Hambaarst.ee › Artiklid › Artiklid patsiendile › Hambahaigused ja raviprotseduurid › Hambakaariese diagnostika ja ravi

Hambakaariese diagnostika ja ravi

 0 häält
Silvia Russak
02.nov 2001
Artikkel annab ülevaate hambakaariese tekkepõhjustest, liikidest, diagnoosimisest ja ravivõimalustest.
Loe ka neid

*Hambakaariese tekkepõhjused
*Ladestused hammastel ning neist tingitud haigused
*Hambakaariese levik Eestis ja maailmas
*Lutipudelikaaries - lapse hammaste suurim vaenlane

Hambakaaries on hamba kõvakoe kahjustus, mida diagnoositakse põhiliselt visuaalselt, vajadusel ka röntgenuuringul. Hambakaariest diagnoositakse hea valgustuse juures, asetades pea sellisesse asendisse, et kõik ala- ja ülalõua hambad oleksid hästi näha. Ulatuslikku karioosset defekti võib palja silmaga näha isegi lapsevanem või kasvataja, algavat ja pindmist ehk emailikaariest ning hammaste kontaktpindadel olevaid defekte saab aga kindlaks teha ainult hambaarst.

Kaariesest kahjustatud hammas
Kaariesest kahjustatud hammas

Hambakaariese kulus eristatakse defekte nende paiknemise ja ulatuse järgi hambakoes. Nii klassifitseeritakse mälumispinna, kontaktpinna, vabade pindade ja hambakaela piirkonna karioosseid defekte. Mälumispinna pruunid pigmenteerunud defektid on varakult märgatavad, kontaktpinna karioosne defekt aga areneb tähelepandamatult ja sageli märgatakse seda alles siis, kui hambakoe struktuur ei ole enam täisväärtuslik. Pehme hambaluu allub kergemini mehaanilistele ja suuõõne keemilistele mõjudele, mistõttu kude hakkab lagunema ning karioossed defektid võivad kiiresti suureneda ja hävitada kogu hambakrooni.


Kaaries struktuurihäirega hambal


Öisest luti imemisest tekkinud kaaries 'lutipudelihambad'


Ägeda kuluga kaaries

Ulatuse järgi jaotatakse karioosseid defekte järgmiselt:

  1. algav kaaries ehk hambaemaili piimjas karioosne laik (macula) ilma hambakoe defektita
  2. emailikaaries – pindmine kaaries, mille puhul karioosne defekt asub peamiselt emailis. Märgatav on piimjasvalge värvus, harvem pigmenteerunud hambapind ja seda peamiselt hambavagudes ehk fissuurides
  3. dentiinikaaries – keskmise ulatusega hambaluukaaries, mille puhul säsiruumi ehk hambapulpi kaitseb veel küllalt paks kiht dentiini. Sellele staadiumile on iseloomulik juba märgatav defekt, mida ääristab kriitjasvalge või pruunikalt pigmenteerunud email
  4. sügav hambaluukaaries ulatub juba hambasäsi lähedusse, mistõttu külma või sooja toitu süües võib hammas olla tundlik. Sellised hambadefektid on kergesti märgatavad, sest kahjustatud on suur osa hambakoest.

Esineb ka olukordi, kus mälumispinnal on hambaemail suhteliselt tugev, mistõttu vagudes arenev defekt jääb märkamatuks; samal ajal on aga hambaluu karioossest protsessist ulatuslikult kahjustatud ja see kahjustus võib ulatuda säsini. Karioosse laigu varasel diagnoosimisel ja selle eristamiseks hambaemaili puudulikust arengust (hüpoplaasia) võib kasutada aniliinvärve. Kaariese puhul hambaemaili värvus muutub, hüpoplaasia puhul võib emaili pindmine kiht olla kahjustumata ja seetõttu ei värvu.

 

Hambakaariese ravi

Kaariese ravi seisneb karioosse hambakoe eemaldamises prepareerides, käsiinstrumendi ja roteeriva puuri abil defektse koha täitmises ehk plombeerimises tehismaterjalidega ja hambakrooni ning selle pindade taastamises. Pärast ravi peab hammas olema taas täiesti kõlblik mälumisfunktsiooni täitmiseks. Ainult kaariese algstaadiumis ehk emaili karioosse laigu perioodis ei prepareerita kaviteeti (hambaauk) ning võib kasutada emaili remineralisatsiooni mineraalaineid (peamiselt kaltsiumi, fluori) sisaldavaid lahuseid ja hambafissuuri hermeetikume. Kuid ka selle menetluse puhul puhastab arst hoolikalt hambapinna, kasutab hambapuurmasina spetsiaalseid harjakesi ja poleerivaid pastasid ning vajadusel prepareerib ja laiendab ka mälumispinna vagusid.

Täidismaterjalid, mida on kasutatud viimastel aastakümnetel on esteetiliselt vastuvõetavad ja sobivad kokku hambakoega. Samas võimaldavad nad taastada hamba anatoomilist kuju ka ulatuslike defektide puhul.

Enam kasutatud täidismaterjalid on klaasionomeerid ja komposiidid (diakrülaadid), purihammastel ka elavhõbeda ja mõne muu metalli (hõbeda) sulamid ehk amalgaamid. Kuigi viimastel aastatel on elavhõbedasulamite suhtes tekkinud tõrjuv hoiak, on nad paljudes riikides laialdaselt kasutusel ja neid soovitatakse ka erialakirjanduses.