeste kui ka arstide poolt. Teatud staadiumist alates aga avaldavad need märgatavat mõju bruksisti elukvaliteedile ning sellest alates hakkab patsient otsima professionaalset abi. Kuid kas me oskame seda talle anda?

Järgmine osa