Hambakaariese profülaktika

Silvia Russak dotsent
4. dets 2001


Hambakaariese profülaktika eesmärk on hoida ära kaariese teket ja ennetada selle komplikatsioone. Artikkel annab ülevaate milliseid profülaktilisi menetlusi kasutatakse sõltuvalt patsiendi vanusest.
Vaata lisaks:

Hambakaariese levik Eestis ja maailmas

Profülaktika ehk preventsiooni eesmärk on hoida ära kaariese teket ja ennetada selle komplikatsioone. Sõltuvalt lapse vanusest kasutatakse hambakaariese profülaktikas erisuguseid menetlusi. Kaariese profülaktika jaguneb nelja etappi.

Esmase varajase preventsiooni eesmärgiks on täielikult ära hoida kaariese teke. Siia rühma kuuluvad imikud ja väikelapsed, kelle suuõõnt ja hammaskonda jälgitakse alates 6. elukuust. Perearsti poolt oskuslikult juhendatud toitmine kindlustab lapse organismi kõigi vajalike toitainetega. Jälgida tuleb ka luti kasutamist. Valesti teevad vanemad, kes annavad imikule õhtuti juua magusat teed, mahla või meevett, jättes lapsele lutipudeli imemiseks suhu, samuti ei tohi pärast söötmist jätta suhu piimaga lutipudelit. Rahustav imemislutt peab olema puhas, magusaga katmata, sest õhuke piimahambaemail allub kergesti suhkrute lagunemisel tekkivate hapete mõjule.

Me teame, et hambakaariest tekitavad mikroobid, põhiliselt streptokokid. Et imiku ja väikelapse suu limaskest on väga õrn ja tal puudub küllaldane kaitsevõime mikroobide vastu, on suur ka kaariese teket soodustavate mikroobide paljunemisoht (lapsevanem, kes niisutab lapse lutti oma suus).

Oluline on ka ema toitumine lapse rinnaga toitmise ajal. Toidu mineraalainete ja valkude vähesus võib mõjustada rinnapiima täisväärtuslikkust. Oluline on rinnaga toitmise kestus. Rinnast imemisel teeb laps aktiivselt alalõualiigutusi, mis soodustavad areneva lõualuu verevarustust, stimuleerivad selle kasvu ja arendavad mälumislihaseid. Lutiga toitmine ei pruugi alati vastata kõigile vajalikele nõuetele.

Kaariese ennetamise meetmete hulka kuulub ka fluori manustamine, mida on juba mõnda aega edukalt tehtud Soomes. Eestis varieerub joogivee fluoriidisisaldus küllalt palju (0,02-5,0mgF/l). Kagu- ja Lõuna-Eestis võib hambaarsti soovitusel anda lapsele alates 6.-7. elukuust väikestes annustes fluori (tabletid 0,25mg/F). Fluori toime on kõige tõhusam just hammaste arengu perioodil.

Esmase preventsiooni eesmärgiks on hoida ära kaariese teke lisaks fluori manustamisele ka aktiivse individuaalse suuhügieeniga. Sellesse rühma kuuluvad väikelapsed ja algklassiõpilased. Jäävhammaste suhulõikumise perioodil on kaariese tekke vältimine väga oluline.

Selles vanuses lapsel peab olema kujundatud juba kindel toitumistava ja laps peab saama kõiki vajalikke toitaineid. Kui lastele ei anta 1.-2. eluaastal magusat või antakse ainult väheses koguses maiustusi, siis on küllalt suurel protsendil lastest hambad kaariesevabad. Last peaks varakult harjutama sööma nii toorest kui ka keedetud juur- ja aedvilja.

Selles rühmas algab kollektiivsete profülaktikameetmete sisseviimine lasteaias ja kooli algklassides. Koolitoit peab vastama ettenähtud nõuetele: õiges proportsioonis peavad olema süsivesikud , valgud ja rasvad, arvestama peab mineraalainete (peamiselt kaltsiumi) küllaldast sisaldust ning hammaste arengu perioodil vajalike (A-, D- ja C-) vitamiinide olemasolu.

Siia lisandub regulaarne hammaste pesemine pärast sööki. Kuigi kodus peseb lapse hambaid tavaliselt ema-isa, peab 3-aastane laps oskama ka ise hambaid pesta. Sageli tekitab lasteaias probleeme see, kas pesta hambaid pastaga või harjata neid ainult veega. Soovitav on alustada pastaga pesemist, kasutades spetsiaalseid laste hambapastasid (geele), mis on meeldiva magusa maitsega, sisaldavad vähe abrasiivseid komponente ja fluori. Kui laps ei loputa suud, satub pikaajalisel fluori sisaldava hambapasta kasutamisel seedetrakti suur hulk fluori, mis võib mõjuda ebasoodsalt hambaemaili arengule. Fluori sisaldavad hambapastad on kasulikud hambaemaili kristallilise struktuuri arengule. Selline email on vastupidav bakterite produtseeritud hapete toimele.

Kooliõpilased peavad pärast sööki pesema hambaid ka koolis. Lasteaias omandatud harjumust on kerge jätkata ka hiljem. Algklassides saab hammaste puhastamist kontrollida klassijuhataja. Lastele võib anda hammaste puhtuse kontrollimiseks närida tablette, mis värvivad hambapinnal oleva katu erepunaseks. Laps saab ise peeglist kontrollida, kas ta hambad on puhtad, ja teada, et pideva hammaste puhastamise tulemusena ei värvu hambad enam punaseks.

Kuni 12-aastastel koolilastel (jäävhammaste lõikumiseni) võib profülaktika eesmärgil katta hammaste mälumispinnad fluori ja kaltsiumi sisaldava geeli, laki või hermeetikumiga (sealant). Menetlused nõuavad hambapindade eelnevat töötlemist, mistõttu neid teostab kooli hambaarst. Lihtsam meetod on suu loputamine 0,5-1,0% naatriumfluoriidi lahusega, juhul kui laps elab vähese fluorisisaldusega joogivee piirkonnas. Lastel on oluline rakendada ka professionaalse suuhügieeni võtteid, mida üldjuhul kasutavad hambaarst või suuhügienist. Hambapinnad ning hambavahed puhastatakse katust, nii et sülje remineraliseeriv toime pääseks mõjule.

Kooliõpilastel on võimalik profülaktilise vahendina vahetult pärast sööki kasutada ksülitooli sisaldavat närimiskummit, mis pidurdab streptokokkide paljunemist, kummi mälumine mõjub hammastele puhastavalt. See on eriti soovitav piirkonnas, kus joogivee fluorisisaldus on üle 1,5mgF/l.

Teisese preventsiooni eesmärk on hoida ära uute karioossete defektide teke ja vältida komplikatsioone - hambasäsi ja hamba juureümbrise põletikke. Sellesse gruppi kuuluvad nii lapsed, noorukid kui ka täiskasvanud.

Teisese profülaktika meetmeteks on korralik individuaalne ja professionaalne suuhügieen, fluori sisaldavad hambapastad ja kaariesest haaratud hammaste ravimine. Kui tegemist on lastega, kelle jäävhambad osaliselt veel lõikuvad, tuleb nende puhul kasutada samu meetodeid kui esmase profülaktika puhul: lakid, geelid, hermeetikumid, loputus jm.

Kolmandast preventsiooni nimetatakse ka hammaskonna rehabilitatsiooniks ning siia kuuluvad kõik vanuserühmad. Põhimõtteks on hammaskonna mälumisfunktsiooni taastamine kas proteesimise, hammaste shiinimise (lahastamise) või ortodontilise raviga. Nii saab vältida edasist hammaste kaotust, nende liikumist või anomaalia süvenemist ortodontilise ravi puudusel.

Raamatust "Laste suuhaiguste ennetamine", Tartu 1998.