Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid spetsialistile › Proteetika, implantoloogia, suukirurgia › Edentulism - levik ja riskitegurid

Edentulism - levik ja riskitegurid

 0 häält
Liina Ilves
02.nov. 2001
Hambutuse levikust erinevates maailma riikides (Soome, Island, USA, Austraalia).

Edentulism Soomes

Soome laste ja noorte hammaste tervis on viimase 25 aasta jooksul märkimisväärselt paranenud. Samal ajal leidub ikka veel palju keskealisi või vanemaid inimesi, kes on kaotanud osa või kõik oma hammastest, kuna varasematel aastakümnetel kasutati väljatõmbamist tavapärase hambahaiguste raviprotseduurina. Vaatluse all oleva uurimuse eesmärk oli analüüsida muutusi edentulismi esinemise ja riskifaktorite osas Soome tööealistel täiskasvanutel (15–64 vanuses) aastatel 1978–1997. Soome Rahvuslik Rahvatervise Instituut on alates 1978. aastast koostanud iga-aastaseid aruandeid Soome täiskasvanud elanikkonna tervisliku seisundi kohta. Andmed koguti posti teel läbiviidud küsimustiku abil, mis sisaldas muu hulgas küsimusi ka puuduvate hammaste arvu kohta. Valim varieerus 5 000–6 000 inimeseni ja tagasiside oli 70-85%.

Uuringust selgus, et soomlaste hammaste seisund on võrreldes 1978. aastaga paranenud. Uuritavate aastate jooksul on edentulism vähenenud 14 protsendilt 6 protsendini. Samal ajal on täieliku hammastusega inimeste arv kasvanud 60%-lt 80%-le. Edentulismi vähenemine on ilmne mõlema soo puhul, aga muutus on märgatavam naiste hulgas. Selle tõttu oli edentulismi esinemises sugudevaheline erinevus 1997. aastaks peaaegu kadunud. Erinevused regionaalsetes ja hariduslikes gruppides olid veel siiski märgatavad. Nii näiteks oli 1978. aastal täieliku hammaste kaotuse risk seotud vanuse, soo, haridustaseme, elukohaga, abielulisusega ja ka näiteks peavalu ravimitega. 1997. aastal olid edentulismi olulisemateks riskifaktoriteks vanus, haridustase, elupaik, suitsetamine ja üldine tervislik seisund. Täielikult hambutute tööealiste inimeste hulk Soomes väheneb. Edentulism on seotud kindlate inimgruppidega ja põhilised tegurid, mis edentulismi riski suurendavad ei ole uuritavate aastate jooksul oluliselt muutunud.

Aastatel 1977-78 uuriti Soomes väga hea hambaraviteenusega varustatud linnapiirkonnas elavaid 30-aastastaseid ja vanemaid inimesi (449 uuritavat). 1988. aastal järgnenud uurimus tõi täiendavaid andmeid neist 297 isiku kohta. 1989. aastal kaasati uus valim 30–39 aasta vanuses inimesi, hankimaks informatsiooni, mis oleks võrreldav vastava vanusegrupiga 1977–78 aasta uurimuses. 1977–78. a. alusuuringus leiti täielikku hammaste kaotust 19,4% üle 30. aastastel ja vanematel inimestel. Vastavad arvud üla- ja alalõualuu hambutuses olid 16,7% ja 0,4%. Neist hambututest omasid 94% täielikku hambaproteesija 89,6% ühe hambakaare osas hambaproteesi. Järgnenud uurimuse näitas, et kümne aasta vältel olid 7,7% naistest ja 6,7% meestest kaotanud ka oma ülejäänud hambad. 30–39 aastastel oli suhe ülemises hambakaarea ja täieliku hambutuse osas 6,7%/0,8% (1997/98 aastatel)ja 2,2%/0,8% (1989. aastal). Korduvate uurimuste valguses järeldati, et 30-39 aastastel inimestel on selles piirkonnas hambutus väga ebatavaline.

 

Hammaste seisund Rootsis

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada hammaste seisundi muutusi Rootsi elanikkonnas perioodil 1975–89 ja teha lähtudes nendest andmetest prognoose aastaks 2000. Töö põhines Rootsi Rahvusliku Statistika Keskbüroo poolt läbiviidud elutingimuste uuringutel aastatest 1975, 1977, 1980/81 ja 1988/89. Valimid varieerusid 11 500–15 000 osavõtjani ja vastanute protsent oli 80–86.

Küsimustiku hambahaigusõpetuslikud punktid olid keskendunud hammaste seisundile, hambaraviteenustele ja toitumisharjumustele. Edentulismi levik vanusegrupis 16–74 aastat vähenes 15%-lt 1975. aastal 6%-le 1988/89 aastatel. 1988/89 aastal oli 19% 65–74 aastastel suurte linnade elanikel ja 45% maaelanikkonnast hambaid puudu, mis näitab 15–20 aastast arengu mahajäämust maapiirkondades.

Prognoos aastaks 2000 lubas edentulismi edasist vähenemist vanusegrupis 45–64 aastat 3–4 % ning seda, et vanuses 75–84 oli üle 60% inimestel hambad suus. Edentulismi vähenemise ja rahvastiku ümberpaiknemise tulemusena kasvas 1975. aastast 1989. aastani täishammastusega elanike hulk vanusegrupis 25–74 umbes 800 000 võrra. Aastaks 2000 prognoositi selle arvu suurenemist veel 400 000 võrra. Nende muutuste tagajärgi arvestatakse hambaraviteenuste andmisel.

 

Hambutus Islandil

1990. aastal läbiviidud Islandi rahvusliku küsitluse käigus sätestati hambutuse tasemed seitsme vanusegrupi jaoks. Kasutati inimestele väljajagatud küsimustike abil saadud andmeid. Hammaste puudumise protsent Islandi täiskasvanud elanikkonnas (18 a ja rohkem) oli 20,7%. Hambutust esines rohkem alates 35–44 aastastest ja see kasvas kiiresti vanusega. Naistel oli kõrgem hambutuse tase kui meestel ja hambutute inimeste protsent Reykjavikis oli märgatavalt madalam kui teistes linnades, külades või maapiirkondades.

Hambutute 35–44 aastaste ja üle 65 aastaste osakaal oli 1990. aastal märgatavalt madalam kui 1985. aastal läbiviidud samases uurimuses. 18–79 aastaste täishambumusega islandlaste protsent on märgatavalt kasvanud aastast 1962 (rahvusliku suutervishoiu vaatluse tulemused) ja seda peamiselt hambutuse vähenemise tulemusena nooremates vanusegruppides ja naiste hulgas.

 

Edentulismiuuringud Ameerika Ühendriikides

Kõigi jäävhammaste kaotus vähendab oluliselt elukvaliteeti, enesehinnangut ja mõjutab igapäevast elu. Kuigi hammaste kaotust põhjustavad enamasti suuõõne haigused nagu kaaries ja parodontiit, väljendab see ka patsiendi ja hambaarsti suhtumist, hambaravi kättesaadavust ja kasutatavust, valitsevat suhtumist suuhügieeni.

Edentulism on Ameerika Ühendriikides 1950. aastatest alates vähenenud nagu selleteemalistest uuringutest nähtub. Et hinnata edentulismi esinemist vanematel inimestel erinevates piirkondades, analüüsiti 46 osariigist kogutud vastavaid andmeid aastatest 1995–1997. Analüüsi tulemused näitavad muuhulgas suuri osariikidevahelisi erinevusi edentulismi esinemises ja seda, et paljud USA osariigid ei ole veel rakendanud meetmeid täieliku hammaste kaotuse vältimiseks.

Teises USA-s läbiviidud uuringus koguti aastatel 1982–84 andmeid 10 523 isikult, samu inimesi uuriti ka 1971–75 aastatel. Tulemused näitasid, et 7,4 protsenti uuritavatest vanuses 25–74 aastat kaotas 10 aasta jooksul hambad. Edentulism on seotud madalama sissetuleku ja haridustasemega, halva suutervisega, kehva üldise tervisliku seisundiga, püsiva hambaraviteenuse puudumisega ja madalama allesjäänud hammaste arvuga. Olulist seost ei leitud aga päritolu ja piirkonna geograafiliste tingimustega. Nooremate inimeste puhul võivad hammaste puudumise riskiteguriteks olla parodondi haigused, kehv suuhügieen, eemaldamist vajavad hambad, suitsetamine ja vähene C-vitamiini tarbimine. Mõned neist näitajatest on pigem väära tervisekäitumise ja suhtumise peegeldused kui otsesed edentulismi põhjused.

Edentulism Austraalias

G.D. Slade’i ja kolleegide 1996.a teostatud töö eesmärk oli välja selgitada sotsiaal-demograafilised tegurid, mis olid seotud osalise või täieliku hammaste kaotusega ning uurida seoseid hammaste kaotuse ja närimisvõime vahel. Andmed koguti aastatel 1991–92 üle 60 aastaste Adelaide elanike küsitlusel. 1160 osalejaga tehtud intervjuud andsid olulist informatsiooni edentulismi kohta. Suuõõne arstlik läbivaatus viidi läbi 560 hammastega ja 3 13 täiesti hambutul patsiendil.

Uuringus saadi täpne informatsioon puuduvate hammaste kohta. Inimestelt küsiti, kas nad saavad närida või hammustada kuut erinevat tavalist toitu. 41,1% uuritavatest olid hambutud ja oma hammastega inimestel puudusid keskmiselt peaaegu pooled hambad. Kõrgem edentulismi tase oli vanematel inimestel, naistel, Austraalias sündinutel, sotsiaaltoetuse saajatel, madalama kooliharidusega inimestel ja enam levinud nende hulgas, kellel polnud püsivat elukohta.

Osalise hammastusega inimestel oli rohkem puuduvaid hambaid vanematel, Austraalias sündinutel, sotsiaaltoetuse saajatel ja madalama kooliharidusega inimestel. 37,9% uuritavatest teatas raskustest vähemalt ühe toidu närimisel, kuigi tegelikult kandsid 57% osalise hammastusega inimestest ja kõik hambutud proteese. Raskused närimisel olid seotud nii hammaste kaotusega kui ka tingitud proteesidest. Uurimuse tulemused näitasid, et eriti suurtes raskustes olid väga vanad ja puuetega inimesed.

Märksõnapilv